/nginx/o/2011/02/18/519203t1h2099.jpg)
On kahetsusväärne, et vaatamata Eesti omavalitsuste korraldamise korduvale käsitlemisele eri töörühmades ja foorumitel, on asjaosalised jäänud kõnelema kurtidele kõrvadele. Räägitakse justkui eesti keeles, aga keskvõimu esindajatele suunatud jutt tundub jäävat neile sama arusaamatuks nagu hiina keel. Kõik osapooled tunnistavad probleeme, aga omavalitsuste pakutud lahendusi ignoreeritakse.
Erinevalt regionaalminister Siim Kiislerist ei pea ma reformi nime kandvate ümberkorralduste põhiküsimuseks administratiivsete üksuste suurust ega ka mitte seda, kas meil selle tulemusena on lõpuks Eestis 150 või 15 omavalitsust. Mulle on põhiküsimus: mis on meie regionaalpoliitika eesmärk? Omavalitsuste arvu vähendamine saab olla vahend, mitte eesmärk, ja see ei too automaatselt lahendusi.
Kas inimesed Eesti riigis elavad kümne, kahekümne ja viiekümne aasta pärast põhiliselt Tallinnas, jättes ülejäänud territooriumi hõredalt asustatuks või hoopis tühjaks, või on eesmärk hoida arvestatavat asustust kogu riigi territooriumil?
Arvud näitavad, et praegu jookseb kõige kiiremini inimestest tühjaks Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja mõned piirkonnad Läänemaalt, aga peagi järgneb ka ülejäänud Eesti väljapool Tallinna. Tuleb tunnistada, et praegu areneb Eesti riik vääramatult Tallinna linnriigi suunas. Tallinn ja ümberkaudsed omavalitsused on Eestis üks väheseid piirkondi, kus elanikkond ei kahane, vaid kasvab.
Olles tutvunud põhjalikult regionaalministri pakutud võimalike lahendustega omavalitsusreformiks, pean kahetsusega tunnistama, et ükski neist ei paku selget sihti, milleni arengus lõpuks jõuda soovime. Kui tahame, et kogu riigi territoorium oleks arvestataval määral asustatud, tuleks teha ühed valikud. Kui me soovime, et Eesti on linnriik, tuleks teha teised valikud. Mõlema selge valiku puhul oleks võimalik ressursse efektiivsemalt kasutada.
Elanike arvul põhinevad lahendused ei aita omavalitsuste ees seisvaid probleeme lahendada. Ka see on valik, et Eesti ongi üks suur omavalitsus ja elu koondub Tallinna ja selle ümbrusesse. Siis on ka kindel, et see omavalitsus on võimeline täitma seadusega pandud ülesandeid. Kõikidel teistel juhtudel jääb mõne seadusega omavalitsustele pandud olulise kohustuse täitmine ikka ebarahuldavaks.
Asustuse hoidmiseks kogu riigi territooriumil on vältimatu lahendada hõredalt asustatud piirkondades eluks vajalikud küsimused – eelkõige tagada hariduse saamine ja liikumisvõimalused. See aga eeldab hõredamalt asustatud piirkondades elamiseks vajalike teenuste riigipoolset kinnimaksmist.
Vaatamata aastakümnetepikkustele katsetustele omavalitsussüsteemi reformida pole see õnnestunud just seepärast, et omaette eesmärgiks on kujunenud haldusterritoriaalsed muutused. Seepärast teen omapoolsed ettepanekud reformi läbiviimiseks:
1. Sõnastada selgelt ja ühemõtteliselt kavandatava reformi eesmärgid.
2. Loobuda territoriaalsete muudatuste sildi all omavalitsuste reformimisest ning kavandada muudatusi probleemide lahendamisest lähtuvalt.
3. Kehtestada kindlad standardid teenuste (kättesaadavuse) osas ning näha ette ressursid ülesannete täitmiseks. Standarditega seatud nõue suurendada süsteemi efektiivsust viiks lõpuks paratamatult ka suuremate omavalitsuste tekkimiseni.