/nginx/o/2012/10/26/1392490t1h36e9.jpg)
Presidendi kokku kutsutud ümarlaual ei arutatud rahastamis- ega valetamisskandaali. Õige kah! Eesmärk oli ju välja selgitada valdkonnad, mida tuleks seaduste parandamise teel muuta, ning arutada, kuidas alternatiivseid meetodeid kasutades anda võimalus võimalikult paljudele osaleda arutlusel. Erakondade varjatud rahastamis skeemid, vassimine ja «Harta 12» on kolm eri teemat, mis kokku sidudes tekitab umbsõlme.
Rahastamisskandaal: erakonnad on kasutanud erinevaid varjatud annetamise skeeme ning usalduse taastamiseks on vaja avaldada raha päritolu ja lõpetada varjatud annetusskeemide kasutamine. Valetamisskandaal: juhtivpoliitikud on valetanud õiguskaitseorganitele ja avalikkusele ning usalduse taastamiseks on vaja seda tunnistada ja võtta poliitiline vastutus. Harta protsess: demokraatia mehhanismid ei toimi piisavalt ning avatud arutelu kaudu tuleb leida lahendused kitsaskohtadele.
Neid kolme teemat seob ühine eesmärk: peatada süvenev demokraatia- ja usalduskriis ning teha seda poliitilise kultuuri parandamise ja demokraatliku süsteemi tugevdamise kaudu. Demokraatias pole oluline mitte üksnes see, millised on poliitilised otsused, vaid ka see, kuidas nendeni jõutakse. Nii võibki presidendi kokku kutsutud ümarlaud panna aluse täiesti uuele ja tasakaalukamale poliitika toimimise mudelile, kus vabakonnal ja kodanikel on suurem sõnaõigus.
Kuidas aga saaks otsida lahendust demokraatia kriisile, kui igal võimalikul puhul väidetakse, et mingit kriisi ei ole. Stagneerunud poliitilise süsteemi ja muutunud ühiskonna ootuste vahelist konflikti püütakse pisendada tehniliseks suhtekorralduslikuks kriisiks. Kuratlikult kaval PR, spinnimine ja tuim valetamine ei ole suutnud (veel?) avalikkust ära petta. Proovitud on nii valget pehmet kampsunit, statistika valikulist tõlgendamist kui ka kriitikute sildistamist «väikeseks grupiks radikaalideks».
November tõi kaasa muutuse retoorikas. Osaliselt ollakse valmis tunnistama pisiprobleeme ja eksimusi (seda küll ääretult umbisikulises vormis), moka otsast vabandamagi. Kuid konkreetsete tegudeta tundub see ikkagi vaid uus suhtekorralduslik taktika, ei midagi sisulist.
Selle ilmekaim näide on erakonna rahastamisreeglistiku muutmine. 21 juriidilist ja füüsilist isikut võisid küll põhiseaduskomisjonile esitada 16 lehekülge ettepanekuid, kuid pärast põhjalikku arutelu jõudsid erakonnad ühisele seisukohale, et suurtest muudatustest on oluline vaid lubada firmadel taas ametlikult parteisid rahastada.
Tasub meenutada, et just juriidiliste isikute annetuste keelamisega põhjendati omal ajal riigi otsetoetuste olulist suurendamist erakondadele. Nüüd tahetakse annetused taas lubada, riigikassa toetuse vähendamist eelarvearutelul ei toetatud. Peaminister Ansip ütles kuus kuud tagasi, et tuleb seadustada tegelik olukord, ning paistab, et Rait Maruste juhitav komisjon lõi kulpi. Pealegi ütles Maruste hiljuti ERRi raadiouudistele, et rahvas on ise sellist parteimaastikku tahtnud ja midagi muuta pole vaja. See ongi esindus- ja arutleva demokraatia konflikt. «Meie teame lahendusi» versus «Leiame koos lahendused». JOKK versus protsess, mis mitte ainult ei ole juriidiliselt korrektne, vaid ongi korrektne. Näiline kaasamine versus osalemisvõimalus.
Harta protsess ei tegele ega lahenda rahastamis- ega valetamisskandaali, vaid pakub teed elujõulisema arutleva demokraatia poole. Küsimus ei ole kas, vaid millal ja kuidas innovatsioon stagnatsiooni asendab. Praegu on võimalus rahumeelseks muutuseks, kokkuleppeks ja kohanemiseks. See, et kivistunud veendumustega parteiliidrid seda mõista ei suuda, võib saada ohuks Eesti tulevikule.