Janne Fridolin.

FOTO: Erakogu.

Arvestatud/mittearvestatud hindamissüsteem ei anna võimalust analüüsiks, sest nendel kahel terminil puudub numbriline ekvivalentsus, kirjutab Eesti Muusikaõpetajate Liidu esimees Janne Fridolin Postimehe arvamusportaalis.

Miks on muusikaõpetuses hindamine vajalik? Miks on üldse hindamine vajalik – tekib retooriline küsimus.

Hinne on tagasiside mitte ainult õpilasele, vaid ka õpetajale. Hinne või hinnang annab võimaluse oma töö analüüsiks nii õpilasel kui ka õpetajal. Hindamisega kujundame me laste enesehindamisoskust, mis on tänapäeval oluline. Kui laps õpib hindama ennast ja oma töö tulemusi, on ta võimeline iseseisvalt kontrollima ja juhtima oma elu ja toiminguid ning pole alati sõltuv välisest tagasisidest. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Koolimuusika Instituudi juhataja Kristi Kiilu sõnul on üldhariduskoolis saadud muusikaõpetuse hinne ka ülikooli sisseastumisel oluline teave.

Muusikaõpetuses saab anda tagasisidet kõikides muusikatunni osades: laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, omalooming, muusika kuulamine, muusikalugu, muusikaline kirjaoskus, õppekäigud.

Lisaks loetelule hinnatakse ka õpilase aktiivsust, tunnist osavõttu, osalemist koolikooris, esinemist kooliüritustel, esindamist kooli konkurssidel/olümpiaadil. Seda kõike aga ei ole võimalik analüüsida kahe sõnaga: arvestatud või mittearvestatud. Ja see ei oleks ka õiglane, sest see on ebaadekvaatne tagasiside. Musitseerimine ei teki ilma elementaarse muusikateooriata. Sel juhul võiks ka matemaatikat hinnata arvestatud/mittearvestatud süsteemiga, kus võiks enamuse ülesannete sooritamisel lugeda õpilase töö arvestatuks.

Arvestatud/mittearvestatud hindamissüsteem ei anna võimalust analüüsiks, sest nendel kahel terminil puudub numbriline ekvivalentsus. Arvestatud/mittearvestatud süsteemi kahjuks räägib veel see, et tuleks seada n-ö latt, millest kas saadakse üle või mitte. Oskusainetes ei tohiks olla ühest latti, sest meie eeldused ja võimed on kõigil erinevad, mida hinnangute ja hinde andmisel muusikaõpetajad tänases muusikaõpetuses ka arvestavad.

Hindamine muusikaõpetuses on lahti kirjutatud 6. jaanuaril 2011 vastuvõetud uues õppekavas, mis – võime uhkusega öelda - on euroopalikus kultuuriruumis muusikaaine seisukohast üks kõige tänapäevasemaid.

Aarne Saluveer on öelnud, et selle õppekava mõju Eesti koolidele on mitu korda suurem, kui esmapilgul näha suudetakse. Seda seepärast, et sinna on koondatud paljude õpetajate muusikatundidest saadud ning pedagoogikateadlaste mõttearendustest tekkinud kogemus.

Eesti Õpilasesinduste Liit soovib rohkem suulist tagasisidet – see kõik on sisse kirjutatud ka õppekavasse ning paljudes koolides rakendunud. Suuline tagasiside on aga märksa adekvaatsem ja lihtsamini analüüsitav, kui meil on aluseks numbriline skaala ehk hinded.

Oma ettepanekus toetub Eesti Õpilasesinduste Liit vaid 351 õpilase ja 7 haridusfilosoofi arvamusele, kuid on mööda läinud aine spetsialistide küsitlemisest, mis seab kahtluse alla antud uuringu objektiivsuse. Oma arvamus on kõigil inimestel, kuid kui paljud neist on teadlikud muusikaõpetuse aine eesmärkidest ning metoodikast?

Tänase muusikaõpetuse suurim eesmärk on hoida meie kultuurilist identiteeti. Muutudes väljapakutud hobiaineks, ei ole seega meie kultuurilugu enam vajalik kõigile, vaid neile, kes sellest endale hobi on teinud. Hobiainest on vaid üks samm selleni, et muusikaõpetus kaob kohustuslike ainete hulgast. Kaovad ära koolikoorid, head isetegevuskoorid ning laulupidu – vaadakem põhjanaabrite näite varal.

Eesti muusikaõpetust on üles ehitatud aastakümneid, kuid ka läbi mitmete reformide on jäänud väärtused, mis ajas ei muutu ning mille põhjal me ennast eestlastena tunneme.