Mari Tammar: ka varbad mudas seiskem jäärapäiselt!

Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane. Foto: Erakogu

Pärimusmuusika tudeng Mari Tammar kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks ei oleks mõistlik liita Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi Rapla Ühisgümnaasiumiga.

Šveitslasest koolireformijale Heinrich Pestalozzile kuulub põhimõte, et nii majanduse kui riigi huve teenib parimal viisil see, kui koolid kannavad hoolt tervikliku inimese kujundamise eest ega sea keskseks inimese rakendatavuse vaid ta inimlikkuse.  See on suur mõte, mis paraku Eesti haridusmaastikul rakendust ei leia. Praegu teostatav haridusreform killustab toimivaid ja arenemisvõimelisi tervikuid ning võimul olijad peavad inimese individuaalsust ja tõe tunnetust teisejärguliseks materiaalsete huvide ees. See on põhjus, miks ma kirjutan ja miks ma 17. novembril käisin esmakordselt meelt avaldamas.  

Olen oma vanuse kohta (saan peagi 25) ehk liiga tagurlik, aga pean oluliseks oma identiteeditunnet ning seon seda tugevalt kohtadega, mille mulda ma oma varbad olen lükanud. Minu kodulinnaks on Rapla ja ülikoolilinnaks Viljandi. Need kaks kohta on kujundanud minust selle, kes ma täna olen – eestlane, kes on oma päritolu üle uhke. Siiski olen sunnitud muret tundma oma koolide saatuse pärast ning pettuma nii kohaliku omavalitsuse kui Eesti poliitikute tegevuses või tegevusetuses.

Rapla viljakad ruumid

Olen lõpetanud Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi, mida nüüd ähvardab haridusreform ehk liitmine Rapla Ühisgümnaasiumiga.  Viio Aitsam on kirjutanud: «Raplamaa on nii otseses kui ka ülekantud tähenduses lätete paik, kust saavad alguse terved jõed, ent ka uued mõtted ja lausa koolkonnad. Raplamaad läbivad risti-rästi looduse-, keele- ja kultuuripiirid. Loodusteadusliku teooria järgi on just piirialad kõige liigirikkamad ja viljakamad. Siit sünnibki Raplamaa rikkus, mida esmapilgul on raske märgata.» Kaks täiesti erineva iseloomu ja suunitlusega kooli on selle liigirikkuse parimaks tõestuseks. Praeguste plaanide kohaselt paigutataks gümnaasiumi ja algkooli osa  ühisgümnaasiumi ruumidesse ja põhikool vesiroosi. See aga tähendaks kultuurilise järjepidevuse ja sotsiaalse õpiruumi, mis on Vesiroosi Gümnaasiumi viljakuse vundament, lõhkumist.  Mida see tähendab? Ma olin siis algklassides, täpsemalt 11 aastane, kui ma külastasin tolleaegsete gümnasistide korraldatud koolifolgi sündmust. Kuus aastat hiljem elustasime selle mälestuse eeskujul folgisündmuste traditsiooni oma koolis. Samal moel on põlvest põlve edasi antud meie koolis toimunud, nüüdseks juba üle-eestilisteks sündmusteks kasvanud Kaadri (amatöörfilmide festival) ja Vesiroosi visiooni (noortebändide võistlus) korraldamist. Neid ja paljusid teisi sündmusi on tehtud eeskujude najal, vaimsuse toel, mida on kogetud ühises sotsiaalses ruumis, mis aga eri kooliastmete üksteisest  eraldamisel kaoks.  

Teine silmapaistev sotsiaalne ruum paikneb kahe kooli vahel, kus õpilased õpivad üksteiselt. Minu gümnaasiumiõpingute ajal olid mõlemas koolis erakordselt vaimsed ja kultuursed lennud, millest on välja kasvanud mitmeid muusikuid, näitlejaid, kunstnikke jms. Ühte kooli ja ühtsesse energiaruumi poleks kõik need säravad isiksused ära mahtunud, suure tõenäosusega oleksime üksteise «talendid» lihtsalt ära «söönud». Kooli väliselt nö. neutraalsel pinnal tegime aga tihedat koostööd, luues täiesti uue  õpiruumi. Kahe kooli liitmisel toimuks aga ühtlustumine ning tihedama «konkurentsi» tõttu jääksid potensiaalsed talendid avaldumata. Usun, et erinevate annete väljakujunemiseks on avarust vaja. Vesiroos on end siinkohal hästi tõestanud nii Balti Filmi- ja Meediakooli kui Viljandi Kultuuriakadeemia hüppelauana.   

Laiemalt vaadates pole ma haridusreformi vastu, kui seda tehakse tarkuse ja kogemuse najal. Kogu  austuse ja armastuse juures oma kodukoha vastu, ei näe ma siiski sealses võimuladvikus sellist potentsiaali. Koduloolane Arvi Paidla on raplamaalase kohta kirjutanud: «See on jäärapäiste vabadusevardjate elupaik, kes alati olnud varmad turjalt raputama siinseid tõmbetuultes kaelasadavaid ahistajaid. Olgu siinkohal märksõnaks Jüriöö ülestõus 1343, Mahtra sõda 1858, Velise vabariik 1905 või metsavendade Harju Malev 1941.» Kuhu on see isetadlikkus kadunud? Kohaliku omavalitsuse võimuses on seista kahe omanäolise ja hästi toimiva terviku eest ja öelda haridusministeeriumile, et Raplas on kõik korras. Paraku sellist vaimuselgust ja teravasilmsust ei ole, püütakse käituda kõrgemate instantside meele järgi suutmata selgelt argumenteerida, miks kahe kooli ühendamine siiski kogukonnale kasulik on. Ainuüksi rahaline kokkuhoid ja  eakohane pissuaaride kõrgus pole siinkohal veenvateks argumentideks kui kaalukausil on liigirikaste keskkondade hävitamine. Armsad vilistlased ja lapsevanemad tõstke häält!

Viljandi omakultuursed terviklahendused

Minu teine kool, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia seisab samuti silmitsi reformidega, mille kohaselt viiakse paar eriala Tartusse ning mõnda ähvardab sulgemine - ja see on ainult kärbete algus.  Meie kooli tunnuslause on «Omakultuursed terviklahendused». See tähendab erinevate osakondade ja erialade tugevat integreeritust, tänu millele saab siin koolis õppija endale meeskonna terveks eluks.  Siin on loovale ja praktilisele tegevusele suunatud õpe, mis kätkeb endas ka omakultuuri ja läbi selle isikliku identiteedi mõistmist.  Erialade sulgemine kitsendab oluliselt ka teiste erialade praktilisi väljundeid ja sidusust. Rääkimata sellest, et Viljandi lõpetanud on läbi aegade olnud huvitatud ka maapiirkondades töötamisest ning sealse kultuuriruumi arendamisest. Kui õppekavad delegeeritakse suurtesse linnadesse akadeemia vaimsest ruumist välja on tõenäosus selleks märgatavalt väiksem. Kõik see annab mulle signaali, et terviklikkus, koostöö ja omakultuur ei ole minu riigis väärtused.    

Protestin, sest tahan elada Eestis...

On aasta 2012, sügavate muutuste ja vaimsete nihete aeg. Kes sellist 2012. aasta fataalsust ei usu, vaadake enda ümber ja uskuge lihtsalt vajadusse kujundada ümber enda ja ühiskonna väärtushinnangud. Eestlased on tark ja väekas rahvas, mida paraku praeguse võimuladviku juhtimistiil kuidagi ei peegelda. Meie riik on valmis küpsemaks ja endast lugupidavamaks poliitikaks. Mina usun Eestisse, mis oma innovatiivsuse ja oma kultuuri vaimsusega võiks olla mudeliks ja eeskujuks kogu maailmale. Kus hinnatakse inimese individuaalsust ja isikupära, kus vaimsed väärtused on esmased materiaalsete ees, kus hariduse prioriteediks on arendada laste mõtlemisvõimet, leidlikku ja loovat lähenemist ja kus iga üksiku indiviidi eesmärk on panustada ühiskonna vaimsesse arengusse ning harmoonilisse koostoimimisse. See on aktiivne kodaniku ühiskond, kes kaitseb oma seisukohti ja kujundab oma elukeskkonna ise. Me oleme sellest riigikorrast väljas, kus olime sunnitud mokk maas edasi teenima. Kasutagem seda võimalust väljendada oma isiklikku tõde. Mina olen laulva revolutsiooni laps ja mind on mu vanemad vabaks laulnud. Nüüd lähen vastu oma elu esimesele meeleavaldusele ja loodan, et suudan laulda nii kõvasti, et  ka minu laps on kunagi vaba.