Euroopa riikide lipud välisministeeriumi ees.

FOTO: Peeter Langovits.

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Anu Kikas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti riigi välispoliitilisi valikuid ja otsuseid tuleb rahvale paremini selgitada.

Kaugel pole aeg, mil Vabariigi President peab aasta tähtsaima kõne – vabariigi aastapäevakõne. Kuid enne seda võtavad sõna ka meie riigi teised juhtivpoliitikud, et tagasi vaadata olnule, et uue aastanumbriga juba edasi minna. Neid kõnesid ei ühenda mitte nende tähtsus, vaid nende väär kasutuskontekst. Eriti presidendi kõne puhul keskendutakse enamuses temaatikale, keda president oma kõnes päevapoliitikast sarjas või kes vähemalt võiks end sellest puudutatuna tunda. Kõne eesmärk – väljavaated tulevikku, jäetakse suuremas osas kajastamata ning seetõttu analüüsimata. Pigem rikastatakse ajakirjandust vabariigi aastapäevale järgnevalt kildudega stiilis «President andis poliitikutele kõrvenõgest.» Patt oleks sellise suhtumise juures jätta küsimata – kas me olemegi nii lühinägelikud ning kas meie vaateväli piirdubki vaatega tahavaatepeeglisse?

Püstitades pealtnäha lihtsa küsimuse – kas Eesti on Euroopa Liidus pigem vedur või vagun, jäävad kindlasti paljud vastajad oma vastustes umbmääraseks. Kuidagi ei kipu ütlema, et oleme vagun, kuid tõsiselvõetavale faktile toetudes ei saa ka väita, et oleksime vedur. Selline umbmäärasus väljendab hetkel ka meie ebaselget tulevikuvisiooni ja seda just välispoliitikas. Kui nüüd veidi arutleda ja mõelda, kust on rahva pahameelsus praeguse valitsusega kasvanud, siis need ongi just selgitamata jäänud välispoliitilised otsused, alustades ACTAga ning lõpetades ESMiga. Näiteks suure hulga rahva arusaamatus ACTAst põhjustas valitsuspea tituleerimise n-ö fooliummütsi kandjaks ning seemnesõbraks. Mine sa tea, palju aega läheb, ja kas üldse läheb, kui Vabaduse platsi läheduses asuva «Solidaarsuse» mälestuskivi juurde hakatakse küünlaid tooma, et mälestada seda raha hulka, mis eelkõige solidaarsust silmas pidades, on lisatud n-ö ESMi laenurahapatta. Mis sest, et antud mälestuskivi tähistab midagi muud. Rääkimata avanenud elektriturust. Selle selgitustööd rahvale on praegusel ajahetkel tulemuslikumalt teostanud «Terevisiooni» hommikuprogramm kui riigi reklaamüritused.

Aga mida oleks riik pidanud välispoliitiliselt tähtsate muutuste selgitamiseks, nende lahti harutamiseks paremini tegema? Kas oleks vaja olnud rohkem kinnimakstud reklaame ajakirjanduses, mis juriidilise teksti abil oleks selgitanud otsuste olulisust, rohkem teemakohaseid telesaateid või hoopis reklaamklippe? Minu arvates peitub vastus küsimusele märksa lihtsamas vormis – põhiseaduses, mis ütleb, et kõrgeim võim on rahvas. Ja just selle võimuga on vaja suhelda. Väär on arvamus, et rahval on võime infokilde kokku pannes luua endale selge vaatepilt tegelikkusest. Olen kindel, et näiteks paljudki meist ei oska vastata, kes on meie riigis kõrgema võimu kandja. Rääkimata sellest, et osataks vastata ja aru saada, mis see Euroopa Liit on ning mis seal Brüsselis toimetatakse. Tihtipeale ju meie endagi ametnikud ja poliitikud heidavad Euroopa Liidu südalinnas toimuva bürokraatia konarlikkuse ja aegluse üle nalja, kuna sellest on tihti raske aru saada.  

Nüüd siis kriis Eesti sisepoliitikas, mis minu arvates on tingitud kõigest eelpool mainitust. Pole sisepoliitikat ilma välispoliitikata ja vastupidi. Viimasel ajal on jäänud tunne, et sisepoliitikat peetakse Eestis teguriks, mille toimimist on vaja rahvale tutvustada ning mille toimimise nimel ka vaeva näha. Välispoliitikat peetakse selle kõrval aga justkui n-ö ruumiks, kus võib omal vabal tahtel tegutseda, sest niikunii keegi aru ei saa, sest välispoliitilisi otsuseid on võimalik peita Brüsseli bürokraatia keerukuse taha. Välispoliitikat, mis on riikide ainuke võimalus üle piiride ehk kõige kaugemale ulatuvalt üldse suhelda, on hakatud aina vähem rahvale tutvustama ja selgitama. See ongi viinud Eesti olukorda, kus valitsejaid peetakse n-ö moraalseteks värdjateks ning sprei-värvipihusteid haaratakse üha agaramalt, et maalida kunstiteoseid, mis väljendavad rahva hetkemeelsust ja seda kas või valitsuserakonna peakontori seinal. Kuhu see kõik aga viib?

Kindlasti mitte selleni, et keegi hakkaks tagantjärgi selgitama, miks ACTA hea oli või miks meile ESMis osalemine ikkagi nii tähtis on. Rahvale elektrituru avanemise selgitamisel ehk veel annab ime korda saata, kuid ka selle juures on õhku rippuma jäänud küsimus, mis on saanud Eesti osalusest Leedu tuumajaama projektis? Ma ei leia, et olukorda parandaks ka see, kui valitsus astuks tagasi. Alternatiivseid lahendusi praegustele valitsejatele pole. Lahendus peitub aga suhtlemise tõhususes ja sellele rohkemal määral tähelepanu pööramises. Teame laialt levinud ütlust «poliitika on kompromisside kunst,» mida poliitikud ka ise aktiivselt oma sõnapruugis kasutavad ja sellega tegelemist tähtsustavad. Sellisel juhul on vaja seda teha ka rahvaga. Vahetu suhtlemise alternatiiv pole näiteks gigasuur plakat «Tere, euro!» mõne ministeeriumi hoonel, mis ehk oma suurust arvestades oleks pidanud kõik euroga seonduva selgeks tegema, vaid küsimustele vastamine. «Elementaarne,» ütleks selle peale Sherlock. Jah, just elementaarne sõna otseses mõttes, kui küsija küsib, siis vastatakse talle ilma repliiki «see on nii loll küsimus» lisamata. On iseeneset kohati uskumatu, et tänapäeva Eesti poliitiline kriis on taandunud suhtluse puudumisse rahvaga, mis tegelikult tõestab, et meie ühiskond on veel noor ja arenguruumi jagub.

Eurotsooniga liitudes kuulsime tihti Eesti tihedast põimitusest globaalse majandusega, kus meie olukorda euro pidi parandama. Rääkimata Euroopa Liidust üldiselt, kuhu kuulumisel pidi Eesti tegema kiire arenguhüppe (mõlema näite puhul ei saa vastupidist väita). Oleme justkui harjunud välispoliitilisi saavutusi tähtsustama sealjuures unustades rahvale nende tagamaid selgitada. Võib väita, et rahvas on pigem kinnistatud oma kodumaa pinnale, sest neile on selgitatud, et võõral maal on libe jää, kus püsti seista on raske nagu kirutab Remarque teoses «Triumfikaar.»  

Tänase Eesti välispoliitika rahvale ja isegi oma erakonnakaaslastele lahtiselgitamise tähtsusetust märgib ka see, kas ja millises järjekorras on erakondade programmides välispoliitika kajastatud. Jättes lugejatele endile avastamisrõõmu – mõnes erakonnas seda polegi ning erakondade programmide ülaosast välispoliitilisi eesmärke otsida ei maksa. Ju on siis see õige ilu sisepoliitiline ilu. Kahjuks.