Juhtkiri: võrdõiguslikkus miniformaadis

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Hale hakkab, kui Norra riik peab Eesti riigile andma 700 000 eurot diskrimineerimisvastase õiguskaitse tõhustamiseks. Norral on küll rohkem raha, ent eks meiegi esialgu vaid soolise võrdõiguslikkuse, kuid nüüd juba ka võrdse kohtlemise volinik alustas tööd 2005. aastal. Kuid nagu oma loomispäevil, on see nüüdki miniatuurne institutsioon, seda nii suuruse kui mõju poolest – seal on volinik ja tema nõunik. Ülesandeid on juurde tulnud, aga inimesi mitte ning kuigi norrakatelt põhilise rahastamise saava projekti raames kavatsetakse sinna ka töötajaid juurde palgata, on see siiski vaid projekt – see saab varsti otsa.

Õiguskantsleri kantseleis on 49 ametikohta – keegi ei arva, et piisaks õiguskantslerist ja nõunikust. Presidendi kantselei palgal on 65 inimest – ei eeldata, et president saaks hakkama ühe nõuniku ja sekretäriga ning tema abikaasa peaks pidama aedniku, koka ja perenaise ametit. Riigikontrollis on lisaks kontrolörile veel 93 töötajat – riigikontrolörilt ei oodata, et ta teeks oma töö ära kahe audiitoriga.

Nende näidete mõte pole osatada. Neil kolmel institutsioonil on midagi, mida võrdõiguslikkuse volinikul ei ole: autoriteet ja usaldusväärsus avalikkuse silmis. Muidugi oleks absurdne tahta võrdõiguslikkuse volinikule «kohe hommepäev» poolesajast töötajast koosnevat meeskonda. Ometi näitab see mitu aastat järjest kiratsenud kontor, et voliniku institutsioonil pole autoriteeti isegi oma looja – riigi – silmis. Seda ei peeta poliitilisel tasandil, kus kujuneb eelarve ja tehakse valikud, lihtsalt tähtsaks.

Eestile kuulub vääritu esikoht soolise palgalõhe edetabelis. Võrreldes

Euroopa keskmisega töötavad Eesti naised palju harvem juhtivatel kohtadel. Eesti mehed jätavad sageli kasutamata pooleaastase vanemapuhkuse, sest ei taha tööandja silmis oma reputatsiooni ruineerida. Ent igasuguse sookriitika vastus on enamasti kas «küll see aja jooksul muutub» või «kui naised on naised ja mehed on mehed, siis see pole diskrimineerimine».

Kahtlemata muutub kõik aja jooksul, aga see toimub väga aeglaselt, kui riik loob võimetu, vaid paberil ette näitamiseks mõeldud institutsiooni. Ning diskrimineerimist ei muuda olematuks see, kui ohver seda sellena ei taju. Sel juhul nimetatakse seda eelarvamuseks, stereotüüpseks sookäsitluseks ning inimene ei tea oma õigusi ja võimalusi, sest keegi ei ole talle neist rääkinud.

Aga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ei saagi neist rääkida. Tal pole lihtsalt aega. Eelmisel aastal tuli volinikule 358 pöördumist. Neist kaebusi – 90 – oli küll vaid tühine kolmandik ja põhiosa – 190 – olid koostööalased pöördumised, ent kahele inimesele on sellestki enam kui küllalt. Igasugune initsiatiiv või teavitustöö ei ole selle tööjõuga mõeldav. Võib-olla see ongi eesmärk, miks soovolinik säärastes rahaliselt kitsastes piirides tegutsemas hoitakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles