Elver Loho ACTA lepingu vastasel miitingul

FOTO: Peeter Langovits

MTÜ Eesti Interneti Kogukond juhatuse esimees Elver Loho kirjutab Postimehe arvamusportaalis kodanikuühiskonna võimalikkusest kirjutades, et valija ei ole tarbija, vaid kodanik.

Umbes aasta tagasi kirjutasin ma oma eriala poliitilistest probleemidest lähtuvalt essee, kus vaidlesin jõuliselt seisukohta, et valija ülesandeks ei ole lahendusi välja pakkuda ning ettepanekud lahendusteks peavad tulema inimestelt, kes tahavad valituks saada või saavad isegi sellise mõttetöö eest maksumaksja rahakotist palka. Vaidlesin, et valija ei pea tegema poliitiku ja ametniku eest tema tööd, vaid lihtsalt vajutama e-valimistel selle inimese nimele, kes kõige paremaid lahendusi välja pakub. Seda esseed on näinud vaid mõned minu relvavennad MTÜs Eesti Interneti Kogukond ning lõppeks otsustasin intellektuaalse aususe nimel loomingu sahtlisse lükata, kuna jõudsin selgusele, et selline seisukoht läheb vastuollu minu olulise põhimõttega: valija ei ole tarbija, vaid kodanik.

Põhimõte, mis sõna «tarbija» võtab kui sõimusõna arenes minu mõttemaailmas eriti tugevaks ACTA vastase võitluse käigus, mil sai tutvutud lugematute seisukohavõttudega Brüsseli bürokraatidelt, kes ilmselt lähtudes eeldusest «valija on tarbija» tõsimeeli ei suutnud näha ACTAs ühtegi probleemi, sest nagu nad ise kinnitasid: «tavatarbija jaoks ei muuda ACTA mitte midagi». Ja nii see tõesti on. Kui me vaatame valijat kui abstraktset amööbi, kes endasse ammutab nii tooteid kui teenuseid nende pakkuja tingimustel ning sellelt teelt hälbivat valijat kui piraati, kurjategijat või, jumal hoidku, terroristi, siis hakkame mõistma kuidas ACTA vastased massimeeleavaldused üle kogu Euroopa võisid näida sama müstilised kui välk selgest taevast spontaanselt keset Vabaduse väljakut manifesteerunud ükssarviku pihta.

Ma ei taha siinkohal valijaid vastandada riigiaparaadile ega propageerida intellektuaalsest laiskusest läbi imbunud seisukohta, mille järgi riigiaparaadi liikmed peaksid valijat kartma, vaid juhin lihtsalt tähelepanu valele mõtteviisile, mis nähtamatu ja kergelt süttiva ollusena on üle võõbanud pea kõik viimase aja konfliktid rahva ja riigi vahel.

«Valija on tarbija» mõtteviisis ei saa ka üheselt süüdistada neid poliitikuid ja ametnikke, kes nõnda mõtlevad. Ei saa öelda, et nad kõik peavad ennast «pööblist» paremaks ja tegelevad kõnepuldist või kontorist patroniseerimisega, kuigi kindlasti leidub riigi- ja liiduaparaadis ka selliseid egoistlikke värdjaid. Osa kohatu tarbijamentaliteedi tekkimise süüst lasub ka valija enda õlgadel, kes laiskusest, apaatiast või pakilisemate probleemide sunnil ei ole käitunud täiel määral kui demokraatliku riigi kodanik.

Tänaseks tulemuseks on nõrk kodanikuühiskond, mis alles nüüd, rohkem kui kaks dekaadi peale taasiseseisvumist, astub esimesi tõsiseltvõetavaid samme, kuigi südames ihkaks juba maratoni joosta.

Kohalike teedrajavate pretsedentide puudumisel on raske ka õpetlikku eeskuju näha, mistõttu näeme sisuka ja realistlikele tulemustele orienteeritud kodanikukäitumise asemel põlve otsas kokku klopsitud segase sõnumiga pisikesi meeleavaldusi ning maailmavalust nõretavaid sõnavõtte, mis maalivad oponenti antikristusena ning taevast kohe-kohe pähe kukkuvana. Lihtne on siinkohal ironiseerida ja leida massiivseid vigu sellises tegevuses ning nendeni viinud mõttekäikudes, kuid olgem ausad -- need inimesed valavad praegu normaalse kodanikuühiskonna vundamenti ja selle eest tuleb olla tänulik ning kaasa mõelda, mitte võõrastustundest ja vigade nägemisest teises suunas radikaliseeruda.

Kuid mis siis ikkagi on see kodanikuühiskond, mida meil tegelikult niiväga vaja läheb ja mis alles nüüd esimesi samme astub? Olles arutanud neid teemasid parteide prominentsete liikmetega tundub, et kõik oleks nagu korras -- MTÜsid on väga palju ning riik jagab suhteliselt helde käega projektirahasid külasimmanite korraldamiseks ning praktilisi teadmisi edasi andvate koolituste tegemiseks. Päris paljud aktiivsed inimesed suudavad selliste projektide kirjutamisest isegi ära elada. Mida rohkemat meil veel vaja?

Mulle tundub, et siinkohal on paljude valitsejate mõttemaailmas kodanikuühiskonna definitsiooni kaaperdanud seesama «valija on tarbija» mentaliteet. Hoopis parem definitsioon oleks ehk järgnev: tervislik ning jätkusuutlik kodanikuühiskond koosneb organiseerunud huvigruppidest, mis suudavad nii liikmeid kui ka laiemat üldsust kaasates formuleerida sisuka sõnumi, realistlikud eesmärgid ning omavad piisavat võimekust, et need eesmärgid ellu viia.

Head näited lähiminevikust on edukalt lõppenud arstide streik; ACTA vastane võitlus, mille tulemusena Eesti jäi üheks viiest Euroopa Liidu riigist, mis ACTAle isegi oma allkirja ei andnud, ratifitseerimisest rääkimata; ning käesoleva essee kirjutamisel põhiseaduskomisjonis viimaseid parandusi koguv ning menetlusse jõuliselt kodanike huvide esindajaid kaasanud eelnõu tänu millele hakatakse Eestis juurutama Open Data põhimõtteid ehk teisisõnu -- riigi mittesalajaste andmete kogud avanevad tasuta kõigile inimestele.

Veel parem näide arenenud maailmast on erinevad naiste probleemidele tähelepanu juhtivad liikumised, mis suudavad koostada adekvaatseid eelnõusid, neid nii kohalikul kui riigi tasemel läbi suruda ning hoiavad relvakapis võimekust mobiliseerida enda toetuseks arvestatav hulk valijaskonnast ning avalik arvamus. Ja nad teevad seda kõike sõltumata sellest kes parajasti võimul või kui palju on riigijuhtide hulgas naisi!

Absurdne hulk inimesi, tihti prestiižsel positsioonil, on seisukohal, et mistahes põhjusel võimule kahe silma vahele jäänud probleemide lahendamiseks kõlbab ainult uue partei loomine, mistõttu nähakse potentsiaalsete parteisünnitajate vandenõud iga meeleavalduse ja avaliku nurina taga. Ja tõesti -- nii mõnigi konkreetset murepunkti kritiseerinud isik ei ole näinud oma murele muud väljundit kui partei loomine ja võimu üle võtmine, kuid selline kujutlusvõime puudulikkus on pigem tingitud mõistlike alternatiivide vähesest nähtavusest. Ühele valdkonnale keskenduvate kiratsevate nišiparteide loomine ei ole lahendus isegi siis kui nad tõesti peaksid võimule saama. Ajendiks olnud reform saab ehk ära tehtud, aga vältimatult saavad nad olema teistes riigi juhtimiseks vajalikes erialades ebapädevad puhtalt vaid ühele asjale keskendumise tõttu.

Vajadus just säärase võimeka kodanikuühiskonna järgi on eriti tugev tänases Eestis, kus on tõsine oht parteilise monokultuuri tekkimiseks. Võimupartei populaarsus ühiskonnas (32 protsenti) ületab murettekitavalt isegi nende inimeste hulga, kes meediat usaldavad (27 protsenti Gallupi andmetel), mistõttu peame tõdema, et ühel või teisel põhjusel ei suuda usalduskriisis meedia enam adekvaatselt täita oma valvekoera rolli ning üha enam tasakaalustava rolli raskusest on vajunud kodanike õlgadele.

Minu ettepanek kodanikuühiskonna kiireks tulekuks on kolmeosaline.

Kodanikud -- teie hulgas on väga palju võimekaid inimesi ja eraldi tahaks ma siinkohal välja tuua need aatelised isikud, kes kunagi aitasid riiki ehitada, kuid on tänaseks poliitikast taandunud. Saage kokku, kaasake inimesi, arutage võimalikke lahendusi, organiseeruge Facebookis või õllelauas ning looge ühinguid, mis neid lahendusi läbi riigiaparaadi erinevate võimaluste ellu viivad. Ärge kartke selliseid ühinguid rahaliselt toetada kui nad sinu jaoks olulisi probleeme lahendavad. Ka aktivistid peavad aeg-ajalt sööma ning kodanikuühiskond on märksa parem investeering kui kast viina või uus käekott.

Meedia -- kodanikud vajavad teie abi nii sõnumi edastamisel kui ka selle koostamisel. Teie hulgas on palju häid ja toredaid inimesi, kellele MTÜ Eesti Interneti Kogukond on väga tänulik. Teie kogemused ja teadmised, tulnud läbi aastate poliitika vaatlemise, on väärtuslikud kõigile kodanikele, kes tuleviku pärast südant valutavad ning organiseerudes midagi ära teha soovivad. Kuigi ajakirjanduseetika paneb üsna konkreetse piirangu teiepoolsele sekkumisele, siis loodan, et lisaks kodanikuühenduste tutvustamisele ja nende püstitatud probleemide uurimisele leiate ka aega, et neile meediasuhtluse ja poliitika teemal nõu anda.

Poliitikud ja ametnikud -- mida rohkem te kaasate selliseid ühinguid reaalsetesse otsustusprotsessidesse, seda parem. Kodanik, kes näeb, et riik aktiivselt kaasab nii teda kui ka tema esindajaid konkreetses küsimuses ja arvestab seeläbi tema arvamusega on kodanik, kes usub oma riiki ja ei vii oma töökäsi ning maksuraha Soome. Ka opositsioonierakondadel on siin oluline roll. Ärge otsige Toompeal puhvetis kartulisalati seest inspiratsiooni, vaid minge ja otsige eelpoolnimetatud kodanike ühinguid, aidake neil sõnumit ja lahendusi formuleerida, tehke nende nimel ja nende nime välja öeldes saalis arupärimisi ning kaasake neid komisjonide töösse. Ühing, mis valimiste eel saadab oma paarisajale liikmele Teid ja Teie erakonna abi kiitva avalduse on võimas liitlane.

Ja härra President -- Teie elu ja hariduskäik USAs andis Teile suurepärase võimaluse näha võimekaid huvigruppe töötamas üle kogu suure demokraatliku riigi ning nüüd on Teil ainulaadne võimalus aidata tugev kodanikuühiskond jalule ka kodumaal.