Andrus Saar.

FOTO: Peeter Langovits

Erakondadel tuleks lasta kulutada valimistel vaid väga vähe raha – see võtab surve nii puhta kui musta raha parteikassasse kantimiseks, arutleb sotsioloog Andrus Saar Postimehe arvamusportaalis.

Erakondade rahastamise muutmine võiks suurendada erinevate poliitiliste subjektide osalemist kohalike omavalitsusorganite ning riigikogu töös. Tegu on siiski ettepanekute paketiga, mitte aga lahendusvõimaluste pakkumisega. Viimased võivad aga töös sedavõrd palju transformeeruda, et algsetest ideedest ei pruugi praktiliselt midagi järele jääda.

Praeguses paketis äratavad tähelepanu mõned sätted, mis võimaldavad poliitikasse soovivate gruppide tasalülitamist. Näiteks soovitab komisjon erakondadele sisse seada netoraha nõude. Kas see ei muutu üheks uueks barjääriks uute erakondade tekkel?

Väga huvitav on ettepanek, et kui erakond elab üle jõu, tal tekivad võlad, siis need kaetakse riigieelarvelistest vahenditest. See tähendab aga erakondadelt täieliku vastutuse puudumist. Kuidas saab riiki juhtida erakond, kes ei suuda ennast elementaarselt majandada? Loomulikult kaitseb see säte eelkõige valitsevaid erakondi.

Ettepanekutes pole kirjas, kas anonüümsed annetused muutuvad võimatuks. Mida teha inimestega, kes soovivad raha annetada, kuid ei soovi poliitiliste või karjäärist tulenevate kartuste tõttu seda avalikult teha? Küllap erakondade mänedžerid leiavad võimaluse. Vaevalt usutav, et raha jäetakse tänavale lebama.

Puudub seos parteiliikmemaksude osast erakondade tegevuse rahastamisel. Ettepanekutes tuuakse välja idee, et erakondade tegevuskulusid (ilmselt kontorikulud jms) katab riik. Milline võiks olla erakondade tegevuskulude katmise määr riigieelarvest?

Ettepanekud kaitsevad kiivalt erakondade rahastamist. Ühelt poolt tullakse välja ettepanekuga rahastamist vähendada, kuid seda kaetakse teiste riigieelarveliste vahenditega.

Lõputult palju küsimusi. Mulle näib, et kõige efektiivsemaks vahendiks erakondade rahastamise läbipaistvuse tagamiseks on valimiskampaania vahenditele madala ülempiiri kehtestamist. Sellisel juhtumil väheneb automaatselt ka surve musta ja ka puhta raha kantimiseks erakonna kassasse.

Üldmulje: ettepanekud kinnistavad erakondade minimaalse vastutuse mudelit. Ühelt poolt võetakse justkui riiklikke vahendeid väiksemaks, kuid teisalt ulatatakse lahke käsi eelarveliste vahendite kasutamiseks.

Rahastamise läbipaistvuse suurendamine ei vähenda aga Eesti peamist probleemi: kuidas elanikkonna erinevad sotsiaalsed grupid kaasatakse (foorumites jutustamine on asendustegevus) otsuste tegemise protsessi ning erinevate gruppide arvamusi võetakse ka arvesse.

Millisest reaalsest kaasamisest me saame rääkida, kui isegi erakondade tasandil see nähtus suures osas puudub. Kui erakondade eksistentsi hakkab mingi arvamus ähvardama, siis istuvad erakonnad meelsasti ümarlaua taha. Rahalõhnaline teerull surmab ühiskonna.

Postimehe arvamusportaal küsib täna asjatundjate kommentaare erakondade rahastamise ja järelevalve reformiideede paketile, milles parteid riigikogu põhiseaduskomisjonis pärast pikki vaidlusi üleeile kokku leppida suutsid.