Andre Sõstar.

FOTO: Helena Veldre

Mitmed loovained eeldavad õpilastelt konkreetselt võimeid, mida õppida pole võimalik. Siiski pannakse nendes ainetes hindeid, kirjutab Eesti Õpilaskondade Liidu avaliku poliitika valdkonna juht Andre Sõstar Postimehe arvamusportaalis.

Hindamine on Eesti haridussüsteemis alati olnud ning püsinud kesksena. On levinud arusaam, et pannes õpilasele hinde on see hea tagasiside ning rohkem polegi vaja. Samas on võimalusi, kuidas muuta õpilasele tagasiside reaalseks ning arengut toetavaks.

Kerge on leida põhjendusi, miks on hindamine oluline, kuid kas see vastab ka sellele, mida me loeme tagasisideks ning motivatsiooniks? Julgen sellele vastu vaielda. Pigem ei taha me lihtsalt oma harjunud positsioonist loobuda ning me ei suuda teisiti kooli ette kujutada.

Mis juhtub kui hindamist käsitleda kui kooli keskset ning olulisemat protsessi? Juhtub see, et unustatakse õpilase kui indiviidi areng. Õpetajad kontrollivad õppekavas ette nähtud teadmiste omandamist, kuid ei pööra enam tähelepanu õpilase arengule.

Fakt on aga see, et inimene saab targemaks vaid kogedes, uurides ja luues. Kas on võimalik mõõta õpilase kogemusi ning loomet?

Ained, mille keskmeks peetakse õpilase loomingulisust ning võimekust on hindamine eriti demotiveeriv. Selle pärast on loovainete hindamise kasulikkus olnud mõtteaineks juba aastakümneid paljudele inimestele. Kehaline kasvatus ja kunstiõpetus eeldavad õpilastelt konkreetselt võimeid, mida õppida pole võimalik. Siiski pannakse nendes ainetes hindeid.

Tagasiside, mis ei ole suunatud õpilase arengut toetama, on kõlbmatu. Selline hindamine võib noori inimesi hoopis eemale peletada spordist, laulmisest ning kunstist. Oluline aspekt on igasuguse hindamise juures see, et sellega kaasneb vastutus nii õpilase kui ka ühiskonna ees.

Lihtsaim näide on kehaline kasvatus. Kõikidele õpilastele on võrdselt loodud norm, mille ta peab täitma. Kedagi ei huvita, kui õpilane lihtsalt pole selleks võimeline. Noor inimene pigutab täiest jõust, nii kuidas ta suudab, ning läbib 100m jooksu oma võimetekohaselt parima tulemusega. See aga jääb alla ette nähtud normi ning hindeks ei saa ta maksimumi. Pingutus, mis õpilane tegi, oli tema maksimum. Seega hetkel me ei hinda õpilase võimekust, vaid normi täitmist. Kas pole mittemotiveeriv?

Lahendus on, et loovainetes asendada hindamine arvestatud/mitte arvestatud süsteemiga, mis eeldab sõnalist tagasisidet õpetajalt. Sõnaline tagasiside arendab õpilase enesehindamise oskusi ning nii saab pöörtata tähelepanu õpilase kui indiviidi arengule. Samas suureneb noorel tahe tunnis kaasa teha, kuna kaob ära hirm halva hinde või läbikukkumise eest. Õpilane, kes tunnis on käinud ning kaasa teinud, saab kursuse arvestatud. See muudab loovained  õpilase jaoks meeldivamaks.

Kindlasti pean erandina käsitlema eriharidust. Seega kui õpilane käib kunstikoolis on normaalne, et ta saab hindeid, kuna tema eesmärk on sellel alal spetsialiseeruda.

Eesti Õpilasesinduste Liit on oma seisukoha kujundanud uuringute põhjal ning koostöös haridusspetsialistidega. Teema uurimiseks koostati töörühm, mille eesmärgiks oli koguda õpilaste arvamust.

Hindamine teistes riikides:

Rootsi

Põhikooli 1.–7. klassini ei panda iga päev numbrilisi hindeid ega anta semestri lõpus tunnistusi. 

Aastast 2000 ei panda enam mitterahuldavat hinnet lõputunnistusele, vaid õpilane, kes teatud aines sihile ei jõua, jääb hindeta. Tähtsamates ainetes hindeta jäämine takistab teda kõrgkoolidesse astumast, mistõttu peab ta käima täiendavatel kursustel, näiteks suvekoolis, mida enamik valdasid korraldab.

Taani

Põhikooli õpilastele ei panda numbrilisi ainehindeid. Eeldatakse, et õpetaja annab nagunii oma parima ja õpilane tegelikult tahab õppida.

Õpilased esinevad emotsionaalselt ja krambivabalt, sest neil pole karta halba hinnet ega väljanaermist. Pole hirmu, et äkki küsitakse midagi, mis meelde ei tule.