Hazak: Tartu rahuleping muutus kehtetuks 1940. aastal

Gabriel Hazak. Foto: Erakogu

Jurist ja Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Gabriel Hazak kirjutab Postimehe arvamusportaalis Tartu rahulepingu rahvusvahelis-õiguslikust kehtivusest rääkides, et kuigi rahulepingud sõlmitakse alati tähtajatutena, ei tähenda see sugugi, et nad kõik püsivad igavesti ning kui üks partneritest lepingut raskelt rikub, kaotab see igasuguse mõtte ja muutub kehtetuks, kindlasti on rahulepingu niisuguseks rikkumiseks ühe poole agressioon oma partneri vastu.

Küsimus on teatavasti vaieldav ka Eestis. Ühed (sh rohkesti ka poliitikuid) on veendunud, et Tartu rahuleping kui Eesti Vabariigi sünnitunnistus ja riigi õigusliku järjepidevuse (kontinuiteedi) alusdokument kehtib (peab kehtima!) igal juhul. See on elu ja surma küsimus ning igasugune kahtlus lepingu kehtivuse suhtes on lausa riigireetmine.

Teised, sh osa juristidest (vähem küll poliitikuid) on lepingu kehtivuse ja tähenduse suhtes mõõdukamad ja ettevaatlikumad, kuni kehtivuse eitamiseni välja. Tuleb tunnistada, et kummalgi poolel on tuua hulgaliselt argumente oma seisukoha põhjenduseks. Siinkohal hoiataksin liigse emotsionaalsuse ja kogu küsimuse ülepolitiseerimise eest. Probleem on tõesti väga tundlik. Alljärgnevalt vaatlen seda eelkõige õiguslikust aspektist. Põhiseaduse kohaselt (§ 22 lg 1) on Eesti maismaapiir määratud Tartu rahulepinguga ja muude riikidevaheliste piirilepingutega. Sõnad « ... on määratud ...» osutavad nagu sellele, et Eesti idapiir tuleneb kehtivast rahulepingust. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et Eesti riigipiiri muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav riigikogu koosseisu kahe-kolmandikuline häälteenamus. Seega uus Eesti-Vene piirileping on täiesti mõeldav ning muutunud olukorras õigus-poliitiliselt ka vajalik. Midagi põhiseaduse vastast selles ei ole.

Tartu rahulepingu tähtsaim osa on ikkagi sõjategevuse lõpetamine ja vastastikune suveräänsuse tunnustamine de iure. Nii noorele Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale oli see esmane ja väga oluline diplomaatiline läbimurre.

Nüüd lähemalt lepingu kehtivusest. Ütlen kohe – selle tähendust ei maksa tänapäeval üle hinnata. Oluline on see, et leping avas tee Eesti riigi rahvusvahelisele tunnustamisele. Eesti Vabariik muutus peagi rahvusvahelise õiguse täisväärtuslikuks subjektiks. Just selles seisneb rahulepingu ajalooline tähendus ja hindmatu kaal ning see ei kao kuhugi. Rõhutagem ka seda, et leping on terviklik õigusakt, kuigi reguleerib mitmeid erinevaid valdkondi. Kuigi rahulepingud sõlmitakse alati tähtajatutena (teisiti pole see lihtsalt mõeldav), ei tähenda see sugugi, et nad kõik püsivad igavesti (si vis pacem, para bellum!). Kui üks partneritest lepingut raskelt rikub, kaotab see igasuguse mõtte ja muutub kehtetuks. Kindlasti on rahulepingu niisuguseks rikkumiseks ühe poole agressioon oma partneri vastu ning seda ka sõja kuulutamiseta.

Läbi aegade on agressiooniaktina vaadeldud ühe riigi relvajõudude sissetungi teise territooriumile vastu selle riigi tahtmist. Niisugune arusaam on elementaarne. NSV Liidu kui Nõukogude Venemaa õigusjärglase poolt leidis agressiooniakt Eesti Vabariigi vastu aset 17. juunil 1940. Varahommikul ületas ca 90 000 punaarmeelast lepingulise aluseta Eesti riigipiiri (sundprotokoll vormistati samal kuupäeval Narvas post factum). Sissetung tulenes otseselt MRP salaprotokollidest ning väljendus Eesti Vabariigi territooriumi faktilises okupeerimises. Päev varem oli Eesti suursaadikule Moskvas esitatud ultimaatum – Eestis tuleb moodustada uus valitsus ning lasta vabalt riiki nõukogude sõjavägi. Diktaadi all tuli kiirelt võimuvahetus ning sama aasta 6. augustil lülitati Eesti NSV Liidu koosseisu. Okupatsioonile järgnes loogiliselt anneksioon. Kõik toimus kindla stsenaariumi järgi. Eesti riik aga eksisteeris de iure kogu aeg edasi  ja see sai ka aluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele  augustis 1991. Just selles on kogu asja tuum, sõltumata Tartu rahulepingu kehtivusest või Venemaa-poolse tunnustamise eripärast.

Seega, NSV Liidu tegevus Eesti Vabariigi vastu 1940. aasta suvel kujutas endast Tartu rahulepingu vägivaldset murdmist, mis ühteaegu tähendas lepingu lõppemist. Faktiliselt lepingu üks osalispool lihtsalt «neelas» partneri alla. Teise kõhus ja kõik, koos lepinguga. Tobedavõitu küsida – kelle vahel siis leping veel edasi kestab? Või, kes selle formaalselt oleks võinud annulleerida (ENSV või eksiilvõim) ning milline tähendus sellel üldse olnuks?

Moskva on teatavasti järjekindlalt väitnud, et Tartu rahuleping lõppes seoses olukorra muutumisega 1940. aastal. Vahe on vaid selles, et okupatsiooni ja anneksiooni asemel olevat selle aluseks olnud Eesti rahva vaba tahe astuda NSVL koosseisu. Teisisõnu – kõik sõltub sisuliselt hinnangust 1940. aasta sündmustele. Eesti ja Venemaa arusaam on selles osas jätkuvalt diametraalselt erinev. Tõsi, ka Venemaa praegune liider Vladimir Putin on tunnistanud: «Me suhtume austusega nende Baltimaade inimeste arvamusse, kes leiavad, et Teise maailmasõja lõpp on seotud riikliku iseseisvuse kaotamise tragöödiaga». Need sõnad lausus ta ajakirjanikele 2005. aastal Slovakkias (PM/BNS 26.02.2005). Sõnad sõnadeks. Tegelikkuses eitab Venemaa senini Balti riikide okupeerimist-annekteerimist ning tunnistab neid kui suveräänseid riike mitte õigusliku järjepidevuse alusel, vaid kui NSV Liidust lahkulöönud endisi liiduvabariike. See mõjutab kindlasti ka läbirääkimisi uue piirilepingu üle.

Kui nüüd kogu probleemi püüda võtta tõsismeeli ja realistlikult, siis uus piirileping ei riiva sisuliselt kontinuiteedi alusel taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kui rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud subjekti huve. Ka mitte sel juhul, kui preambulas pole märgitud seost Tartu rahulepinguga. Vastasel juhul võib loogiliselt mõtlevale inimesele jääda koguni ekslik mulje, nagu Eesti ise otsekui eitaks Nõukogude okupatsiooni kui agressiooniakti. Kuhu jääb sel juhul riigi väärikus?

Tekib ka küsimus: kas tõesti üksainus riik (Oktoobrirevolutsiooniga vägivaldselt tekkinud Nõukogude Venemaa), kelle õigusjärglane NSV Liit jõhkralt murdis Tartu rahulepingu, likvideerides faktiliselt partneri kui suveräänse riigi, on määrav (isegi ainumäärav!) otsustama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse  püsimise või mittepüsimise üle? Kui see utoopiline mõte oleks tõene, siis meenutaks tänapäeva Eesti küll pigem «Türgi Küprose Vabariiki» või Lõuna-Osseetia ning Abhaasia «sõltumatust». Õnneks pole see kaugeltki nii. Eesti Vabariigi üldine tunnustamine rahvusvahelise õiguse subjektina (sh Rahvaste liidu liikmena) sõjaeelsel perioodil, laialt levinud mittetunnustamise poliitika järgnevatel aastakümnetel, mis eitas Balti riikide kuulumist (inkorporeerimist) NSV Liidu koosseisu (oli ka erandeid), samuti ulatuslik rahvusvaheline diplomaatiline tunnustus Eestile kui  t a a s iseseisvunud riigile pärast 20. augustit 1991, sh Eesti kuulumine ÜROsse, NATOsse, ELi ja paljudesse teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse – need on veenvad faktid, mis on omavahel ajaloolis-loogiliselt seotud ning kinnitavad Eesti õigusliku staatuse järjepidevust rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud subjektina. See peaks olema niivõrd selge, et tunda hirmu ja muretseda ohu pärast, mis võib meie riigi õiguslikku staatust kõigutada või kahjustada, on küll põhjendamatu. Tartu rahulepingu tähendust ja ka Venemaa rolli seoses sellega pole tõepoolest nüüdisaja reaalses maailmas põhjust üle tähtsustada.

Eeltoodu põhjal oleks minu arvates otstarbekas kui riigikogu uue piirilepingu edukaks realiseerimiseks asendaks seninse preambula järgmise sõnastusega: «Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel ja lähtudes soovist igati arendada kahe riigi heanaaberlikke suhteid, kinnitab riigikogu, et Eesti riigil ei ole mingisuguseid territoriaalseid nõudmisi Venemaa suhtes ning otsustab ratifitseerida Eesti-Venemaa piirilepingu.»

See tekst võiks olla piirilepingu preambulaks või eraldi deklaratsioon eeldusel, et ka Venemaa teeb pariteetsel alusel analoogse avalduse.

Mõistku igaüks pakutud teksti nii nagu oskab, vastavalt oma teadmistele ja arusaamadele. Usun, et käesolev ettepanek on suunatud tulevikku ning samas vaba liigsetest emotsioonidest ja ka parteipoliitilisest populismist. See oleks reaalpoliitika.