Juhtkiri: nüüd tahaksime meie solidaarsust

Asjaolu, et eile lõppesid Euroopa Ülemkogu kõnelused järgmise eelarveperioodi asjus kokkuleppele jõudmata, pole kindlasti hea uudis. Rikaste ja vaeste liikmesriikide vastuolu sedavõrd selge ilmsikstulek tekitab kahtlemata muret. See on järjekordne märk väsimusest, mis valdab rikkamate liikmesriikide kodanikke pärast kõike riikide võlakriisis kogetut.

 Poliitikutel, kes peavad kodumaal õigustama eelarvekärpeid ja ka tarvilikke, ent ebapopulaarseid reforme, on tahtmine näidata, et Euroopa Liidu eelarve pole erand. Pärast seda, kui oleme Eestiski üle elanud emotsionaalsed vaidlused eurotsooni tulemüürides (EFSF ja ESM) osalemise üle koondpealkirja «vaene Eesti aitab rikkaid kreeklasi» all, peaksime suutma paremini aduda Euroopa rikaste riikide kodanike kahtlusi ja kõhklusi.

Euroopa Liidu eelarve üle käivates vaidlustes oleme nii sisuliselt kui küllap rahvana ka emotsionaalselt teisel positsioonil. See on hetk, kus meie tahaksime näha rikaste riikide ja nende kodanike solidaarsust meie suhtes. Eesti on üks neist liikmesriikidest, kes on saanud ja küllap saab ka tulevikus Euroopa Liidu eelarvest selgelt rohkem kui me ise sinna maksame. Ent küsimus pole ainult summas, vaid ka selle valdkondlikus jaotuses. Üks kõlavamatest näidetest on otsetoetused, mida Eesti ja teiste Balti riikide põllumehed saavad märksa vähem kui nende Lääne-Euroopa ametivennad. Nimetame seda ebaõiglaseks konkurentsiks.

Strateegilises plaanis on meile erakordselt oluline füüsiliste ühenduste loomine Euroopa südamega. Kõlavaim neist plaanidest on viimasel ajal olnud uue raudtee Rail Balticu loomine. Aga ka näiteks veeldatud maagaasi terminali rajamine mõne Balti riigi sadamasse (värskeimate uudiste järgi ilmselt Eestisse) on ettevõtmine, mis sõltub Euroopa Liidu toest.

Maksjate ja saajate erimeelsuste taustal on täiesti kohane mõelda Euroopa Liidu raha kasutamise moraalsetele aspektidele. Tõukefondide raha kasutamine projektides, mis võib-olla vastavad küll formaalsetele nõudmistele, ent ei täida sisuliselt arengu eesmärke, on üks neist asjadest, mis kahandab rikkamate riikide kodanike usku Euroopa projekti.

Kui me paneme selle kõrvale OECD koostatud ennustuse, mismoodi jaguneb maailmas rikkuse loomine mõnekümne aasta pärast, siis näeme nii Euroopa kui ka USA osatähtsuse vähenemist. On selge, et tegelikult vajab kogu Euroopa hädasti ühiseid projekte, mis ka tegelikult suurendaksid majanduskasvu ning aitaksid tasandada ebasoodsate muutuste mõju.

See tähendab, et iga tee, mis euroraha eest ehitatakse, peab ka kuhugi viima, inimesi ja ettevõtteid ühendama. Küllap siis kosub nii majandus kui ka usaldus Euroopa ettevõtmiste vastu. Kui Eestile tehakse nüüdsete läbirääkimiste käigus soodsaid erandeid, siis on see peaasjalikult selle teene, et Eesti on ühtekuuluvusrahaga siiani vähemalt suures plaanis hästi ümber käinud.