/nginx/o/2020/06/05/13138244t1ha1f7.png)
/nginx/o/2012/07/30/1242244t1h72c8.jpg)
Kui kaotada ära hinded, siis mille kaudu me eristame antud valdkonnas eriti andekat õpilast teistest, küsib Keskerakonna noortekogu peasekretär Tõnis Mölder Postimehe arvamusportaalis.
Mölder: õppeaineid hindamiskriteeriumite järgi lahterdada on väär
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keeruline on nõustuda Eesti Õpilaskondade Liidu väitega, et on olemas nn hobiained ja päris õppeained. Kui puudub reaalne vajadus koolitunde lahterdada, siis puudub ka vajadus hindamissüsteemi muutmiseks Eesti koolides.
Iga õppeaine hindamisel on ette nähtud omad kriteeriumid ja neid võrrelda ei tohi ning ei saagi. Hindamise aluseks on siiski õppekavad, õpilase tehtud töö ning õpetaja (tegelik hindaja) nägemus sellest, millisena soovib ta näha lõpptulemit.
Väide, et tänane hindamissüsteem ei toeta õpilaste arengut on liialdus ning ei baseeru faktidele. Õpilane saab praegu väga selge hindelise tulemi oma tööle nii nagu iga töötav inimene saab palka. Nõustun, et alati peaks ka igale hindele järgnema väikene suuline seletus: mida saab teha paremini, millele peaks iga õpilane antud õppeaines rohkem rõhku pöörama ja kuidas enda võimeid arendada.
Kuid tulles nüüd tagasi hindamissüsteemi väidetavate probleemsete nn pehmete õppeainete juurde nagu muusikaõpetus või kehaline kasvatus, siis julgen väita, et õpetaja lähtubki hindamisel õpilaste erinevatest võimekusastmetest. Kõik ei saa joosta kiiresti, hüpata kaugele või laulda nagu Ott Lepland.
Kuid see ei taksita neil saamast häid hindeid. Enamikes Eesti koolides hinnatakse antud õppeainetes juba täna iga õpilase personaalset arengut. Nii nagu matemaatikas korrutustabeli selgeks saamine eeldab suurt pingutust ja piisavat pühendumist õppimisele, tuleb seda sama teha ka kõigis teistes õppeainetes.
Hindamissüsteem sooritatud ja mittesooritatud seab lõpptulemusele väga madalad piirid. Küsimus on mida lugeda arvestuse ehk A vääriliseks? Ka antud hindamissüsteemi puhul tuleb välja töötada miinimummstandardid, kuid ära kaovad näitajad, mille kaudu me eristame antud valdkonnas eriti andekat inimest teistest. Tuleb siiski suuta eristada rahuldavat õppesooritust väga heast.
Eesti Õpilaskondade Liidu väide, et viiepallisüsteem tekitab õpilaste seas alaväärsuskomplekse ja lahterdab vähem võimekad selgelt piiridesse on pealiskaudne. Kui õpilane sooritab täna õppetöö hindele mitterahuldav ehk kaks, siis ei ole tegu mitte vähem võimekama, vaid õpiraskustesse sattunud õpilasega. Taolise probleemi põhjuseks on tavaliselt väga suur hulk erinevaid tegureid, mis õpilase sooritust pärsib, kuid kindlasti ei ole selles süüdi hindamissüsteem.
Matemaatika, mida loetakse nn kõvaks õppeaineks nõuab inimestelt erinevat pingutust selle omandamiseks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime hakkama neid hindama uutel alustel, et kes suudab tehte 1+1 lahendada on juba oma võimete lae saavutanud ning loeme tema soorituse arvestatuks.
Kui mõni õpilane jätaks täna kooli pooleli sellepärast, et ei suuda teha hindele 3 väärilist sooritust nn hobiainetes, siis sellega luuakse Eesti õppesüsteemis omamoodi pretsedent. Küsimus on ikka õpilase soovis ja tahtmises enda arendada igakülgselt ning igas õppeaines. Soov ja motiveeritus ei ole looduse poolt kaasa antud seda saab ikka luua läbi õppekeskkonna ja isikliku soovi.