Ott Lumi: daamid ja härrad, me räägime võimust

Foto: Repro

Unustame korraks marsid ja piketid ja räägime asjast – tegelikult on ju käimas debatt võimust, kirjutab Ott Lumi.

Aasta lõpuni on veel üle kuu aja, aga minu meelest pidasid Eesti avaliku diskursuse seisukohalt vast tänavu kõige olulisema dialoogi Rein Raud ja Mihhail Lotman. Kusjuures selle debati märkimisväärseim osa ei avaldunud ei Raua loos «Back in the USSR», ei «Harta 12» tekstis, vaid just nimelt Raua vastuses Lotmanile pärast seda, kui Lotman oli põhjendanud, miks ta ei tahtnud hartale allkirja anda.

Kui Lotman kirjutas, et harta autorid manipuleerivad avalikkusega ja sillutavad teed riigikokku, siis ilmselgelt ei mõelnud Lotman seda, et Raud või teised hartalased sõna otseses mõttes kavatsevad võimuvõitluses osalema hakata. Tundes veidi Lotmani, võib tõsikindlalt väita, et selline mõte ei oleks mihhaililik, aga ka Raud tunneb Lotmanit hästi. Raud vastas Lotmanile teadupärast nii (tsitaat online-­meediast): «Erinevalt Lotmanist pole tema kunagi riigikokku kandideerinud ja ei kavatsegi seda teha.»

Üks aspekt on siin see, et ilmselgelt liikus Raud osavalt kõrvale Lotmani põhiteesile reageerimisest, et harta läbi osalevad intellektuaalid kaudselt ise üsna osavalt avalikus võimumängus, lüües taktikaliselt n-ö Lotmanile hella kohta. Nimelt osalemisele «nende mängus», Eestis selgelt halvas mõttes stigmatiseeritud osalemisele avalikus poliitikas. Teiseks ja olulisem on see, et selles debatis kangastus või isegi kulmineerus mulle juba pikka aega kestnud kaevikusõda erinevate mõtteviiside vahel.

Teoreetilises plaanis sümboliseerib see ka kõikides arenenud demokraatiates aktuaalset debatti selle üle, milline peaks olema tänapäeva maailmas kodanikuühiskonna ja riigivõimu suhestumine.

Hästi lihtsustatult öeldes (akadeemilises artiklis ei saaks seda kasutada) on valik selles, kas kodanikuühiskond peaks avaliku võimu toimimist puudutavalt toimima süsteemisiseselt või vähemasti sellega harmoonias (assotsiatsiooniline vaade) või siis olema rõhutatult süsteemiväline ja formaalinstitutsionaalsele võimule jäigalt vastanduv (postmarksistlik vaade; vt lähemalt õpikust «Poliitika ja valitsemise alused»). Mõlemast seisukohast võib lähtuda, ei saa öelda, et üks on õige ja teine on vale.

Olen küsinud endalt, mis on kogu toimuva avaliku arutelu läbiv metaprobleem, kus asub n-ö juurikas. Kõrvalt vaadates näib tõepoolest, et normaalset verevoolu Eesti juhtimises kõige laiemas mõttes takistab üks tromb, mille on tekitanud kaks mentaalset kolesteroolikollet.

Esiteks nn kodanikuühiskond ehk poliitika sisend klassikalises demokraatia põhiskeemis, kelle rolliks on olnud huvide konsolideerimine ja arvamuste kujundamine selleks, et poliitiline süsteem saaks langetada häid ja õigeid otsuseid, ei pea selle süsteemi enda toimimist enam legitiimseks.

Valitud ja mandaadi saanud poliitikud ehk poliitika väljund, kelle roll klassikalise demokraatia põhiskeemis on poliitikaid formuleerida, ellu viia ja valimistel vastutada, on aga arusaamal, et vabatmehed ongi need kõige suuremad ketserid, kes ei jäta kasutamata ühtegi võimalust andmaks nende hinnangul salakavalaid ja valusaid lööke lonkava esindusdemokraatia tõbisesse kesta.

Unustame korraks marsid ja piketid ja räägime asjast. Ütleme hallivatimehe ja võsavillemi asemel hunt. Niisiis, daamid ja härrad, tegelikult on käimas debatt võimust.

Võim on juba kord selline nähtus, et kergitab ikka aeg-ajalt küsimusi, millise intelligentsi, eetika ja esteetikaga tema ressurssi akumuleeritakse, jagatakse ja ümber jagatakse. Mulle tundub, et praeguse nn poliitilise kriisi juured on oskuses võimu ja sellega ümberkäimist mõtestada. Selles osas ühiskonnas kokku leppida.

Ja see on hästi tähtis küsimus, sest võim on sotsiaalses reaalsuses armastuse kõrval üks loodusteaduslikele fenomenidele lähemalseisvaid nähtusi. Võim on ühiskondlikke suhteid liikuma panev energia, mis ei teki ega kao iseenesest, vaid muundub ühest liigist teise.

Ameerika ülikoolide poliitikateaduste baasõpik, mida ma oma tudengitele reeglina šokiteraapia eesmärgil lugeda annan, defineerib poliitikat nii: poliitika pole rohkem ega vähem kui küsimus sellest, kes, miks ja mil viisil kontrollivad avalikke ressursse. Ressurssi mõtestatakse siinjuures kõige laiemas mõttes.

Reeglid, arusaamad ja tavad, mis määravad, milline on mänguplats ja reeglid võimuressursi jaotamisel, erinevad riigiti, kultuuriti, muutuvad ajas nii, nagu muutuvad kommunikatsioonivahendid ja muud kesksed võimuressursi mobiliseerimise ja jaotamise mehhanismid.

Võimu mõiste muundub ajas vastavalt sellele, kuidas muundub tehnoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja ideoloogiline reaalsus. Võimu mõtestamine teoreetilisel tasemel on viimase saja aasta jooksul teinud läbi ulatusliku deformatsiooni.

Mulle näib, et suur osa ühiskondlikust protestist lähtub olustiku hindamisel ligikaudu sada aastat tagasi Max Weberi kirjeldatud ja pikka aega mõjusast võimudefinitsioonist, mille kohaselt võim on subjekti A sundus subjekti B üle ning arutelu küsimus on, kas A on legitiimne nende ja teiste üle võimu teostama. Selline oli domineeriv võimukäsitlus siis, kui sõitis veel auruvedur. 20. sajandi jooksul reformiti Weberi võimukontseptsiooni kümmekonna mõjuka mõtleja poolt nii vasakult kui paremalt.

Mis aga puudutab intellektuaalide ja vaimuinimeste rolli võimumängudes, siis on selle fikseerinud ilmselt kõige tabavamalt Foucault, kes oma diskursuse käsitlusel põhinevas võimuteoorias selgitab ära, et kuivõrd tegeliku võimuvõitluse sisu on suutlikkuses kontrollida keelt ja valitsevat paradigmat, siis on nii intellektuaalid kui teised formaalse võimu välised subjektid strateegilised osalised pidevas võimuvõitluses.

Ja tõepoolest, kui ma kujutan ette näiteks sulepead haaravat Rein Rauda, kes tahab öelda midagi avaliku võimu toimimise kohta, siis, arvestades tema mõtte ja sulepea teravust, näib mulle kõnepulti kõndiv keskmine riigikogu liige oma võimuressursilt olevat temaga võrrelduna umbes sama võimas kui Tolkieni Frodo Bagginsi sõber Sam­wise Gamgee kõikvõimsa Sauroni silma kõrval.

Poliitikakogukonna enda võimu käsitlus vajab ka karjuvalt kaasajastamist. Poliitikateooriasse minnes: näib, et valitseb peamiselt võimu mõtestamine pluralistliku võimukontseptsiooni kohaselt. See angloameerikaliku valitsemiskeskkonna keskne võimukontseptsioon pärineb Robert Dahlilt, kelle pluralismiteooria põhines kolmes eeldusel: kõik ühiskonnahuvid leiavad esindusvõimu tasandil pariteetse esindatuse, poliitika kujundamine toimib alati ausalt ja avatult, huvirühmadel on otsuste mõjutamisele enam-vähem võrdne juurdepääs.

Teoreetilisel tasandil on Dahli võimukäsitlust hiljem sedavõrd läbi uuristatud, et enam ei tea, kas suurem on auk või juust. Vasakult poolt neomarksistide kaudu, kes ütlesid, et kuivõrd poliitiline võimumäng on tuletis majanduslikust võimumängust, siis selle hindamisega pole mõtet üldse eriti pead vaevata. Paremalt poolt peamiselt läbi eliiditeooriate, mille keskne väide on, et kuna võim konsolideerub korporatiivsel alusel, siis ei saa demokraatia mäng ehk võimuressursi kaarditihide jaotamine adekvaatselt toimida.

Ühel tasapinnal vaadatuna näibki mulle, et meil käib võimudebatt baaskategooriate tasandil, mida avatud ja arenenud lääne demokraatiates on nii teoorias kui praktikas peetud viimased sada aastat, viimased viiskümmend kusjuures üsna intensiivselt.

Tõsiasi, et see debatt meil alles nüüd viimase aasta jooksul on plahvatanud, peitub minu jaoks kogu avaliku diskursuse postkommunistlikus olemuses. Ja mitte Rein Raua karjatuses, et ka meil on poliitikas kaabakaid ja enamik poliitikuid on nn broilerid (Raua terminoloogias – komsomol), nagu muuseas arenenud demokraatiates.

Selline tõdemus väljendab kõige ehedamalt lahtisest uksest sissemurdmist ja meenutab mulle Lennart Meri kunagist dialoogi välisajakirjanikuga, kes küsis talt vene maffia kohta Eestis. Meri ütles: «Ka meil on maffia, viski ja Marl­boro nagu teilgi. Järgmine küsimus, palun!»

Kui me üritaks pidada vaid ajaloolist võimuväitlust, siis tõenäoliselt ei oleks ühiskondlik seis sedavõrd ballistiline, kui ta seda praegu on. Aga meil põimub ajaloolise võimuväitlusega tänapäevane võimudebatt, tekitades omamoodi orkaani.

Meie kaasaegse võimudebati problemaatika, ka pikaajalistes demokraatiates, lähtub tõepoolest tõdemusest, et klassikaline valitsemisskeem «kodanikkond kui sisend ja valitsejad kui väljundi tagajad» ei näi enam hästi toimivat. Seda erinevatel põhjustel.

Alahinnata ei saa tehnoloogia mõju, sest Facebooki põlvkond (laenan Jürgen Ligilt terminit) tahab avaliku võimuga mobiilsemalt ja otse suhelda. Ta on ka teadlikum ja kriitilisem, kui seda oli mammi massiparteide õitsenguajal parteiliidri kõnet turuplatsil kuulates. Tõsi, tehnoloogiat ei saa ka ülehinnata. Näeme ka ohte, kus toimiv demokraatiamudel tahetakse mõelda sedavõrd keeruliseks nagu halb ulmeromaan.

Tehnoloogiast olulisem survetegur, mis arusaama valitsemissüsteemist survestab, on poliitilise esindusvõimu kompetentsimonopoli õgvenemine. Google’i, Wikileaksi ja üldse võrgustunud ühiskonna ajajärgul juhtub üha rohkem seda, et juhukodanik võib mingis sfääris omada ministrist rohkem teadmisi. Selle tagajärjeks on poliitiku funktsionaalsuse muutumine. Olukorras, kus ta ei suuda olla nagunii tõe majakas, on tõepoolest tema olemasolu vaat et ainus õigustus tagada demokraatia toimimine, nagu ütles üks harta autoritest Marek Tamm päris tabavalt oma mõne nädala taguses intervjuus Sirbile. Aga jällegi, see seisund ei tähenda ühemõtteliselt seda, et peaksime poliitika surnuks kuulutama.

Näiteks on selle mündi teine külg poliitilise võimu üha kahanev võime kontrollida ametkonda, sest poliitika üha keerulisemaks muutuv kontent ei võimalda seda teha. Tõsiasi, mis ausalt öeldes mulle kodanikuna valmistab rohkem muret kui see, et üldises võimuskeemis poliitik rahvast irdub. Kui ta oma tööga hakkama saab, siis minu pärast irdugu.

Seega, põhimõtteliselt on meil käsil debatt võimust, ja ma tahaks näha, et see debatt oleks aus ja kvaliteetne. Kui me räägime võimust, siis ma tahaks, et selle debati käigus räägitaks lisaks kartelliparteide probleemile (parlament juba õnneks tegeleb vastavate seadusemuudatustega) ka poliitika mõjutamise lubatud ja lubamatust arsenalist.

Kuna mina mõtestan võimu foucault’likult tema kogu täiuses, siis ma ei tea, kumba hetkel igavikulises kategoorias rohkem karta, kas kohati machiavellilikku formaalvõimu või kodanikuühiskonna korporatiivset pealist ehk nn vabakonda, kes ründab formaalvõimu asümmeetriliselt ja vahendeid valimata, kandmata sealjuures mingit vastutust.

Selles mõttes saan ma väga hästi aru, mida mõtles Toomas Luman, kui ütles, et läheb Toomas Hendrik Ilvese arutelule, sest tal on hirm.

Ma suhtun sügava lugupidamisega president Ilvese katsesse poliitkogukonda ja vabakonda lepitada. Annaks jumal jõudu sellel teel. Pealgi, mulle sotsiaalne protest meeldib, sest – saksa sotsioloogi ja «Raudse oligarhia seaduse» autori Robert Michelsi järgi – seal, kus võim organiseerus, algas oligarhia. Vabade inimeste sotsiaalse protesti väljendamiseks vabal maal ei tohigi olla ühtegi takistust. Näiteks oli minu jaoks tõesti sellist revolutsiooni õhus 1990ndate lõpus, 2000ndate alguses, kus tundsin, et midagi tuleb teha.

Mäletate seda aega veel? Riigifirmade ümber sahkerdasid rahvusvahelised kurjategijad. Poliitiline kontroll oli sedavõrd habras, et nood sahkerdajad jooksid häbenemata ministeeriumide vahel ringi ning Eesti parteid olid sedavõrd suletud tagatoaurkad, mille kõrval praegused mõjuvad justkui tütarlaste gümnaasiumi eesrindlikud demokraatia töötoad, ning rahva hulk, kes ühtegi parteid ei toetanud, tegi edetabelites rekordeid.

Mäletan, et 2001. aasta sotsiaalteadlaste avaldus «Kaks Eestit» läks mulle üsnagi hinge. Isegi niipalju, et asusin nooruslikust uljusest uut parteid asutama. Need olid muide ajad, kui valitseva koalitsiooni tipp-poliitikud olid teiste seas ka Andres Ammas, Marju Lauristin ja Ignar Fjuk. Mina olin tudeng.

Autor on TLÜ avaliku poliitika lektor ja suhtekorraldaja, oli aastatel 2007–2009 riigikogu liige, olnud ka Res Publica ja IRLi peasekretär.

5 mõtet

•    Praeguse nn poliitilise kriisi juured on oskuses võimu ja sellega ümberkäimist mõtestada, selles osas ühiskonnas kokku leppida.

•    Suur osa ühiskondlikust protestist lähtub olustiku hindamisel võimukäsitlusest, mis on pärit auruvedurite ajast.

•    Poliitilise esindusvõimu kompetentsimonopoli kadu ja seeläbi poliitiku muutuv seisund ei tähenda ühemõtteliselt seda, et peaksime poliitika surnuks kuulutama.

•    Debati käigus tuleks lisaks kartelliparteide probleemile rääkida ka poliitika mõjutamise lubatud ja lubamatust arsenalist.

•    President Ilvese katsed poliitkogukonda ja vabakonda lepitada on igati teretulnud.