Heili Sepp: õigus teada

Heili Sepp. Foto: Liis Treimann / Postimees

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp selgitab, miks ta koostas Reformierakonna rahastamisega seotud kriminaalasja lõpetamise määruse just sellisena, nagu see avalikkuse ette jõudis.

Riigiprokuratuur lõpetas 2008. aasta märtsis kriminaalasja, mille raames uuriti ebaseaduslikku jälitustegevust Eesti kaitseväes. Määrus vormistati riigisaladusena, sest see sisaldas teavet riigikaitse kohta. Septembris teatati valitsuse pressikonverentsil, et valitsus tegi otsuse määrus «lahti salastada», et prokuratuur saaks selle avalikustada. Põhjuseks ülekaalukas avalikkuse huvi.

2011. aasta septembris lõpetati kriminaalmenetlus kümne lapse hukkumisega lõppenud Haapsalu lastekodu põlengu kohta ja määrus avalikustati. Põhjuseks ülekaalukas avalikkuse huvi.

Mõlemad siiani prokuratuuri kodulehelt leitavad määrused kirjeldavad vähemalt kümnel lehel läbiviidud toiminguid (sealhulgas tunnistajate ütlusi) ning põhjuseid, miks menetlus lõpetati. Põhjalikult avas menetluse käiku ja lahendi põhjuseid ka selle aasta mais avalikustatud määrus, millega lõpetati menetlus kahe riigikogu liikme mõjuvõimuga kauplemise kahtluses.

Reformierakonna rahastamisega seotud kriminaalasja lõpetamise määruse avalikustamisest on möödas enam kui kuu. Kuigi menetluse asjaolude nähtavaks tegemine tulenes väljakujunenud praktikast, kostab aeg-ajalt küsimus, miks määrus avalikustati, miks nii põhjalikult ja kas see kõik oli ka korrektne.

Kinnitan, et prokuratuur arvestas määrust koostades ja avaldades kõigi asjakohaste normide ja printsiipidega. Selgitan meie kaalutlusi.

Kõigepealt määruse sisust. On tõsi, et mõni lõik määrusest on hakanud elama oma elu. Kuigi tsitaatide resoneerumine ühiskonnas tõendab avaliku huvi suurust, on tekstilõikude kontekstist välja noppimisel ka kurvastavaid külgi. Nii võib inimesel, kes ei ole tervet määrust lugenud, jääda mulje, et prokuratuur on maininud ütlusi nagu «laenasin raha ämmalt» sellepärast, et need on naljakad. Nii see ei ole – tunnistajate selgitused on kirjas sellepärast, et need on vajalikud määruse põhistamiseks. Ütlusi on kajastatud minimaalselt, varjates andmeid, mis võimaldaksid tuvastada konkreetseid tunnistajaid ja kahjustada nende eraelu, kuigi kriminaalmenetluses ülekuulatu peab üldjuhul olema valmis ütluste avalikuks tulekuks kohtuistungil.

Lisaks kuriteosündmuse vahetule käsitlemisele on määruses olulisel kohal põhistused tõendite kogumise seaduslikkuse ja põhjendatuse ning menetleja sõltumatuse kohta. Protsessuaalne otsus saab olla legitiimne vaid siis, kui see on langetatud seadusekohase ja sõltumatu menetluse tulemusel.

Eeluurimise ajal esitati avalikkuses korduvalt süüdistusi põhjendamatute menetlusvõtete asjus (nt etteheited tunnistajate pangakontode väljanõudmise või erakonna serveri kopeerimise kohta läbiotsimisel). Nende ümberlükkamine ja toimingute vajalikkuse selgitamine sai võimalikuks määruses, kus tuli kirjeldada uurimisversiooni ja sellega seoses tehtud toiminguid, sh ülekuulamisi.

Teisest küljest pidid määruse põhistused olema piisavad, et kummutada eeluurimise ajal korduvalt tõstatatud kahtlust uurimise objektiivsuses, kuna menetlust justiitsministri suhtes juhtis talle teenistuslikult alluv prokuratuur. On arusaadav, miks kahtlus menetluse sõltumatuses võis tekkida, kuid seda sai kõrvaldada läbipaistva otsustusprotsessiga. Ka see oli põhjus, miks määrus annab põhjaliku ülevaate menetluse käigust ja sellest, miks ei saanud süüdistusi esitada.

Väljavõtted olulisematest tõenditest on vältimatu osa määruse motiividest. Mida kaalukam on otsus, seda läbipaistvam peab olema selleni viiv mõttekäik. Ilmselt olnuks määrus lühem, kui kohtueelse menetluse käigus ei oleks õhku jäänud kahtlusi menetleja tegevuses ja sõltumatuses. Kui etteheited toimingute kohta oleks esitatud eeluurimiskohtunikule, nagu näeb ette seadus, oleks prokuratuur saanud esitada vastuargumendid kohtule. Paraku valiti kriitika esitamiseks teine tanner ja kohtule kaebusi ei esitatud, mistõttu tuli prokuratuuril põhjendada menetluse seaduslikkust lõpetamise määruses.

Teiseks määruse avalikustamisest. Avaliku teabe seadus näeb ette, et igaühele tuleb tagada juurdepääs avalikke ülesandeid täites saadud teabele, välja arvatud seadusliku juurdepääsupiirangu puhul; see on vajalik muu hulgas avalikkuse kontrolli võimaldamiseks avalike ülesannete täitmise üle. Samamoodi näeb ka isikuandmete kaitse seadus ette, et isikuandmeid võib inimese nõusolekuta meedias avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi.

Kuidas määratleda põhjendatud avalikku huvi? Ühe võimaliku vastuse on andnud 2004. aasta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas von Hannover vs Saksamaa, mille kohaselt selline huvi on kõige suurem poliitilise ehk avaliku elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris: «Mida olulisem ühiskonnale ja mida suuremat hulka puudutav on probleem ning mida akuutsem diskussioon selle ümber, seda suurem on avalikkuse põhjendatud huvi andmete avaldamiseks. /…/ [A]jakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas, näiteks kui see puudutab poliitikute poolt nende ülesannete täitmist.»

Prokuratuur avalikustas mainitud põhimõtetest lähtudes üksnes sellised andmed, millele juurdepääsu piiramiseks alust ei olnud. Määrus ei sisaldanud riigisaladust ning juba avalikustamata delikaatsed ja muud eraelu oluliselt kahjustada võivad isikuandmed kaeti meediale edastatud määruses kinni. Kuna kriminaalmenetluse lõpetamine on jõustunud, siis ei olnud ka teabe kriminaalmenetluslik päritolu enam iseseisvaks juurdepääsu piiramise aluseks ning kriminaalmenetluse seadustik ei võimaldanud prokuröril jätta määrust avalikustamata.

Kui Eesti Päevaleht avaldas paar päeva hiljem ülekuulamisprotokollid, siis tulenes ka see avaliku teabe seadusest. Protokollid andis välja politsei vastavalt teabenõudele, millele vastamast keelduda polnuks seaduslik, arvestades ühest küljest suurt avalikkuse huvi ja teisalt ütluste vähest puutumust kellegi eraeluga.

On väljendatud kartust, et määruse avalikustamisega võeti selles nimetatud isikutelt ära kaitseõigus. Sellel hirmul ei ole alust, sest kaitseõigusest kui põhiõigusest räägitakse siiski vaid isiku puhul, keda riik kahtlustab või süüdistab süüteos. Praegusel juhul lõpetas prokuratuur riikliku süüdistuse esindajana kuriteokahtluste menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust.

Lõpetuseks – avalik teave on avalik, isegi kui see tundub hiljem teatavaks saades kurb, naljakas, vastuoluline või veider.

Kui riigiasutused piiraksid ligipääsu dokumentidele või väldiksid nende koostamist, kuna neis sisalduvad faktid võiksid kahandada kellegi tõsiseltvõetavust, siis riskiksid nad avaliku teabe seaduse paragrahvi 36 lõike 1 punkti 6 rikkumisega. Nimelt keelab see säte piirata juurdepääsu avalikule teabele, mis kahjustaks mõne ametniku või avalikke ülesandeid täitva isiku mainet. Kõnekeeles nimetatakse sellist peitusemängu kinnimätsimiseks.