Hüüumärkide kustutaja

Toomas Hendrik Ilves Foto: A.Peegel

Vastses vabariigi presidendi kantselei ajalooraamatus leidub üks ootamatu tõik. Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunik Toomas Sildam meenutab, et kantseleisse tööle saabudes tegid vanemad kolleegid talle selgeks maja reeglid ning üks neist oli selline: president Ilves ei kasuta hüüumärki.

Kuna Ilves manitses neljapäevaste presidendi kärajate esinemises avaliku väitluse osalisi hoiduma turusõimu tasemel stiilist, siis näib, et hüüumärgireegli leviala võib laiendada. Viimaste nädalate õhk on olnud paks just rasvastest hüüumärkidest – nii võimuesindajate kui vabakonnast pärit kriitikute sõnavõttudes. Seetõttu on lausa sümboolne, et Ilves valis kolmapäeval vabakonna ja poliitikutega kohtumise paigaks endise Kadrioru lossi jääkeldri. Eks olnudki see suuresti peade jahutamise üritus.

Mingis mõttes tõi Ilves seda arupidamist korraldades suurerakondade eest kastanid tulest välja. Vastasel puhul püsinuks pall nende väravas, ainult et näilist legitiimsust ja moraalset kapitali olnuks neil seesuguses formaadis ürituse korraldamiseks hoopis vähem. Vähemalt valeliku poliitika vastu protestijate silmis. Meie-teie vastasseis püsinuks märksa ilmsem, hüüumärkidega tulistamine võinuks vabalt jätkuda.

Olukord jääkeldris ei saanud olla Ilvesele mugav. Seda võis mõista presidendi näoilme metamorfoosidest arutelu veebiülekande pildis.

Järsku oli temast saanud justkui klassijuhataja, kelle ees pingis istuvad vähem ja rohkem üleannetud õpilased. Mõned lillelapsed, mõned üldiselt teadmiste- ja muutustehimulised särasilmad, kes aga kipuvad veidi koerust tegema. Mõned jälle sellised, kellele õppimise asemel sobib lihtsalt tagapingis lösutada ja teisi paberkuulikestega loopida. Milleks meile mingid muutused? Meil niigi hea.

Ohja siis niisugust kollektiivi ja veel sellisel moel – tsiteerides presidenti –, et suure kriisi lahendamise asemel saaks midagi kihvti teha. Totaalne rollivahetus, arvestades, et mõnigi kord on Ilves mänginud Eestis hoopis seda tüüpi tegelast, kes ise intrigeerib ja kelle nurki poliitilised jõud üritavad tasandada.

Suhteliselt spontaanselt tekkinud «Jääkeldri protsess» ning hoopis kauem ettevalmistatud presidendi kärajad tõid ka Ilvesele endale Brownie punkte. Võis näha, et riigipea tegutseb, võtab sõna, juhib ja osaleb.

Kuigi president on ka varem Silvergate’i järelmite asjus korduvalt arvamust avaldanud (meenutagem kasvõi tema kõnet riigikogu avaistungil septembris, kus Ilves sisuliselt leidis, et justiitsminister Kristen Michalil oleks kõige mõistlikum ametist taanduda), tabas teda ikkagi pidevalt etteheide, et Kadriorg püsib keset demokraatiakriisi vait kui sukk. «Harta 12» autorid ulatasid aga ühes selle dokumendi kõigi vooruste ja puudustega Ilvesele kätte instrumendi, mille abil teha sisepoliitilisel malelaual oma käik ning tulla tule alt välja.

Tasub jälgida, kas Ilvese juures startinud «Jääkeldri protsess» ühes seda korraldava Koostöö Koguga kannab muutuste jõesängi rolli välja. Või haaravad taas algatuse hartalased, oma valimiseelnõu lagedale toonud sotsid või võtab hoopis valitsus jalad kõhu alt välja. Saame ka näha, kas hüüumärgid püsivad viksilt prügikorvis või kerkivad taas õhku paksendama.