Täismahus: Riigikohtu otsus VEB fondi küsimuses

Foto: Margus Ansu / Postimees

Postimehe arvamusportaal avaldab täismahus tänase Riigikohtu otsuse, mis jätab fondi sertifikaadiomanikud loodetud sadade miljonite kroonideta.

R I I G I K O H U S
ÜLDKOGU KOHTUOTSUS
Kohtuasja number
3-4-1-4-12
Otsuse kuupäev
20. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A. O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba kaebus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“ tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista AS-lt Pärnu Kalur Holding, AS-lt Saare Kalur, AS-lt A. O. Imbi (pankrotis), Akke AS-lt (likvideerimisel), AS-lt Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS-lt Volta, OÜ-lt Kommunaar (likvideerimisel), OÜ-lt Belesta, AS-lt Baltic Computer Systems, Magnesium ja Metals Limitedtilt, Kreenholmi Valduse AS-lt (pankrotis) ja AS-lt Latvijas Kugnieciba solidaarselt välja AS SEB Pank kasuks menetluskulud 2000 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 22. oktoobri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-04-469 Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi (VEB Fond) sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus.

2. Riigikogu võttis 15. veebruaril 2012 sellele ringkonnakohtu otsusele viidates vastu otsuse „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“. Otsus nägi ette VEB Fondi väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel likvideerimismenetluse käigus (punkt 1). Otsusega tunnistati kehtetuks Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“ (punkt 2).

3. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A. O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba esitasid 5. märtsil 2012 Riigikohtule kaebuse Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse tühistamiseks. Kaebuses palutakse ka uuendada menetlus ja tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks õigustloovate aktide andmata jätmine. Kaebajate hinnangul oleks Eesti Vabariik pidanud andma õigustloovad aktid, millega kompenseeritaks VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded esemega, mille väärtus vastab sertifikaadi nominaalväärtusele, ning määrataks õiglane kompensatsioon perioodi eest, mil VEB Fondi sertifikaadi nominaalväärtusele vastava vara käsutamine oli nõuete viimise tõttu VEB Fondi piiratud.

4. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 22. märtsi 2012. a määrusega asja nr 3-4-1-4-12 üle Riigikohtu üldkogule.

5. Riigikohtu üldkogu kaasas 5. aprilli 2012. a määrusega asja nr 3-4-1-4-12 menetlusse kolmandate isikutena AS-i SEB Pank ja SA VEB (likvideerimisel), rakendades analoogiat haldus­kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 20 lõikega 1, ning arvamuse andmiseks Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga, rakendades analoogiat HKMS § 24 lõike 1 punktiga 4.

6. Üldkogu võttis 25. septembri 2012. a määrusega asja materjalide juurde menetlusosaliste esitatud avalduste lisad, haldusasja nr 3-04-469 toimiku, haldusasja nr 3-83/2003 toimiku, tsiviilasja nr II-2/116/01 toimiku ja tsiviilasja nr 2/3/35-7034/96 toimiku.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajad

7. Kaebajad leiavad, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus rikub nende kui VEB Fondi sertifikaatide omanike õigusi. Riigil on sertifikaadiomanikega avalik-õiguslik suhe ning PS § 14 järgi kohustus luua korraldus ja menetlus, tagamaks sertifikaatide eest reaalne ja õiglane kompensatsioon tulenevalt sellest, et riik sekkus avalikes huvides ja avalik-õiguslikke meetmeid kasutades Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) suhetesse pankade klientidega. SA VEB likvideerimine ja selle vara müügist saadu jaotamine sertifikaadiomanike vahel ei taga tegelikku ja õiglast kompensatsiooni, kuivõrd SA VEB on sisuliselt varatu. Seetõttu ei ole Riigikogu otsusega täidetud ka Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punkti 4 alusel kompenseeriti VEB Fondi sertifikaatidega üksnes need PEAP ja UBB klientide nõuded pankade vastu, mis olid seotud NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega. Teised kliendid said oma PEAP-s ja UBB-s asuvat raha takistusteta edasi käsutada. Võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades tuleb tagada sertifikaadiomanikele hüvitis vähemalt sertifikaatide nominaalväärtuses. Samuti tuleks määrata õiglane hüvitis selle raha kasutamise eest avalikes huvides. Regulatsiooni puudumine, mis võimaldaks sertifikaadiomanikel eelnimetatud hüvitisi saada, on vastuolus PS §-ga 14.

Riigikogu

8. Riigikogu hinnangul ei riku vaidlustatud otsus kaebuse esitajate õigusi. Otsus on põhiseaduspärane ja sellega on täidetud Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469, millega kohustati Eesti Vabariiki otsustama VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimust. Kohus ei pannud riigile tsiviilvastutust sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamiseks. Riigikogu valis otsusega sertifikaatide kompenseerimise viisi ja mehhanismi. SA VEB (likvideerimisel) bilansilise vara puudumine ei tähenda bilansiväliste nõuete müügi võimatust. Nõudeid on võimalik müüa ka rahvusvahelisel enampakkumisel. Õiglane ei oleks panna sertifikaatide hüvitamise kohustust Eesti maksumaksjale, kuna kontode blokeerimine on Venemaa ühepoolse otsustuse tagajärg. Nõuded koondati VEB Fondi avalikes huvides riigi finantssüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks ja riigi sekkumine ei halvendanud nõudeõiguslike isikute olukorda.

AS SEB Pank

9. AS SEB Pank on seisukohal, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse tühistamine ning kaebajate viidatud õigustloovate aktide andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine ei mõjutaks tema õigusi ega kohustusi. PEAP ja UBB vabanesid oma kohustustest klientide ees. Klientide nõuded suunati VEB Fondi Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse ja selle alusel VEB Fondi asutamisega. Sellega sundvõõrandati klientide nõuded pankade vastu ning asendati VEB Fondi sertifikaatidega, millest tulenes nõue üksnes VEB Fondi (SA VEB) vastu. Selline tagajärg tuleneb otsuse punktist 4 ning nähtub ka otsuse seletuskirjast. Enne Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust andis sertifikaat selle omanikule SA VEB vastu nõude saada SA VEB vara võõrandamisel sertifikaadi väärtusele vastav osa. Eesti Vabariigile ega Eesti Pangale sertifikaatidest kohustusi ei tulenenud. Riigile tulenesid kohustused sellest, et ta sundvõõrandas klientide nõuded pankade vastu, kuid asjaolusid arvestades on võimalik, et VEB Fondi sertifikaadid olid piisavaks hüvitiseks võõrandatud nõuete eest.

SA VEB (likvideerimisel)

10. SA VEB (likvideerimisel) leiab, et sertifikaat andis selle omanikule üksnes õiguse fondi varale proportsionaalselt sertifikaadiga esindatud nõude osale kogunõuetest. VEB Fondi sertifikaate väljastati fondi moodustamisel 853 411 523 krooni 64 sendi suuruse nominaalväärtuse ulatuses. 31. detsembril 2011 oli sertifikaatide jääk 236 035 152 krooni 67 senti. Nõuete iseseisva teostamise tulemusena on nõuete maht vähenenud 462 126 215 krooni 45 sendi võrra. Selleks saavutati pankade vahel kokkulepe osa külmutatud raha väljaviimiseks Eestis külmutatud raha hulgast või on sertifikaadi omanik võtnud volituse oma nõude iseseisvaks teostamiseks. Selliste tehingutega realiseeriti ka alguses Vabariigi Valitsusele ja Eesti Pangale kuulunud 360 000 000 krooni väärtuses sertifikaatidega tagatud nõuded.

Eesti Pank

11. Eesti Pank on seisukohal, et VEB Fondi sertifikaadi omanikul on õigus sellisele osale VEB Fondi varadest, mille moodustab tema omanduses oleva sertifikaadi nominaalväärtus kõigi emiteeritud sertifikaatide nominaalväärtuste kogusummast. Ühegi muu isiku vastu sertifikaat nõudeõigust ei taga. Pärast sertifikaatide väljastamist ja vabatahtlikku vastuvõtmist said sertifikaadiomanikele kuuluda üksnes sertifikaadi tingimustest tulenevad õigused. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega ei sundvõõrandatud panga klientide nõudeid, need ei läinud üle VEB Fondile, vaid VEB Fond sai pädevuse nõuda külmutatud raha NSV Liidu Välismajanduspangalt tagasi. Kaebajad on esitanud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Sisuliselt on ilmselgelt tegemist Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudega, mis on aegunud.

Vabariigi Valitsus

12. Vabariigi Valitsuse seisukoha esitas Rahandusministeerium. Kui sertifikaadiomanikud võtsid sertifikaadid vastu, nõustusid nad riskiga, et külmutatud vahendite vabastamist tuleb võib-olla väga kaua oodata. Sertifikaadid tagavad nõude üksnes SA VEB (likvideerimisel) vastu. Eesti Vabariik ei andnud VEB Fondi loomisega sertifikaadiomanikele lubadust lahendada mingi aja jooksul külmutatud rahaga seotud küsimus. Ükski akt ei sätesta riigi vastutust SA VEB (likvideerimisel) kohustuse täitmise eest. Jõustunud kohtulahendites on leitud, et Eesti pankade klientidele tekkis kahju Vene riigi tegevuse, mitte Riigikogu otsuse tagajärjel. VEB Fondile ei antud üle pankade kohustusi. Fond sai Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega volituse klientide nimel ja huvides külmutatud aktivaid NSV Liidu Välismajanduspangalt tagasi nõuda. Oluline on eristada panga kliente ja isikuid, kes omandasid sertifikaadid järelturult. Samuti tuleb eristada riiklikke ettevõtteid nüüdses mõistes eraõiguslikest isikutest – neil ei olnud põhiõigusvõimet. Riiklike ettevõtete erastamisel ilmselt hinnati riske, mis kaasnesid nõuete fondi koondamisega. Riigi sekkumiseta oleks nii PEAP kui ka UBB maksejõuetuse tõttu likvideeritud.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Kaebajad leiavad, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse punktiga 1 määratud hüvitis VEB Fondi sertifikaatide eest ei ole õiguspärane. Selleks, et anda hinnang, kas Riigikogu oleks 15. veebruari 2012. a otsusega pidanud määrama teistsuguse hüvitise, võtab üldkogu esmalt kokku VEB Fondi loomise ja tegevuse asjaolud, mille üle menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust (I) ning analüüsib vaidlustatud Riigikogu otsuse õiguslikku tähendust (II). Seejärel käsitleb üldkogu Riigikogu otsuse formaalset õiguspärasust (III) ja kooskõla seadustega (IV). V osas analüüsib üldkogu Riigikogu otsust kaebajate põhiõiguste valguses. Lõpetuseks lahendab üldkogu asja ja jaotab menetluskulud (VI).

I

14. Endise NSV Liidu lõpuaastatel tehti valuutaoperatsioone peamiselt NSV Liidu Välis­majanduspanga vahendusel. Eestis tegutses selle panga filiaal. Eesti NSV Ülemnõukogu 15. detsembri 1989. a otsusega asutati alates 1. jaanuarist 1990 Eesti Pank. 1. detsembril 1990 moodustati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus, mis võttis üle NSV Liidu Välismajanduspanga Tallinna filiaali tegevuse. NSV Liidu Välis­majanduspanga ja Eesti Panga 30. oktoobri 1990. a kokkuleppe alusel võisid Tallinna filiaali kliendid viia oma arved üle teistesse NSV Liidu Välis­majanduspanga asutustesse või sulgeda need ja viia üle teistesse pankadesse. NSV Liidu Välismajanduspanga Tallinna filiaal likvideeriti 1. jaanuaril 1991.

15. NSV Liidu Välismajanduspank lõpetas selles asuvate Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja UBB korrespondentkontodega arveldamise 1991. a detsembris. Seni tegid nimetatud pangad nende korrespondentkontode kaudu valuutaarveldusi välismaa pankadega. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määrusega nr 2172/1 otsustati UBB ja Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse kontod NSV Liidu Välismajanduspangas külmutada. 29. aprillil 1992 reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus PEAP-ks.

16. Novembris 1992 sattusid raskustesse Eesti suurimad pangad – UBB, PEAP ja Tartu Kommertspank. Alates 18. novembrist 1992 kehtestati neile pankadele moratoorium.

17. 20. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“. Sellega otsustati moodustada Eesti Panga juures VEB Fond (punkt 1) ja koondati sellesse PEAP ja UBB nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta (punkt 2). VEB Fondil lubati välja lasta vabalt ringlevaid sertifikaate (punkt 3). Nendega kompenseeriti PEAP ja UBB klientide nõuded nimetatud pankade vastu, mis olid seotud külmutatud kontodega, samuti pankade endi nõudeõigus (punkt 4). VEB Fondi peaülesandeks määrati leida lahendusi Eesti pankade, teiste juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks VEB-s külmutatud kontode suhtes (punkt 5). VEB Fondi haldajaks määrati Eesti Pank Eesti Vabariigi nimel (punkt 6).

18. Eesti Pank kinnitas 21. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 11 VEB Fondi põhikirja. Selle kohaselt oli VEB Fond Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel moodustatud riiklik organisatsioon, mille eesmärgiks oli koondada Vene Föderatsiooni Vnešekonompanga vastu esitatud nõuded nende rahuldamiseks (punkt 1). Fondi asutajaks oli Eesti Pank ja tema vara omanikuks Eesti Vabariik. Fondi pidi haldama Eesti Vabariigi nimel Eesti Pank (punktid 2-4). Seejuures oli fond juriidiline isik (punkt 5). Oma põhiülesande täitmiseks pidi fond muu hulgas koondama Välismajanduspangas külmutatud rahaga seotud nõuded ja kompenseerima need sertifikaatidega, realiseerima Välismajanduspanga vastu esitatud nõudeid ning realiseerimisest saadud vahenditega rahuldama sertifikaatidega esindatud nõudeid (punkt 9).

19. Eesti Pank kinnitas 25. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 15 VEB Fondi sertifikaadi tingimused. Selle kohaselt oli VEB Fondi sertifikaat nimeline väärtpaber, mis tõendas sertifikaadi omaniku õigust sellisele osale VEB Fondi varast, mille moodustas tema sertifikaadi nominaalväärtus kõigi emiteeritud sertifikaatide nominaalväärtuste kogusummast (punkt 1). Sertifikaat oli turul vabalt ostetav ja müüdav (punkt 3). Sertifikaatidega esindatud nõudeõiguse rahuldamine pidi toimuma ühekorraga või järk-järgult vastavalt Fondi varade realiseerimisele ning proportsionaalselt kõigi sertifikaatide omanike vahel (punkt 7). Sertifikaat oli valdaja nõudel vahetatav VEB Fondi volitusega nõude esitamiseks Välismajanduspangale sertifikaadi nominaalväärtuse ulatuses (punkt 8).

20. Vabariigi Valitsus võttis 22. jaanuaril 1993 vastu määruse nr 23 „Põhja-Eesti Aktsiapanga ostmise kohta,“ millega Vabariigi Valitsus ostis Eesti Pangalt Põhja-Eesti Aktsiapanga. Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a määrusega nr 25 „Balti Ühispanga aktsiate ostmise tingimuste kohta“ otsustati osta UBB aktsiad Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1993. a määrusega nr 30 „Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a. määruse nr. 25 osalise muutmise kohta“ otsustati osta UBB tervikvarad. Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1993. a määrusega nr 45 „Põhja-Eesti Panga aktsiakapitali kohta“ otsustati Põhja-Eesti Panga aktsiakapitali suurus. Seega moodustati PEAP ja UBB baasil riiklik kommertspank. UBB tervikvara anti üle PEAP-le. PEAP 1. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 13 otsustati alustada UBB klientide teenindamist PEAP nime all. 12. veebruaril 1993 kinnitati uus PEAP põhikiri ja panga uueks nimetuseks Põhja-Eesti Pank. PEAP ja UBB tervikvara ostu eest tasuti VEB Fondi sertifikaatidega. Valitsus ostis omakorda sertifikaate PEAP-lt, tasudes Vabariigi Valitsuse tähtajaliste võlakohustustega. Põhja-Eesti Panga õigusjärglane oli AS Eesti Ühispank ja on nüüdseks AS SEB Pank.

21. VEB Fondi sertifikaate anti alguses välja 853 411 523 krooni 64 sendi (54 542 937 euro 36 sendi) eest. VEB Fond ei ole suutnud oma vara (nõuet VEB-i vastu) realiseerida. Samas on sertifikaatide maht oluliselt vähenenud. Jääk oli 31. detsembri 2011. a seisuga 15 085 395 eurot 72 senti (236 035 152 krooni 67 senti). Sellega seoses tuleb märkida, et VEB Fondi sertifikaadi tingimuste punkt 8 võimaldas teostada sertifikaadiga tagatud nõudeid ka iseseisvalt. Seega oli fondi vara vähenemise võimalus ilma sertifikaadiomanikele väljamaksete tegemiseta sertifikaadi tingimustes sätestatud.

22. VEB Fondi õigusjärglasena kanti 22. märtsil 1998 registrisse SA VEB. Põhikirja kohaselt on sihtasutuse suhtes soodustatud isikuteks pangad, teised juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kellel on nõudeõigus Välismajanduspangas külmutatud kontode suhtes (punktid 1.3 ja 3.1). Igasugused väljamaksed soodustatud isikutele tuleb teha proportsionaalsuse põhimõttel (punkt 3.2). Sihtasutusel tekib soodustatud isikutele väljamaksete tegemise kohustus, kui tema kontole on laekunud raha või ta on omandanud vara, mille arvel on pärast sihtasutuse tegevusega seotud kulutuste katmist võimalik teha soodustatud isikutele väljamakseid, ning sellise väljamaksete tegemise on heaks kiitnud sihtasutuse nõukogu (punkt 3.3).

23. Kaebajad praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on VEB Fondi sertifikaadid omandanud erinevatel asjaoludel. Mõned neist omasid 20. jaanuari 1993 seisuga PEAP või UBB suhtes Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõudeid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punkti 4 mõttes. Seevastu nt AS A. O. Imbi (pankrotis) ei olnud 1993. a-l PEAP ega UBB klient, vaid omandas sertifikaadi 1995. a-l Läti äriühingult Erkers. 23. märtsil 2001 jättis Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr II-2/116/01 rahuldamata AS A. O. Imbi (pankrotis) hagi Eesti Ühispanga vastu. Kohus luges tõendatuks Läti äriühingu Erkers nõude ülekandmise VEB Fondi ning leidis, et AS-l Eesti Ühispank ei tekkinud kohustusi UBB ja Erkersi vahel sõlmitud arvelduslepingust. 28. novembril 2003 jättis Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 2-3/612/2003 AS A. O. Imbi (pankrotis) kaebused rahuldamata. Selles asjas nõudis kaebaja esiteks Eesti Pangalt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, kuna Eesti Pank olevat viinud kaebaja rahalised nõuded UBB vastu üle varatusse sihtasutusse. Alternatiivselt nõudis kaebaja Rahandus­ministeeriumilt kõnealuse nõude sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus jättis kaebused rahuldamata, kuna kaebaja ei ole kunagi olnud Erkersi õigusjärglane viimase ja UBB vahelises õigussuhtes, ta astus Erkersi asemele viimase ja VEB Fondi vahelises õigussuhtes.

24. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 22. oktoobri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-04-469 Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding kaebuse alusel „Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus“.

25. 24. märtsil 2011 otsustas SA VEB nõukogu sihtasutuse likvideerida, kuna sihtasutuse vara on eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine lähitulevikus on ebatõenäoline.

26. Praeguses kohtuasjas vaidlustatud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega otsustati hüvitada VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded sertifikaatide omanikele SA VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel sihtasutuste seaduse (SAS) alusel toimuvas likvideerimismenetluses (punkt 1). Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus tunnistati kehtetuks (punkt 2).

II

27. Selleks, et anda hinnang Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse õiguslikule tähendusele ja hiljem õiguspärasusele, on tarvis kindlaks teha ese, mida otsusega kaebajatele hüvitati ja mis on selle väärtus. Nähtuvalt vaidlustatud otsuse punktist 1 otsustas Riigikogu hüvitada VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded.

28. Nende nõuete sisu selgitamiseks tuleb esmalt süüvida küsimusse, kuidas mõjutas Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus PEAP ja UBB ning nende klientide vahelisi õigussuhteid.

29. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punkt 2 koondas VEB Fondi, st muutis fondi varaks, PEAP ja UBB nõuded Välismajanduspanga vastu. PEAP ja UBB klientide nõudeid nende pankade, Välismajanduspanga ega kellegi kolmanda vastu fondi ei koondatud; otsusest ei nähtu, et need oleks pidanud muutuma fondi bilansis aktivateks. Klientide nõudeid pankade vastu puudutas otsuse punkt 4. Need klientide nõuded PEAP ja UBB vastu, mis olid seotud endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega, kompenseeriti fondi sertifikaatidega.

30. Üldkogu hinnangul oli kompenseerimise tagajärjeks kompenseeritavate nõuete lõppemine. Need asendati sertifikaatidega tagatud tingimuslike nõuetega VEB Fondi vastu, st nõuete realiseerimine sõltus raha laekumisest endisest NSV Liidu Välismajanduspangast VEB Fondi. Ühes sellega lõppesid PEAP ja UBB vastavad kohustused klientide ees. Sellele seisukohale jõudis ka Tallinna Ringkonnakohus 26. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas nr II-2/116/01.

31. Pankade kohustuste lõppemist kinnitab Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse põhieesmärk – pankade maksevõime taastamine –, eriti selgelt aga otsuse eelnõu menetluses väljendatu. 1993. a pangakriisi peamiseks põhjuseks peeti tollal pankade vahendite külmutamist Välismajanduspangas ning sellest tingitud pankade suutmatust täita oma kohustusi klientide ees. Kui panku ei oleks külmutatud vahenditega seotud kohustustest klientide ees vabastatud, ei oleks Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus olukorda pankade jaoks leevendanud. Otsuse eelnõu seletuskirja lisad A ja B kirjeldavad pankade bilansse enne ja pärast otsusega kavandatud operatsiooni. Sellest nähtub selgelt klientide nõuetele vastavate kohustuste vähenemine (nn vastukülmutatud arved kommertspankades; Riigikogu menetlustoimik, lk 6 ja 7).

32. Üldkogu ei nõustu Eesti Panga arusaamaga, et kommertspankade vastu suunatud nõuded asendati VEB Fondi sertifikaadiga pangaklientide vaba tahte alusel. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punktiga 4 nähti ette kõikide selles sättes nimetatud nõuete kompenseerimine. Nii otsuses kui ka eelnõu menetlemise materjalides ei ole mingeid viited kliendi valikuõigusele. Lisaks oleks valikuõigus olnud vastuolus otsuse eesmärgiga vabastada pangad kohustustest.

33. Eeltoodut ei kummuta asjaolu, et klientide nõuete lõpetamise õiguspärasus Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega on kaheldav. Riigikogu otsus kehtib sõltumata õiguspärasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni. Otsuse tegemise ajal kehtisid 7. jaanuaril 1990 jõustunud Eesti Vabariigi pangaseadus (PangaS) ja 1. septembril 1992 jõustunud Eesti Vabariigi pankrotiseadus (PankrS). Riigikogu otsusega makseraksustesse sattunud ettevõtete kohus­tuste ülekandmist kolmandale isikule vms need seadused ette ei näinud. PangaS § 16 esimese lause kohaselt vastutasid kommertspangad oma kohustiste eest kogu neile kuuluva varaga. Riigikogu välistas aga oma 20. jaanuari 1993. a otsusega pankade vastutuse osa oma kohustuste eest. PankrS § 9 alusel oleks võlausaldajad pidanud saama esitada maksejõuetu võlgniku suhtes pankrotiavalduse. Riigi­kogu otsusega välistati seegi võimalus, sest võlausaldajate nõuded pankade vastu lõpetati. On võimalik, et toonased olud tingisid vajaduse eriregulatsiooni järele (vrd Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a määruse nr 18 põhjendus). Eriregulatsioon oleks aga tulnud kehtestada seadusega. Riigikogu otsused peavad olema seadustega kooskõlas.

34. VEB Fondi sertifikaadid olid 15. veebruari 2012. a seisuga väärtpaberid võlaõigusseaduse § 917 mõttes. Allpool selgitab üldkogu neist väärtpaberitest tulenenud õigusi.

35. VEB Fond moodustati PEAP ja UBB nõuetest NSV Liidu Välismajanduspanga vastu. Need kunagised pankade nõuded moodustasid VEB Fondi vara. Koondatud nõuete ulatuses lubati fondil emiteerida vabalt ringlevaid sertifikaate. Sertifikaadid olid ette nähtud pankadele ja klientidele kompensatsiooniks vastavalt Välismajanduspanga külmutatud või Riigikogu lõpetatud nõuete eest (Riigi­kogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punktid 1-4). Seetõttu tuleb eeldada, et sertifikaatide väljaandmisega kaasnes omandaja jaoks varaliste õiguste tekkimine. Sõltumata sellest, kas omanikud olid saanud sertifikaadid kompensatsioonina Riigikogu otsuse alusel või omandanud need hiljem turult, oli sertifikaatidega tagatud õigus ühesugune.

36. Sertifikaatidest tulenes üksnes nõudeõigus VEB Fondi (hiljem tema õigusjärglase SA VEB) vastu. See nähtub Eesti Panga 25. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 15 kinnitatud sertifikaadi tingimustest. Täpsemalt, sertifikaat kui väärtpaber tõendas selle omaniku õigust osale VEB Fondi varadest (tingimuste punkt 1). Tulenevalt tingimuste punktist 7 oli kõigil sertifikaadiomanikel õigus proport­sionaalsele osale igast rahasummast, mis fondile selle vara (Välismajanduspanga vastu suunatud nõude) realisee­rimisest laekub. Tingimuste punkti 8 lõike 3 kohaselt ei välistanud see aga, et sertifikaadi­omanik asub enda sertifikaadi nominaalväärtuse ulatuses ise teostama fondi asemel fondi nõuet VEB vastu. Selleks oli võimalik sertifikaat vahetada fondi volituse vastu.

37. Üldkogu hinnangul ei tulenenud sertifikaadist nõudeõigust kellegi teise vastu. Võimalikud seadusest tulenevad nõuded näiteks riigi või Eesti Panga vastu VEB Fondi moodustamise tõttu (nt kahju hüvitamise, alusetu rikastumise, sundvõõrandamishüvitise nõuded) ei ole käsitatavad sertifikaadiga tagatud nõuetena Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse punkti 1 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium asus 12. detsembril 2006 haldusasjas nr 3-3-1-82-06 tehtud määruse punktis 9 järgmisele seisukohale: „VEB Fondi sertifi­kaatidest ei saa tuleneda õigust nõuda Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete muul viisil kompenseerimist, sest need sertifikaadid ise olidki otsuse kohaselt ette nähtud NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõuete kompenseerimiseks.“ Üldkogu nõustub selle seisukohaga.

38. VEB Fond oli iseseisva õigusvõimega juriidiline isik, täpsemalt riiklik organisatsioon Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 26 lõike 1 järgi (Eesti Panga 21. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 11 kinnitatud põhikirja punkt 1). Tollase tsiviilõiguse kohaselt loeti riik VEB Fondi vara omanikuks (põhikirja punkt 3), kuid see vara oli talle TsK § 25 kohaselt eraldatud. Riik kui VEB Fondi vara omanik ega Eesti Pank VEB Fondi asutaja ja haldajana ei vastutanud VEB Fondi kui riikliku organisatsiooni kohustuste eest (TsK § 35 lõige 1).

39. Riigikogu ei asunud 15. veebruari 2012. a otsusega uuesti lahendama 20. jaanuari 1993. a otsusega juba lahendatud küsimusi. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse tühistamine 15. veebruari 2012. a otsuse punktiga 2 ei anna alust järeldada vastupidist. Ilmselgelt tühistas Riigikogu 1993. a otsuse vaid edasiulatuvalt. Kusagilt ei nähtu parlamendi tahet kõrvaldada 1993. a otsuse igasugune õiguslik mõju ka tagasiulatuvalt ning täita tagasi kõik VEB Fondi loomisega kujunenud suhted. Seega on Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus endiselt sellega kujundatud õigussuhete hindamise aluseks.

40. Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus anti selleks, et täita Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-04-469. Riigikogu otsus on ringkonnakohtu otsusega kooskõlas.

41. Ringkonnakohus ei kohustanud riiki maksma hüvitist VEB Fondi moodustamisega tekitatud kahju ega sundvõõrandamise eest. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et haldusasjas oli vaidluse all kompensatsiooni määramine sertifikaatide eest. Selles haldusasjas esitatud kaebustes palusid kaebajad kohustada Eesti Vabariiki kompenseerima sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebajad ei palunud mõista välja hüvitist 1993. a-l toimunud võimaliku kahju tekitamise või sundvõõrandamise eest. Nende kaebuste aluseks oli riigi hilisem väidetav tegevusetus, mitte VEB Fondi loomine ega klientide nõuete väidetav sundvõõrandamine (vt nt haldusasi nr 3-04-469, I kd, tl 14; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-82-06, punkt 12). Ringkonnakohtu otsusest juhindudes on Riigikogu sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse otsustanud.

42. Sertifikaatidega tagatud nõuete all pidasid ringkonnakohus ning seega ka Riigikogu silmas sertifikaadist kui väärtpaberist tulenevat tingimuslikku varalist nõuet. Järelikult määrati Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega hüvitis õiguse eest saada osa SA VEB (likvideerimisel) varast. Hüvitist ei määratud riigi, Eesti Panga ega kellegi kolmanda õiguspärase ega õigusvastase tegevuse, samuti võimaliku sundvõõrandamise ega alusetu rikastumise eest VEB Fondi asutamise ja tegevuse korraldamise tõttu.

43. Sertifikaatidega tagatud nõuete väärtus vastab seega SA VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha väärtusele.

III

44. Selgitamaks, kas vaidlustatud Riigikogu otsus on formaalselt õiguspärane, peatub üldkogu küsimustel, kas Riigikogu võis lahendada sertifikaatide hüvitamise PS § 65 punktis 1 sätestatud otsuse vormis ning kas Riigikogu oli pädev seda küsimust lahendama.

45. Üldkogu hinnangul on Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus vähemalt asjassepuutuvas osas materiaalses mõttes üksikakt. Selle otsuse adressaadid on individualiseeritavad – VEB Fondi sertifikaatide omanikud. Konkreetselt on ka määratletud reguleeritavad õigussuhted – sertifikaatide omanike suhted SA-ga VEB (likvidee­rimisel). Reguleeritakse konkreetset juhtumit, individuali­seeritud sihtasutuse likvideerimist ja selle tagajärgi. Üksikakt ei pea ilmtingimata nimetama kõiki adressaate või puudutatud isikuid (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-6-10, punkt 47). Seega vastab Riigikogu valitud õiguslik vorm otsuse sisule. PS § 65 punkti 1 ei ole praegusel juhul rikutud.

46. Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. a-l jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. a-l jätkuvalt suur avalik huvi.

47. Eeltoodust tulenevalt on Riigikogu otsus formaalselt õiguspärane.

IV

48. Järgnevalt käsitleb üldkogu küsimust, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati.

49. Tallinna Ringkonnakohus leidis 22. oktoobri 2010. a otsuses, et ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. Üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga haldusasjas.

50. Kuna Riigikogu ei lahendanud oma otsusega kaebajate nõudeid, mis olid seotud võimaliku kahju tekitamise, sundvõõrandamise või alusetu rikastumisega, ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuses hüvitise määramisel juhinduma õigusnormidest, mis võivad neid nõudeid reguleerida (TsK, riigivastutuse seadus, võlaõigusseadus). Hüvitise määramine VEB Fondi sertifikaatide eest ei tähenda iseenesest, et sertifikaadiomanikud ei võiks esitada nõudeid näiteks 1993. a-l või hiljem kahju tekitamise, sundvõõrandamise või alusetu rikastumise eest. Järelikult ei saa Riigikogu otsus olla nende õigusnormidega vastuolus.

51. Alusetu rikastumise kohta käivate seadusesätetega ei ole Riigikogu vaidlustatud otsus lisaks eeltoodule vastuolus ka põhjusel, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel toimunud muutusi õigussuhetes ei saa pidada alusetuks, sest isegi võimaliku õigusvastasuse korral see otsus kehtis (eespool punkt 33).

52. Võlaõigusseaduse alusel on võimalik nõuda riigilt kahju hüvitamist või kohustuse täitmist, kui tegemist on eraõigusliku suhtega. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus avaliku võimu aktina allub avalikule õigusele. Seetõttu ei reguleeri võlaõigusseadus selle otsusega tekitatud võimaliku kahju hüvitamist.

53. Riigi kohustus kaebajate ees võiks tuleneda sihtasutuste seadusest selle kaudu, et VEB Fond kui SA VEB (likvideerimisel) õiguseellane asutati Riigikogu otsuse alusel. SAS §-d 13, 23 ja 32 näevad ette asutajate, juhatuse ja nõukogu liikmete vastutuse kohustuste rikkumisega sihtasutusele tekitatud kahju eest. Sihtasutuste seaduse viidatud sätted ei puutu aga asjasse, sest Riigikogu ei lahendanud neis reguleeritud kahju hüvitamise nõuet.

54. Sihtasutuse lõpetamise kohta sätestab SAS § 56 lõike 1 esimene lause, et sel juhul jaotatakse pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist allesjäänud vara põhi­kirja järgi selleks õigustatud isikute vahel. Sellega on Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus koos­kõlas – otsuse punkti 1 kohaselt tuleb hüvitada sertifikaatide omanikele sertifikaatidega tagatud nõuded SA VEB (likvideeri­misel) likvideerimismenetluses vara müügist laekuva raha arvel.

55. Üldkogu märgib ka, et ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest.

56. Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti.

V

57. Kaebajad paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, millega VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded kompenseerib Eesti Vaba­riik esemega, mille väärtus vastab sertifikaadi nominaalväärtusele, koos intressidega. Seega tuleb üldkogul lahendada küsimus, kas põhiseadusest tuleneb kaebajate õigus saada soodsamat hüvitist kui vaidlustatud Riigikogu otsusega tagatu.

58. Kaebajad väitsid põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses PS §-s 14 sätestatud õiguse rikkumist. Halduskohtu­menetluses viitasid kaebajad ka PS §-dele 1, 10 ja 12. Üldkogu kontrollib siiski ka, kas Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus riivab PS §-des 25 ja 32 sätestatud põhiõigusi.

59. PS §-dest 1 ja 10 tuleneb ennekõike, et Eesti on suveräänne ja demokraatlik õigusriik. Kaebajad viitasid halduskohtumenetluses üldiselt sellele, et neist sätetest tulenevalt kehtivad Eestis Euroopa õigus­ruumile omased üldpõhimõtted ja põhiväärtused. Kaebajad ei toonud välja, millistest õiguse üld­põhimõtetest või põhiväärtustest lähtuvalt oleks pidanud riik neile hüvitise ette nägema. Üldkogu hinnangul ei ole neist sätetest tuletatav kaebajate õigus saada suuremat hüvitist VEB Fondi sertifikaatide eest, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati.

60. PS § 12 lõige 1 sätestab võrdsuspõhiõiguse. Selle kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei kohelda kaebajaid omavahel erinevalt ega ka ühegi teise võrreldava grupiga võrreldes ebasoodsamalt. Kellelegi teisele ei ole otsusega suuremat hüvitist ette nähtud. Samuti ei ole teada erilisi asjaolusid, mis tingiksid selle, et võrdse kohtlemise tagamiseks peaks kaebajaid teistest sertifikaadiomanikest soodsamalt kohtlema. Seetõttu on üldkogu seisukohal, et PS § 12 lõikest 1 ei tulenenud Riigikogule kohustust määrata soodsamat hüvitist, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega määrati.

61. Üldkogu selgitab täiendavalt, et praeguses asjas ei ole küsimus selles, kas VEB-ga seotud kliente koheldi 1993. a-l ebasoodsamalt kui teisi UBB ja PEAP kliente. Samuti ei ole praeguses asjas küsimus selles, kas riik või Eesti Pank on kohelnud mõnda sertifikaadiomanikku soodsamalt, mille tõttu 1990. a-tel sai osa sertifikaadi­omanikke külmutatud vara VEB-st tagasi. Isegi võimalik ebavõrdne kohtlemine Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega või riigi või Eesti Panga poolt vahepealsel ajal ei kohustanud Riigikogu sertifikaatide hüvitamise otsustamisel kaebajaid soodsamalt kohtlema. Varasema õigusvastase ebavõrdsuse hüvitamise kohustus võiks tekkida kahju hüvitamise nõude lahendamisel, kuid sellega Riigikogu ei tegelenud ega pidanudki tegelema (vt otsuse punktid 55, 66 ja 73).

62. PS § 14 näeb ette õiguse korraldusele ja menetlusele. Selle sätte esemelisse kaitsealasse kuulub põhiõigus heale haldusele, mille adressaadiks on täitevvõim, ning menetlus- ja korraldus­põhi­õigus, mille adressaadiks on seadusandja. Mõlema puhul on tegemist menetluslike õigustega, mis ei anna materiaal­õiguslikku alust nõuda raha maksmist. Õigus nõuda suuremat hüvitist peaks tulenema muust sättest. Alles sel juhul võiks kerkida küsimus, kas on olemas kohane menetlus selle õiguse maksma panemiseks. Seega on üldkogu seisukohal, et PS §-st 14 ei tulene kaebajatele õigust nõuda suurema hüvitise maksmist.

63. Tuleb märkida, et ringkonnakohus nägi Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusele eelnenud haldusasjas, et riik rikkus just PS § 14. Sellele põhiõigusele tuginedes kohustas ringkonna­kohus riiki sertifikaatide kompenseerimise küsimust otsustama. Ehkki see ei mõjuta ringkonnakohtu jõustunud otsuse kohustuslikkust, peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et seadusandja põhiseadus­vastase tegevusetuse tuvastamisega kohtus peab kaasnema põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine Riigikohtus. Nii nagu ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata ei saa kohus jätta põhiseadusvastast seadust kohaldamata, ei saa kohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-st 9 tulenevalt ilma Riigikohtu poole pöördumata asuda täitma põhiseadusvastast lünka.

64. PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist.

65. Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord.

66. Kahju tekitamisega oleks näiteks tegemist juhul, kui kaebajatel oleks ilma Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuseta olnud võimalik soodsamatel tingimustel realiseerida oma nõudeid UBB või PEAP vastu. Tuleb meenutada, et UBB ja PEAP suhtes oli 20. jaanuari 1993. a seisuga kehtestatud moratoorium. On tõenäoline, et ilma Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuseta oleks need pangad maksejõuetuse tõttu likvideeritud. Asja materjalidest ei ole võimalik teha järeldust, kui suures ulatuses oleks klientide nõuded pankrotimenetluses rahuldatud. Lähtudes Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse seletuskirjale lisatud pankade bilanssidest, võib järeldada, et pankade kohustustest olid vaid ca 33% varadega kaetud. On võimalik, et pankade varad oleks moratooriumi ajal või hilisemas pankrotimenetluses võõrandatud bilansis kajastatud hinnast erineva hinnaga. Samuti tuleb arvestada, et PankrS § 86 kohaselt oleks klientide nõuded rahuldatud viimases rahuldamisjärgus.

67. Isegi kui Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus oli õigusvastane ja pangaklientidel tekkis selle tagajärjel kahju, ei riiva Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus kaebajate PS §-s 25 sätestatud õigust nõuda kahju hüvitamist. Õigust nõuda kahju hüvitamist ei oleks selle otsusega riivatud ka juhul, kui selguks, et kaebajate võimalus saada VEB Fondist raha oleks vähenenud riigi, Eesti Panga või kellegi kolmanda õigusvastaste toimingute või tegevusetuse tagajärjel. Nagu eespool korduvalt märgitud, ei ole Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega lahendanud kahju hüvitamise küsimust. Kui kaebajatel oli enne 15. veebruari 2012 õigus PS §-st 25 tulenevalt nõuda kahju hüvitamist, siis eksisteerib see õigus neil muutumatul kujul ka pärast 15. veebruari 2012. a otsuse jõustumist.

68. Üldkogu rõhutab, et õiguslik regulatsioon riigi tekitatud kahju hüvitamiseks on Eestis eksisteerinud vähemalt põhiseaduse jõustumisest alates.

69. VEB Fondi loomise ajal sätestas TsK § 450 lõige 1: „Kahju, mida kodani­kule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühis­kondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.“ Seda sätet tuli kohaldada koos PS §-ga 25, mis annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigus­vastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu oli juba tollal olemas materiaalõiguslik alus Riigikogu tekitatud kahju hüvitamiseks.

70. Riigivastutuse seadus (RVastS) jõustus 1. jaanuaril 2002. RVastS § 7 lõige 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise ega haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõudega. Avaliku võimu kandjaks on muu hulgas ka Riigikogu ning RVastS § 7 lõige 1 laieneb ka Riigikogu otsustele.

71. Kuni 1. jaanuarini 2000 lahendasid riigi tekitatud kahju hüvitamise nõudeid maa- ja linnakohtud tsiviilkorras, hiljem halduskohtud (halduskohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 5 – RT I 2000, 51, 321). Alates 1. augustist 2002 sätestas halduskohtumenetluse seadustiku tollase redaktsiooni § 6 lõike 3 punkt 2 halduskohtutele selge volituse hüvitise välja­mõistmiseks igasuguse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest.

72. Märkida tuleb, et AS A. O. Imbi (pankrotis) on VEB Fondi loomise tõttu väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõude juba esitanud ja see on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata (Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/612/2003).

73. Järelikult ei tulenenud PS §-st 25 eraldivõetuna ega koostoimes PS §-ga 14 kaebajate õigust nõuda, et Riigikogu määraks neile varasema võimaliku ebaõigluse kompenseerimiseks suurema hüvitise, kui otsusega tegelikult määrati. Samuti ei olnud vaidlustatud Riigikogu otsuse tegemise ajal seadusandjal kohustust kahju hüvitamise aluseid ja korda VEB Fondi kontekstis täiendavalt õigustloovate aktidega reguleerida.

74. PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65).

75. PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses.

76. Võimalik 1993. a-l toiminud sundvõõrandamine ei tekitanud Riigikogule 15. veebruari 2012. a seisuga PS § 32 lõike 1 teisest lausest tulenevat kohustust määrata otsusega või reguleerida seadusega suurema hüvitise maksmine. Kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sund­võõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna. Nagu märgitud, oli ja on menetluskord sellise kahju hüvitamiseks sätestatud (vt otsuse punktid 68-73). Kuna praeguses vaidluses ei ole PS § 25 ega § 32 asjakohased, ei tegele üldkogu küsimusega, kas kaebajad olid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse tegemise ajal põhiõigusvõimelised.

77. Lähtuvalt eeltoodust leiab üldkogu, et ka põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema.

VI

78. Kokkuvõttes ei riku vaidlustatud Riigikogu otsus kaebajate õigusi. Seetõttu jätab Riigikohus kaebuse rahuldamata (PSJKS § 24 lõike 1 punkt 2).

79. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud AS SEB Pank palub kaebajatelt välja mõista menetluskuludena enda kantud tasu advokaadi õigusabi eest 8849 eurot 28 senti. Ükski teine menetlusosaline menetluskulusid välja mõista ei palunud. Analoogia alusel HKMS § 108 lõigetega 1 ja 8 ning § 109 lõikega 6 mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetlus­kulud isikult, kelle kahjuks otsus tehti.

80. Kaebajad leiavad, et HKMS § 108 lõigete 8 ja 11 alusel ei peaks neilt kolmanda isiku menetlus­kulusid välja mõistma, kuna AS SEB Pank kaasati menetlusse kaebajate poolel ning menetluskulude väljamõistmine oleks kolmanda isiku ettenägematu kaasamise tõttu ebamõistlik. Lisaks on kaebajad seisukohal, et avalik-õiguslikus menetlussuhtes ei ole võimalik analoogia alusel neile menetlus­kulude hüvitamise kohustust panna.

81. Üldkogu ei nõustu kaebajate argumentidega. Otsusega on tuvastatud, et kaebajate nõuded AS SEB Panga eellaste suhtes lõppesid. Kaebajate taotlus jäetakse rahuldamata. Seega on otsus AS SEB Pank jaoks soodus, kaebajate jaoks aga mitte, mistõttu asuvad nad kohtuasja vastaspooltel. Üldkogu ei nõustu ka sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjenda­mata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid.

82. AS SEB Pank õigusabikulude kandmine on tõendatud. Arvestades asja mahtu ja seda, et AS SEB Pank on ka varem VEB Fondi sertifikaatidega seonduvate küsimustega tegelenud, peab üldkogu põhjendatuks õigusabikulu väljamõistmist 2000 euro ulatuses. Kuna kaebajad esitasid taotluse Riigikohtule ühiselt, mõistab üldkogu neilt õigusabikulu välja solidaarselt.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu