Juhtkiri: ebavõrdsuse paradoksid

Keskmine palk peidab endas tunduvalt rohkem infot kui üks arv, mis statistikaameti kinnitusel küünib nüüd 855 euroni. Ühest küljest võiksime rõõmustada positiivse trendi üle, tänavu kolmandas kvartalis inimeste sissetulek kasvas. Kuid teisalt kajastab statistika kääre – Tallinna ja Harjumaa keskmine töötaja teenib tunduvalt enam kui mujal Eestis. Seesuguseid vastuolusid, kus üks silm naerab ja teine nutab, kohtab igal sammul.

Nii võib tõdeda, et riigis valitseb ühekorraga tööjõupuudus ja tööpuudus. Mõnes valdkonnas (näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) on tööjõuturg jõudnud juba buumieelsele tasemele ning see avaldab kindlasti mõju ka palkadele. Avalikus sektoris on tuleval aastal oodata palgakasvu ning see omakorda tõukab tagant erasektorit, kes oleks töötasu tõstmisega pigem ettevaatlik. Viimast kinnitas tööportaali CV Online’i novembris läbi viidud tööandjate küsitlus, majanduskliima halvenemise kartust erasektoris on kinnitanud ka rahvusvahelised uuringud.

Lihttööliste arv väheneb, samas kui kvalifitseeritud töötajate osakaal suureneb ning ühes sellega ka palju­igatsetud lisandväärtus. Kuid ühtlasi tähendab see kõik üha kiiremat maa tühjenemist, sest neid töökohti, mis seal ehk kunagi olid, ei tule enam tagasi. Ja kohalik ajaleht annab uudise tekstis vähimagi hinnangulise varjundita edasi väikese valla argipäeva – mehed peavad nagunii välismaal teenistust otsima.

Tihti öeldakse, et regionaalne ebavõrdsus ongi paratamatu, kuid selle taha ei tohiks pugeda. Tuleb otsida väljapääse. Ühetaoliste (sotsiaal)toetuste suurendamisega võib protsesse küll aeglustada, kuid võluravim see kahtlemata ei ole. Küll aga saab riik aidata luua keskkonda.

Näiteks tugevdades kohalikke tõmbekeskusi, kuhu võiks viia ka riigiameteid – nii on toiminud Skandinaavia riigid. Juba kümmekond aastat Eestis elav rootslane, avaliku halduse asjatundja Ulf Johansson ütles äsja Saaremaa arengukonverentsil esinedes, et haldusreform ei saa Eestis lõputult edasi lükkuda. Vajadusel tuleb ülevalt poolt seada omavalitsustele liitumiseks ajapiir.

Poliitilist tahet reformi läbi viia peaks andma vana tõdemus, et kett ei saa olla tugevam oma nõrgimast lülist. Lõppkokkuvõttes on küsimus ju ikkagi selles, millist Eesti riiki me näha tahame. Kui see ei ole pooleteise linnaga Eesti, millest kirjutas eelmisel nädalal Postimehes Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse juht Sulev Alajõe, siis tasuks meil regionaalset aspekti senisest enam silmas pidada. Näiteks uue ELi eelarve kontekstis ettevõtlustoetusi jagades.

Mõistagi ei saa üle ega ümber haridusest. Olgu käsil mis tahes majandustsükkel, ei tohiks unustada täiendus- ja ümberõppe tähtsust. Ning seda, et lastesse tuleb juba koolipingis süstida ettevõtlikkust.