Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Eesti on kakskeelne. Küll hoopis teistmoodi, kui seda kardeti 1980. aastate venestamislaine ajal. Seekord oleme ise süüdi, aga õnneks olukorras, kus diagnoos üksi võib olla pool võitu. Jutt ei ole mitte keelest kui rahvustevahelise suhtluse vahendist, vaid keelest laiemalt, kui inimestevahelisest suhtlusviisist, millesse on sisse kodeeritud teatud väljendusvõimalused, nende diapasoon, kasutamisreeglid jms.

Keel on suhtlusvahend – midagi, mida saab vallata kas paremini või halvemini (või üldse mitte). Eetika on selles mõttes keel. Kristlik moraal on keel. Maffia aukoodeks on keel. Demokraatlik poliitiline kultuur on keel. Iga poliitiline kultuur on keel.

Selle analoogia põhjal on Eestis praegu kaks poliitilist kultuuri, kaks keelt. Praegune kriis, iseloomustagem seda, kuidas tahame, on oma põhiolemuses keeleprobleem. Eesti ühine algkeel on lahknenud kaheks dialektiks, mille rääkijail on üha suuremaid raskusi üksteisest arusaamisega.

Meil on kaks hõimu. Ühel on võim, teisi on rohkem. Üks koosneb professionaalseist poliitikuist, kellest eelmisel kümnendil tekkis omaette seisus. Nooremad neist räägivad uut poliitikute keelt eriti puhtalt. Ärgem nimetagem neid broilereiks. Enamikus on nad inimesed, kes pole elus teinud midagi peale poliitika. Kokkuvõtlikult näevad nad riigivalitsemist mänedžeriteenusena. Praeguse kriisi peamine mõju neile on olnud väljendusvõime ümardumine, tähistatava täielik kadumine. Vanemad poliitikud mäletavad üht vanemat murret, mis kriisis lööb välja kalduvusena kõnetada masse.

Teine hõim koosneb inimestest, kes on oma elus teinud kõike muud peale poliitika (või olles poliitikat proovinud, pole sinna jäänud). Nad on valdavalt nooremapoolsed kuni keskealised (laenan siin Daniel Vaariku ühe «Memokraadi»-postituse sotsioloogiat), ise enesega toime tulevad, paljud neist on elanud osa oma elust Eestist väljas.

Neid iseloomustavad ootused, mis keerlevad osaluse ümber. Nad tahavad olla osalised otsustes, mis neid puudutavad. See vajadus on osa nende enesemääratlusest. Suur osa siin on Euroopast ja Põhja-Ameerikast hangitud harjumusel, et kodaniku suhtlus võimuga on kahepidine ning toimub sisulise dialoogi vormis.

Nad on harjunud, et võimuesindajad räägivad sedasama keelt. Näiteks kui keegi võimukandjaist kasutab rassistlikku väljendit, alavääristab naisi või demonstreerib arusaama puudumist ajakirjanduse rollist ühiskonnas, siis ta astub tagasi (st ei oota valimisteni). Põhjus (kui keegi ikka veel küsib): sest ta rääkis (õiget) keelt valesti.

Eestis on tegelikult olemas veel üks hõim, mis küll pole seni poliitikat täiel häälel kõnetanud: veel noorem põlvkond. Viimase huvid ja ootused kattuvad suuresti teise hõimu omadega, kuid on eos määratletud hämaramatest (teise hõimu jaoks) globaalsetest trendidest ja teguritest.

ACTA-­vastased väljaastumised näitasid, et kesksel kohal nende huvide seas on praegu internetiga seonduvad vabadused. Oht viimastele tõi aasta alguses tänavaile tuhandeid. Praegune ametlik visioon Eesti tulevikust näeb selles hõimus riigi IT-toe tagajat, kuid vaevalt sellisele noorsoopoliitikale pikka iga on antud.

Loomulikult saab Eesti praegune kakskeelsus olla vaid ajutine, äpardumisele määratud eksperiment. Ei ole mingit kahtlust, kelle keel on õige. Mida oleks meil muidu otsida Euroopast? Küsige meie poliitikuilt ja saate üldjoontes sama vastuse. Aga võim on magus ja nad keerutavad, otsides varju, brändides parteisid vabakonnaks ja trollides internetikommentaariumides. Asjata – mida varem poliitikud keelt vahetavad, seda parem meile kõigile.