Risto Berendson: rikas politsei ehk põrgu see Lihula

Risto Berendson Foto: Mihkel Maripuu

Seitse aastat tagasi ühes teises ajalehes sporditoimetust juhtides riivas minu õiglustunnet üks väike, ent ebaõiglane seik. Panin tähele, et iganädalasel toimetuse juhtide koosolekul jagati eelnenud nädala parimate lugude preemiatest umbes kolmandik toimetuste juhtidele.

Sisuliselt tegelesid otsustajad iseendi süsteemse premeerimisega. Ühe järjekordse piinliku hääletuse järel tegin ettepaneku muuta süsteemi – toimetuste juhatajad preemiatele ei kandideeri. Mul oli kaks argumenti – esiteks näeb pidev iseenda premeerimine altpoolt vaadatuna välja ebaaus, teiseks läheb madalamat palka saavatel reporteritel seda preemiat – 500 krooni kätte – igapäevaelus rohkem vaja.

Mis te arvate, mis juhtus? Asja ei võetud isegi kaalumisele. Seltskond lasi sirge seljaga edasi – kolmest naisjuhist moodustunud huvigrupp kiitis (loe: puges) aga peatoimetajat ning ülejäänud toimetuste juhatajad tegid oma tööd vaikselt edasi.

Miks ma seda lugu nüüd räägin? Umbes sama võrdlus tekkis mul, nähes viimasel ajal politsei- ja piirivalveameti juhtkonnas toimunud personalivangerdusi. Esiteks võeti tööle peadirektori asetäitja varade alal, siis loodi peadirektori sõbrale uus kõrge ametikoht mereseirebüroos ja kolmandaks sai salamahti ammu Tallinna tööle tulekust unistanud Ida prefekt endale peakontoris kõrgepalgalise nõunikukoha.

Liites nende kolme ametimehe palgakulule sotsiaalmaksu, saame igakuiseks lisaväljaminekuks umbes 10 000 eurot. See on raha, mis riigiametites paistab juhtkonna isiklikuks hüvanguks olevat alati mõnelt eelarverealt võtta.

Nüüd pangem siia kõrvale hiljutine uudis Lihulast, kuhu 580-eurose brutopalgaga ühtegi politseinikku tööle ei leita. Ka kohaliku omavalitsuse pakutav tasuta korter ei meelita. Ma mõistan, et palk on seadusega määratud. Kuid ükski seadus ei keela juhtkonnal selle ametikoha täitmiseks luua mõneks ajaks eritingimusi – premeerimissüsteemi või muid boonuseid.

Siinkohal võiks eesmärk pühendada abinõu. Sisejulgeoleku seisukohalt oleksid arvatavasti kõik kodanikud nõus, kui Lihula konstaabli ametikohale lisanduks mingi boonus. Sest nagu peakontori näitel tõendatud, rahapuudust ei paista selles ametis olevat.

Ent taas kord paistab minevat nii, et kõik, mis üleval, korraldatakse endi jaoks hästi. Ja alumised tasandid vaadaku ise, kuidas töö tehtud saavad. Ehkki teoorias peaks olema vastupidi.

Tulles tagasi loo algusesse – ükski neist neljast minu eespool mainitud endisest kolleegist praegu aktiivselt igapäevaselt ajakirjandusega seotud ei ole. Mis on taas tõestus, et asendamatuid inimesi juhtkonnas pole. Pugemise kasutegur nullitakse üldjuhul uue juhi saabumisega. Politsei- ja piirivalveameti puhul ma sellist loogikat samas kinnitada ei julge.