Kultuuriuurimustes on saanud tavaks võtta ülikriitiline hoiak selliste nõukogude aja kultuuri valmistamise viiside suhtes, mis kopeerisid lääne eeskujusid. Moenäitust Kumus ette valmistades kerkis seetõttu mitmeid hinnangulisi küsimusi.
Eha Komissarov: nõukogude moest
10. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Nõukogude Liidus / ENSVs oli üldse moodi, kuidas suhtuda moekunstnike töömeetodisse, mis lähtus lääne moe kopeerimisest? Kopeerimine andis meile läänest vale pildi, õppisime imetlema seda, mida tulnuks kriitiliselt vaadelda jne.
Moe poststrukturalistlik uurimissuund võttis kasutusele nimetuse «nõukogude stiil», et kontseptuaalselt eristada nõukogude moodi lääne moest ja analüüsida sotsialistliku ühiskonna väärtussüsteemi ja ideoloogiliste taotluste kajastumist moes. Tegemist on kriitilise diskursusega, mis seab nõukogude moe olemasolu kahtluse alla ja lähtub väitest, et mood oma loovas tähenduses eksisteeris üksnes läänes.
Vene kaasaegsed moeteoreetikud võtavad pehmema seisukoha ja vaidlustavad «nõukogude stiili» kontseptsiooni põhjal loodud teoreetilisi üldistusi. Olga Gurova väidab, et paremat osa nõukogude moest on võimalik võrrelda lääne moega, mööndusega, et nõukogude moodi iseloomustab teatud eripära, millest olulisemad seostuvad riigi poliitilise süsteemiga. Eriti saab nahutada «sotsialistlik hea maitse», mis orienteerus väikekodanlikule maailmale.
Tunnen, et olen tõmmatud psühholoogilisse sõtta, kus peaksin käituma nagu reklaamis ja edastama ainult positiivset sõnumit. Propagandistilt nõutakse, et tema sõnum oleks positiivne, auditooriumi teadvusesse viiakse samal ajal väike annus sellest negatiivsest informatsioonist, mida vaenlane su kohta levitab. Tegelikult äratavad sellised arutlused, mis nõukogude naisest teerulliga üle sõidavad, minus kui nõukogude ajal elanus raevu.
Miks nad ootavad, et me veel kehvemini riides oleks käinud, lubjavilte ja tenniseid kandnud – millel on ehtsat nõukogude algupära? Miks pean mina analüüsima ennast kõikvõimalike postkolonialistlike teooriate valgel ja tundma häbi, sellal kui mood oli ka tollal globaalne ilming ja külma sõja perioodil enamik väiksemaid Euroopa maid ja rahvaid tarbis Londonis ja Pariisis loodud moodi, ent keegi ei hakka neid sealjuures analüüsima?
Arvan mäletavat, et lääne moe tohutu üleolek sundis inimesi juba rohujuure tasandil kriitiliselt nõukogude süsteemi käsitlema, skandinaavia disaini tundmaõppimine ja selle kaasamine oma olmesse mõjus väga revolutsiooniliselt ning sundis Andres Toltsi ajakirjas Kunst ja Kodu kirjutama hävitavaid artikleid nõukogude disaini viletsast olukorrast. Miks pidanuks Tolts tegelema oma vaatenurgast täiesti kättesaamatu lääne kultuuri kriitikaga?
Niisiis, eesti mood oli ENSV suurim ja üleliiduliselt kõige tuntum Eesti bränd. Ta oli just nii hea, kui sai, ja just nii originaalne, kui üks väike kultuur suletud ühiskonnas suutis toota, selline intelligentne, šikk ja natuke protestantliku hoiakuga. Nõukogude Liidus loeti seda järgimist väärivaks saavutuseks, küllap olime neile eksootilised ja konkureerisime vene maitsega. Minu jaoks ongi huvitav see, et lääne moodi läbi hekseldades ja söödavaks muutes me ei kaotanud ära oma nägu ega uppunud identiteedikriisi. Õppisime hoopis turumajandusega suhtlema.
Mari Kanasaar mäletab, et Siluetis käisid mitmed välismaised ajakirjad, millest puudust tunti, see oli e l a v m o o d, ettekujutus, mida tegelikult kanti. Siin tuli appi Soome televisioon. Kavatsengi kulkast raha küsida ja teha filmi, et kõik need naised, kes moodi tegid või kanda armastasid, saaks rääkida oma vahekorrast moega sellel raskel, aga rikkal nõukogude ajal.