Juhtkiri: jääkeldri protsess

Foto: Urmas Nemvalts

President lükkas küsimused ja süüdistused konstruktiivsemale rajale

Loodetavasti jahutas eilne jääkeldri ümarlaud veidi pingeid, mis Eesti ühiskonda lõhestama kipuvad. Presidendi algatus kutsuda vabakonna ja riigikogu fraktsioonide esindajad ning poliitikaeksperdid nõu pidama oli mõistlik. Esitatud süüdistused ja küsimused tuli kanaliseerida konstruktiivsemale rajale.

Arutelu põhjal näib, et revolutsiooni, mis mõnedes hirmu ja teistes magusat ootusärevust tekitab, Eestis siiski ei tule. Kohtumisel valitses asjalik meeleolu ja mõttelõnga keriti põhiseaduse raamides, mitte seda lammutades.

Ka toosama «Harta 12», mis sai ümarlaua kokkukutsumise tõukejõuks, on mitmete protsesside tagajärg. Võib-olla oli mõnegi alguspunktiks neist juba 2009. aasta, mil Eestis eelarvet korduvalt kärbiti ning õnnestus ära hoida majanduslik kollaps. Kui valitsus halvimast välja tuli, tekitas see mõnelegi juhtivale poliitikule kõiketeadja enesetunde.

Miks peaks tegelema mingite kõrval klähvijatega, kui me oleme ülemaailmsele majanduskriisile edukalt vastu hakanud? Igasugust eriarvamust lolluseks tembeldavate väljaütlemiste lätted paiknevad just seal.

Fooliummütsikesed ja seemnesöömine, täieliku üleoleku demonstreerimine ja totaalne vastuvõtmatus kriitika suhtes Silvergate’i haripunktil ongi nüüd raiutud 17 000 toetajaga hartasse ja päädinud jääkeldriga.

See tuletab meelde elementaarse tõe, et demokraatlikus ühiskonnas ei saa lahmimisega kriitikuid vaiba alla suruda. Samamoodi pole muidugi mõeldav, et mõned aktiivsemad ühiskonnaliikmed, keda pole rahva poolt põhiseaduslikus korras kuhugi valitud, moodustavad riigivõimu institutsioonide kõrvale «alternatiivse» võimu, mis hakkab Eesti elu otsustama.

Meil ei ole enam ülemnõukogu ja kodanike komiteede aeg, meil pole tarvis ka juhitamatut isekulgemist, mis asjaolude kokkulangemisel võiks tipneda režiimiga, mil pole demokraatia ja põhiseaduslikkusega enam mingit pistmist. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja hilja oleks pärast imestada, kuidas see kõik küll nii läks.

Kuigi Eestis on presidendi võim väga piiratud, oli nii vabakonnal kui riigikogu erakondadel keeruline eirata tema algatust. See näinuks välja vaenamise ja arutelu vältimisena. Teiselt poolt pani presidendi egiidi all toimunud kogunemine vabakonda oma nõudmistes ja ettepanekutes ka rohkem reaalsusega arvestama. Entusiasm võib kergesti laadaks muutuda, kui puudub põhjus end konkreetsusele sundida.

Küünikud võivad nüüd muiata, et president saatis arutelu Facebooki, kuid see pole lõpuks tähtis. Kus ja kuidas on pigem tehniline küsimus. Oluline on hoopis see, et arutelu on käima lükatud, kõik on oodatud ettepanekuid tegema ja põhilised eesmärgid on kokku lepitud.