Tavaliselt mu lemmiklehtede hulka kuuluv Wall Street Journali Euroopa versioon sedastas eilses juhtkirjas laia joonega, et EL tahab anda 40 miljardit eurot Euroopa ühendusteede parandamiseks ning 15,2 miljardit haridusele, koolitusele ja noortele olukorras, kus kontinent olevat juba niigi rongirikas ja täis töötuid doktorikraadiga inimesi. Autor ilmselt pole kunagi proovinud kaheksatunnist «kiirrongi» Tallinnast Riiga ega olnud nende õnnetute välismaalaste seas, kes tuhakriisi ajal Eestist koju pääsemise võimalusi vaagisid.
Samuti pole ta ilmselt võtnud kaalumisele võimalust, et ebavajaliku doktori saaks ehk tööle aidata talle mõnd ühiskonnale vajalikku manuaalset oskust õpetades. Aga teda ilmselt väga minu argumendid ei huvitaks, sest talle olen ma lihtsalt küünik endisest Nõukogude Liidust, kelle jaoks vabaturu reeglid lõppevad seal, kus ühtekuuluvusfondid algavad.
See juhtkiri poleks mind ehk nii väga traumeerinudki, kui tunduks, et tegu on lihtsalt tavapärase Briti arusaamaga Euroopa Liidust.
On ju teada, et suur osa Londoni poliitikute euroskeptilisest retoorikast on mõeldud eelkõige siseturule, aga selle kiiksuga, et nende siseturul esinetakse ülejäänud Euroopale arusaadavas keeles, mistõttu see võimendub rohkem kui teistes pealinnades räägitav tasakaalukam jutt.
Nüüd aga paistab, et samasugune jutt kõlab ka mitmel vähem levinud keelega siseturul, neist eriti silmapaistvalt Rootsis ja Hollandis. Väidetavalt on nihelema hakanud kogu Euroopa Liidu eelarve netomaksjate punt – mitte ainult Hispaania, kes iroonilisel kombel peab just kriisi ajal hakkama esimest korda ELi eelarvesse rohkem andma, kui ta sealt fondirahas vastu saab, vaid ka näiteks meie põhjanaabrid soomlased ja ehk isegi Saksamaa.
Eesti-suguste riikide jaoks on küsimuse all tuntava suurusega summad. Kui suur osa sellest rahast siiski kätte saada õnnestub, ei pea me mitte ainult tunnustama oma poliitikuid, vaid ei tohi ka unustada seda olukorda nende aastate pärast, kus me ise netomaksjana ülemkogule läheme.
