Iivi Anna Masso: meiega või meie vastu

Iivi Masso Foto: SCANPIX

Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutab, et «Harta 12» on tõstnud poliitilise suhtluskultuuri tähelepanu keskmesse, aga uut on selles jutus vähe. Kõik on kordus.

«Valeliku poliitika» vastased protestid ja «Harta 12ks» nimetatud ringkirja tekitatud suur meediakära kutsub justkui teemaga varem tegelenuid sõna sekka ütlema. Ja ometi on raske rääkida neil teemadel end liigselt kordamata.

Parteide rahastamine? Ammu kirjutatud – vaevalt leidub Eestis palju neid, kes ei arvaks, et poliitikategijad peaksid ise kokku lepitud reegleid mitte ainult välismaal, vaid ka kodus järgima. Ausus ja avatus? Samuti juba palju räägitud. Avaliku debati toon, ülbitsemine versus austus ja ära­kuulamine? Sellest olen ise kirjutanud nii mitu korda, et ei tea, kas rõõmustada, et suur avalikkus teemat lõpuks märkab, või ahastada, et ta märkab seda alles nüüd. «Harta 12» on tõstnud poliitilise suhtluskultuuri tähelepanu keskmesse, aga uut on selles jutus vähe. Kõik on kordus.

Korduvalt on kirjutatud sellestki, et oleks aeg loobuda mustvalgest sõprade-vaenlaste jaotusest ning loosunglikust, deklaratiivsest ja manifestatsioonilisest suhtlusstiilist. Kuid sellestki tuleb vist kirjutada üha uuesti. Ka viimase nädala meediarevolutsiooniga seoses.

Kerge on nõustuda  «harta» üpriski enesestmõistetavate nõudmistega aususe, erakondade läbipaistva rahastamise ja rahva kuulamise kohta. Kerge on nõustuda ka Mihhail Lotmani esitatud põhjendustega, miks ta ringkirjale alla ei kirjutanud: kiri on loosunglik ja toonilt paanikat tekitav, «harta» nime kasutamine konteksti arvestades kaugelt liiga pretensioonikas.

Kuna siinkirjutajalt allkirja ei palutud, pole vajadust selle puudumist põhjendada, aga veel mõnele nõrkusele kõnealuses ülisuurt tähelepanu pälvinud kollektiivses arvamusartiklis – ja ka mõnele iseärasusele reaktsioonides – juhiksin tähelepanu küll.

Lisaks juba mainitud liigsele paatosele häiris ringkirja ebatäpsus nii kasutatud terminites kui kriitika objektides – nii deklaratiivse loomuga paber peaks olema sõnastatud läbimõeldult, et oma ülesannet usutavalt täita.

«Harta» esimeses lõigus väidetakse, et «toimimast on lakanud demokraatia legitimatsioon». Mistahes režiimi legitiimsuse all mõeldakse ühelt poolt selle seaduslikkust, teisalt selle õigustatust, laiemalt ka kodanike tunnet võimu õigustatusest. Esindusdemokraatias põhineb võimu legitiimsus ennekõike kokkuleppeliste reeglite järgi toimuvail valimistel.

Ringkirjas kriteeriumina mainitud «igapäevane tagasiside» ehk toimiv dialoog kodanike ja valitud esindajate vahel tugevdab demokraatlikku legitiimsust, lisades inimestele kindlustunnet, et nad on end puudutavais otsustes aktiivselt osalised. Aga seaduslikkuse tagavad esmalt ikkagi institutsioonid.

Rahulolematus võimu esindajate suhtlusstiiliga või mõne valitsuse liikme isikuga, konkreetsed tehtud vead ja vastamata küsimused ei kaota iseenesest kehtiva võimu legitiimsust. Iga selline asjaolu võib küll lisada kodanike võõrandumisetunnet – asjaolu, mis demokraatias üldjuhul maksab järgmistel valimistel poliitikutele kätte ja mis seega on põhjus, miks siin viimastel aegadel palju pruugitud kõneviisi «vanades» demokraatiates naljalt kuulda ei saa.

Soov, et tagasiside toimiks paremini, on igati õigustatud. Kuid «legitimatsiooni lakkamisest» võiksime rääkida, kui edasised valimised külmutataks ja senised institutsioonid lakkaks toimimast. Sellest aga ei ole praegu jutt.

Samamoodi tekitab segadust Rein Raua esitatud väide, et nõukogude aeg «ongi tagasi». Tagasi oleks ta siis, kui esierakonnaga konkureerivad parteid oleks ära keelatud, uusi luua ei tohiks ja Raud ise poleks saanud kõnealust tugevalt võimukriitilist artiklit avaldada. Aga ta sai. Ja toimetajat ei lastud lahti. Peatoimetajat ei lastud ka lahti. Rauda ennast ei lastud kuskilt lahti ja lehte ei korjatud müügilt.

Meie põlvkonnal ei saa olla nii lühike mälu. Raua kriitika valitsuse teflonreaktsioonide kohta pole sugugi alusetu. Aga tehes hallikirjust musta, tapab kriitik ise debati – järele jääb vaidlus tasemel «on jah! – ei ole!» ja nii edasi. Mis oleks parem viis kriitika tegelik põhjustaja unustusse jätta?

Sama üldistusjõuga väidetakse nn hartas: «Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta.» Kui jutt on erakondade rahastamisest, mille üle käiv vaidlus oli üks praeguse usalduskriisi peamisi päästikuid, siis president võttis viimase rahaskandaali kohta selge seisukoha muu hulgas 25. oktoobril Postimehele antud intervjuus – varasematest rahaskandaalidest on ta rääkinud teatavasti varem. Kas tõesti mitte ükski 17 «ühiskonnategelasest» seda ei märganud? Või ei tahtnud märgata? Rünnak ilma komade, «agade» ja kõrvallauseteta kõlab efektiivsemalt? Kas tõesti on ka riigikogu vaid vaikinud?

Reformierakonna rahaskandaali puhul püüdis erakonnasisest debatti avada teatavasti Kaja Kallas, kelle sõnavõtt oma erakonnas kiirelt tema suurte silmade taha peitu lükati.

Aga kui Kallase üleskutse küsimust avatumalt arutada lükati nurka tema enda erakonnas, siis lükkasid selle uuesti nurka ka «harta» autorid. Miks teha nägu, et need 17 vaimuinimest on ainsad, kes sel teemal sõna võtavad? Ega ometi selleks, et teisi arutlejaid olematuks vaikides poliitilist kapitali koguda? Või on ikka tegu vana hea jaotusega sõprade ja vaenlaste vahel? Või tuleks naisterahval ka hartameeste meelest suu pigem kinni hoida?

Vähemalt milleski on kriitikud oma arvustuse objektidega vägagi sarnased. Valitsuse 92-protsendiliselt mehisele meeskonnale panevad «ühiskonnategelased» vastu 94 protsenti meestest koosneva rühma.

Naistel, kes on püüdnud demokraatiasse avatust tuua, kes on rääkinud nii erakondade rahastamisest, kodanikuühiskonnast, vastutusest kui kuulamisest, pole sellesse arutellu justkui asja. Demokraatia pole päris kõigile – nüüd räägitakse mehejuttu, mehed omavahel. Tarkade meeste kriitikanooled ei ulatu märkusteni noore naise vaikivast suust.

Huvitav on olnud muidu nii kriitilise, inimestest ja nende sõnadest eelkõige vigu otsiva meedia reaktsioon. 17 inimese kiri on võetud vastu mitte ainult tohutu, vaid ka täiesti kriitikavaba tähelepanuga. «Harta» autorid nimetati kohe vaimueliidiks. Neile langes jagamatu rambivalgus, nad andsid intervjuusid, kus nad analüüsisid ise omaenda sõnavõttu ja selles juba kirjeldatud olukorda ning arvustasid seal juba arvustatuid.

Kõrvaltvaatajate jahedamaid hinnanguid ei küsitud. Igast hartalasest sai hetkeks oma meedia­revolutsiooni superstaar. Ometi sisaldab «vaimueliit» lisaks tõsiseltvõetavaile ühiskondlikele mõtlejaile, nagu Rein Raud, David Vseviov ja Daniel Vaarik, ka üpris tundmatuid mehi ning mõttetegevusega enam või ka vähem silma paistnud poliitikuid.

Mõned hartalased on ise olnud vägagi varmad avalikkuses ülbitsevat kõneviisi kasutama ja ka faktidega viisakalt öeldes vabameelselt ümber käima. Üks rühma poliitikuist ei pidanud eelmist suuremat rahaskandaali piisavaks põhjuseks keelduda skandaalierakonna presidendi kandidatuurist.

Selle kõige kohta on meedia esitanud üllatavalt vähe küsimusi. Skandaal müüb, tähendab, skandaali tekitajaid tuleb hoida? Samal ajal on poliitikamaailm omalt poolt näidanud pigem seda, et demokraatia toimib siiski.

Ühiskond pulbitseb arutelust, poliitikud kuulavad kriitikuid ja vastavad neile, president kutsub arvustajad valitsusega kohvile ja kui hästi läheb, saab lõpuks selgust ka erakondade rahastamisse, sest tegu on tõepoolest tõsise asjaga – raha on poliitikas, ka välispoliitikas, paraku üks tõhusaim mõjuvahend.

Mis oleks parem tõestus, et demokraatias on inimestel siiski võimalus mõjutada – kui tundub, et neid vaikse jutu peale ei kuulata, siis suurema käraga ikka. Vana aega meenutavad käitumismustrid tuletavad end vahel meelde nii võimukandjate kui nende kriitikute kõnes, kuid praegu toimiv tõestab taas, et siin ei ole «Nõukogude Liit».

Ja ei ole ka tulevikus, olenemata sellest, kes järgmised valimised võidab – nii kaua, kui üleskutset põhiseaduslikule korrale «alternatiivset institutsiooni» luua liiga tõsiselt võtma ei hakata.