Raivo Salumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks 17. novembri Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK ilmunud Jaak Valge artiklile «Demokraatia versus diktatuur», et valijate valik on kaasajal suhteliselt individualistlik ja eeldatavasti märksa enam vastuolus avaliku huviga, kui rahvaesindajate eeldatavasti kõlbelisem ja pädevam otsustus.
Ajal, kui poliitiline kultuur ehk siis konkreetselt demokraatia on Eestis tõstetud teravalt päevakorda, avaldati 17.11. Postimehe AKs ajaloolase Jaak Valge kirjutis «Demokraatia versus diktatuur». Ta lähtus määratlusest, et demokraatia tähendab inimese võõrandamatut õigust teha enda jaoks otsuseid ise ja usku, et kõik inimesed on võrdsed. Inimeste iseotsustamine on ilmselt paratamatu, kui ta on selleks suuteline ja ei jäta seda kellelegi teisele. Iseasi, millisel tasemel see on. Usk võrdsusesse peaks demokraatia kui ideoloogia kontekstis piirduma aga võrdsete põhiõigustega. Diktatuuri artikkel, vähemalt otseselt, ei käsitlenud.
Valge väitis, et alates 1980. aastatest, kui rahva valik ei kattu poliitladviku omaga, siis on viimane lähtunud sellest, mida ladvik peab avalikuks huviks. Kui selleks ladvikuks on valitud rahvaesindajad, ei tohiks kaasaegse demokraatia (esindusdemokraatia) seisukohalt nende valikus siiski midagi valesti olla. Mis on siis veel rahva valik, kui mitte oma esindajate valimisel tehtud otsus. Arvan, et demokraatia all mõistetakse üldiselt ka praegu rahva valikut ja mõistenihet ei ole ning Valge häirekella löömine on alusetu. Kaasaegne demokraatia piirdub põhiliselt esindajate valimisega ja nende tegevuse suhtes arvamuse avaldamisega (tagasisidemehhanism). Ka ei lülita keegi rahva valikut üha enam otsustusprotsessidest välja, kuigi valikuvõimalusi võimu teostavate erakondade vahel on ehk jäänud vähemaks (see on siiski suurem kui nt USAs, demokraatia emamaal).
Valge ei ole rahul asjaoluga, et rahvas on esindusdemokraatias poliitika kujundamisest kõrvale jäänud. See nähtus ei ole uus (ka Valge osutas 1930. aastatele, ehkki kaasaegne demokraatia alles eelmise sajandi I poolel välja kujunes), kuid teema tõstatamine on ilmselt seotud Eestis enneolematu kampaaniaga rahva kaasamiseks, mida tuleb tervitada. Kaasamine seisneb loogiliselt eelkõige poliitika selgitamises rahvale ning selle järel avaldunud seisukohavõttude ja üldisema vastuseisu arvestamises. See on loomulik demokraatia areng, mis Eestis toimub. See peaks toimuma mõistlikus dialoogis, mitte aga seniste üldiselt vastutustundlike ja võimekate poliitikute vaenamisena, mis kinnitab demokraatia ebaküpsust. Rõhutan, et pean demokraatia arengut Eesti heakäekäigu aluseks.
Näib, et Valge ja mitte ainult tema, sooviks on demokraatia laiendamine ja suurem nn populism. Seda tuleks põhjendada. Tuleks ka täpsustada, milles demokraatia laiendamine konkreetselt seisneb. Milles seisneb ühiskonna arvamuse väljendamine? Üks asi on, kui avalikkust millekski survestatakse, ning teine asi on, mis on hea avaliku huvi seisukohalt ja kuidas avalikkust selle selgitamisel kaasata. Valijate valik on kaasajal suhteliselt individualistlik ja eeldatavasti märksa enam vastuolus avaliku huviga, kui rahvaesindajate eeldatavasti kõlbelisem ja pädevam otsustus. Arvamus lähtub paljuski sellest, mis on atraktiivne ja meeldib. Kahtlen sügavalt tavatähenduses mõistetud populismi edendamise mõistlikkuses. Vastupidi, eelkõige on tarvilik üldsust poliitiliselt harida.
Küsimuseks on, kas rahval on õigus annulleerida Eesti Euroopa Liiduga ühinemise juurde kuuluv ühinemine eurotsooniga. Küsimuseks ei ole, kas osa riike on saavutanud eriõiguse eurot mitte kasutada. Arvan, et pigem on tegemist euronormide ülimuslikkuse tunnistamisega ja küsimuseks on kas konkreetne reegel on asi, mille järgimist liikmesriigilt oodatakse või range nõue. Samas on kohane, et riigid järgivad ühiselt kehtestatud reegleid või vähemalt püüdlevad selles suunas. Laiem arutelu on siingi vajalik. Rahvas võib aga otsustada, mida iganes, sh ka Euroopa Liidust välja astumise, kuigi see näib pärast ohtra materiaalse abi vastuvõtmist rehepaplik, va kui selleks on mõjuv põhjus.
Olen päri, et Eesti demokraatia peamiseks probleemiks on erakondade vahelise asjaliku avaliku arutelu puudumine, sh reageerimatus avalikele pöördumistele, mis on poliitilise kultuuri küsimus. Demokraatia nooruse ja ka poliitkorrektsuse tõttu ei ole Eesti võrreldavalt Šveitsiga arvatavasti valmis rahvaalgatusteks nagu ei olnud ka 1934. aastal, aga see on n-ö maitse asi ja rahval on õigus otsustada. Selge on, et poliitikat tuleb rohkem avalikult selgitada ja monitoorida võimalikku vastuseisu. Loodetavasti olukord paraneb, sh poliitilise konkurentsi tingimused ja poliitika rahvale lähemale toomine. Selleks saab astuda tõhusaid samme, mis on aga eraldi teema.
Pean vabaturumajanduse ja individualistlike inimõiguste relvajõul eksportimist omaaegsete ristisõdade analoogiks. Aga ka sellel on õigustus, kui see on siseriikliku julgeoleku seisukohalt vajalik. Aga kui vajalikkus piirdub rahva materiaalse või muu kasuga, tekib kõlbeline probleem. Samas näib paratamatul üleilmastumisel suhteliselt paratamatuna ka individualistliku demokraatia ja lokaalse kogukondlikkuse konflikt, kus vastavalt loodusseadustele tugevam peale jääb. See ei tähenda, et asja ei oleks võimalik reguleerida. Euroopa Liidu kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumise alusväärtuste üldise edendamisega ja Eesti avatuse poliitika puhul oleks mõneti vastuoluline regulatiivselt takistada sotsiaalse kapitali väljavoolu Eestist. Selle vastu aitab siiski kohaliku demokraatia ja ühtlasi elukeskkonna areng. Eelolevad kohalikud valimised annavad selleks võimaluse, kui avalikkuse huvi ja poliitilist konkurentsi soodustada.