Meie õigus liikumatule pildile, saades aimu oma surelikkusest

Marge Monko Foto: Andres Haabu

Fotokunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna dotsent Marge Monko võitis läinud nädalal Viinis Henkel Art.Awardi kunstikonkursi auhinnagalal tänavuse peapreemia tööga «The Fall of The Manufacture». See võit on põhjus jätkata moodsat juttu kaasaegsest kunstist ning küsida ka, mida üldse tähendab foto tänases vilkuvas maailmas. Monko siiski ei usu, et kunstimuuseumidest saavad multiplex-kinod ning hüpnootiline peatatud hetk kaotab oma mõju lõputute videojadade kõrval.

Esimese eestlasena konkursi võitnud Marge Monko saab auhinnaks 7000 eurot, näituse nii Viini moodsa kunsti muuseumis MUMOK kui ka Eestis. Näitus MUMOKis avatakse 25. oktoobril 2013 ja seda saab vaadata 2014. aasta veebruarini.

Eestist on varem konkursi finaali jõudnud Hannes Seeberg 2007. aastal. Konkursile esitasid sel aastal 23 riigi kunstnikud 931 võistlustööd.

Monko konkursile viidud teosed – fotoseeria Kreenholmi manufaktuurist Narvas ja sellest inspireeritud videod – valmisid viimase kolme aasta jooksul ning komplekti läbivad teemad on majanduses ja tööjõupoliitikas toimunud muutused.

Osales ligi tuhat kunstnikku. Kas teil oli õrngi lootus võita?

Konkurss oli tõesti suur. Ka ülejäänud neli, kes finaali jõudsid – kunstnikepaar Anca Fenera & Arnold Estefan, Olga Jitlina, Miks Mitrevic ja Katarina Zdjelar –, on ülimalt tugevad kunstnikud, nii et ma ei osanud tõesti loota, et selle preemia saan.

Teie võidutöödel kujutatu on troostitu, kuigi olete tabanud ka ilu ja kasutanud huumorit. Kumab teatavat sotsrealismi. Samas on need lihtsad, ehkki kõnekad võtted. Kas sellist tüüpi dokumentalistika on Euroopa fotos praegu kõva sõna või te pigem eristusite sellega?

Tegelikult tegi žürii valiku ikkagi kogu portfoolio järgi. Need fotod, mida mainite, on tehtud peamiselt 2009. aastal Kreenholmi manufaktuuri territooriumil, vahetult pärast seda, kui tekstiilivabrik oli ära kolinud ja sellega seoses koondanud ligi 1200 töölist, kellest enamik olid keskealised naised. Avanev pilt oli üsna masendav. Nii palju kui inimestega rääkisin, olid kõik traumeeritud, sest Narvas on palju perekondi, kelle identiteet oli aastakümneid seotud Kreenholmi tehasega.

Kreenholm asutati 19. sajandi keskel ja sümboliseerib oma arhitektuuriga industriaalset utoopiat, millel enam tänapäeva Euroopas kohta ei ole. Ma ise nimetan seda dokumentalistlikuks fotoseeriaks. Ei saa väita, et dokumentalistlik käsitlus oleks kuidagi eriti trendikas, mulle lihtsalt tundus see tol hetkel õige valik. Probleem ise – tööstuse hääbumine viimase paarikümne aasta jooksul ja selle koondumine Kagu-Aasia maadesse – on muidugi kõikjal läänes aktuaalne teema. Sellele järgnenud teosed, Kreenholmi arhiivimaterjalide põhjal tehtud fotofilm «Nora» ja video «Forum», olid tehtud kontseptuaalsema lähenemisega. Oma viimaste töödega olen dokumentalistikast eemaldunud.

Mis on üldse aktuaalne ja trendikas fotokunstis 2012?

Pean tunnistama, et aeg-ajalt mingid trendid tõesti on. Kui vaadata näiteks ühe olulisema, Deutsche Börse fotokunsti ­auhinna nominentide valikuid paari viimase aasta jooksul, siis on nende seas palju kunstnikke, kes töötavad arhiividest pärit või nii-öelda leitud fotodega, kaaperdavad ühe või teise fotograafia valdkonna esteetikat (näiteks Elad Lassry ja Christo­pher Williamsi mäng reklaamifotode visuaalse keelega) või käsitlevad fotosid kui objekte: voldivad, kasutavad ruumi-installatsiooni osadena jne.

Praegu ongi teineteisest eraldunud kaks fotograafiaga seotud valdkonda: fine art photography, mis keskendub ainult pildile, ja kunst, mis kasutab fotograafiat väga erinevatel viisidel. Milline tee valida, on iga noore kunstniku enda otsus. Lisaks tehnilistele oskustele kuulub tänapäevase fotohariduse juurde ka foto lugemise ja analüüsimise oskus, kriitiline mõtlemine ning konteksti, see tähendab kunstiajaloo ja kaasaegse kunstimaailma tundmine.

Kas praegu, kui inimesed tahavad, et kõik visuaalne liiguks, ja kiiresti, on ühel peatatud hetkel, fotol, enam võimu? On ju nii kunstis kui meedias juba ammu tähtsal kohal video?

See on huvitav teema. Kunstis kasutatakse juba mõnda ­aega foto- ja videokunsti mõistetega paralleelselt terminit kaamerapõhine kunst (camera-based art ja/või lens-based art). See on üsna adekvaatne ajastul, kus peegelkaamerates on lisaks pildistamisele ka HD-video funktsioon ja kus nende kahe režiimi vahel liikumiseks on vaja põhimõtteliselt üht nupuvajutust. Kui nüüd sellele mõelda, kummal neist on rohkem võimu vaataja üle, siis see ilmselt sõltub inimesest.

Kuna liikuva pildiga kaasneb tihti ka heli, siis on nende kahe elemendi koosmõjul vaataja tähelepanu kergem köita. Seisev pilt nõuab suuremat vaatajapoolset aktiivsust, erinevalt filmist aga ei ole vaatamisaeg piiritletud ja seetõttu omab foto minu meelest mingit teistsugust, psühhoanalüütilise kvaliteediga võimu. Roland Barthes on öelnud, et fotot vaadates ei pääse me tõdemusest, et stseen, mida me pildil näeme, on lõplikult möödas, ja see omakorda sunnib meid teadvustama oma surelikkust.

Video olulisus on kunstis tõesti pidevalt kasvanud. Viimasel kümnel aastal on tekkinud suur hulk kunstnikke-filmitegijaid, kes teevad filme just kunstikontekstis (galeriides, muuseumides) näitamiseks. Enamik neist on võimsa eelarvega ja ääretult professionaalselt tehtud, samas olen viimasel ajal väga palju mõelnud sellise formaadi mõttekuse ja tuleviku üle. Aga seda, et muuseumidest saavadki multiplex-kinod, ma ei usu.

Olete Viinist tulnuna ehk kursis ka Eesti meedias lahvatanud kaasaegse kunsti teemalise diskussiooniga? Igal juhul küsiksin sellest ajendatult, kas massidele on moodsat kunsti endiselt vaja ja kas on mingi eeldus, kuidas see peaks inimesi kõnetama?

Olen seda diskussiooni huviga jälginud. Vastupidiselt Mikk Salu arvamusele näen igal pool, et kaasaegset kunsti siiski on inimestele vaja. Ei tea, kas just massidele, aga igatahes paljudele. Kohalik probleem on minu hinnangul puuduliku kunstihariduse probleem, kuigi selles valdkonnas on viimastel aastatel palju muutunud.

Ma olen mõnikord huvi pärast küsinud mõnelt EKAsse sisseastujalt, millist perioodi gümnaasiumi kunstiajaloo tunnis viimasena käsitleti. Enamasti on selleks heal juhul modernism, tihti aga ei jõutagi impressionismist kaugemale. Aga impressionism, see on ju üle-eelmine sajand! Inimese jaoks, kelle teadmised kunstist lõpevad 19. sajandiga, võibki kaasaegne kunst võõristavalt mõjuda.

Samas, ainuüksi hariduse mõõdupuu järgi kaasaegse kunstiga suhestumist vaadata ei saa, see on ikkagi ka avatuse küsimus. Kaasaegne kunst on äärmiselt mitmekesine, aga tõsi ta on, et tihti osutab materjal vastupanu ja mõningate tööde mõistmiseks on vaja kas eelnevat vaatamiskogemust või eelteadmisi. Nii et siin on ka kunstitegijatel mõtlemisainet, kuidas oma tegevust avalikkusele kommunikeerida ja publikuga tööd teha.

20. sajandi jooksul tehti kunstis nii palju uusi asju, tähtis näis olevat üllatada, ja see ka õnnestus. Mis on muutunud 21. sajandil kaasaegse kunsti kontseptsioonis ja retseptsioonis?

Ilmselgelt puudub mul distants, et mingeid läbivaid jooni esile tuua. Täieliku uudsuse püüet ilmselt on käesoleval sajandil tõesti vähem. Pigem näeb viiteid kunstiajaloole, samas ka suhestumist avalikkusega, nii avaliku ruumiga kui erinevate sotsiaalsete gruppidega. Kuna enamik muuseume ja kunsthalle’sid Euroopas ja tegelikult ka meil finantseeritakse maksumaksja rahaga, siis on väga oluliseks saanud töö publikuga, kunsti vahendamine. Tehakse tihedat koostööd filosoofide, teadlaste, disainerite ja arhitektidega.

Mis on eesti kunstis parim?

Eesti kunstis on parim see, et viimastel aastatel on esile kerkinud palju huvitavaid ja tõsiseltvõetavaid noori kunstnikke. Ma ei ütle seda lihtsalt viisakuse pärast. Väga tähtis on, et neil tekiks näitusevõimalusi ja galeriikontakte väljaspool Eestit, sest siinsed võimalused ammendavad end kiiresti.

Konkreetsemalt fotost, kas Eestis on fotograafidel piisavalt tööd ja millise tööga peaks EKA lõpetanud fotograaf tulevikus arves­tama?

Lõpetajad peavad arvestama, et tööturul ei oota neid keegi. Töökohti fotograafide jaoks on kohutavalt vähe, vabakutselisena tegutsemine ei ole samuti kerge – turg on väike ja enda tõestamine võtab aastaid aega. Aga osal meie vilistlastel on see siiski õnnestunud. Teised on jälle leidnud mõne muu fotograafia- või kunstivaldkonnaga seotud töö, näiteks õpetamise, ja teevad selle kõrvalt näitusi ja projekte, täiendades nii oma kunstniku CVd.

Nagu ka te ise? Millised on teie kui õppejõu ja fotograafi tulevikuplaanid?

Loodan, et mul õnnestub senisest rohkem oma kunstnikutöö jaoks aega leida. Õppejõuna kavatsen kindlasti jätkata, kokkupuude tudengitega inspireerib tohutult. Töö kunstiakadeemias on üks parimaid, mis mul on olnud. Samas peab tunnistama, et EKA uue majaga seotud ebakindlus ja praegused töötingimused mõjuvad üsna demoraliseerivalt.

Lisaks kujutavale kunstile tahaksin ka filme teha. Eelmisel aastal õppisin Balti Filmi- ja Meediakoolis, aga praegu ei ole enam aega koolis käia. Muu hulgas köidab mind filmitegemise juures see, et see on kollektiivne töövorm, jagatud energia. Pidev üksi töötamine mulle ei sobi, kuigi vahelduseks on jälle hea mõni asi ideest teostuseni ise valmis teha.

Viini auhinnaga kaasnes ka võimalus teha näitus Viini moodsa kunsti muuseumis MUMOK. Näituseni on aega ligi aasta, aga kas on juba mõtteid, mida sinna näitusele ­panna?

Jah, näitus avatakse järgmise aasta oktoobris ja see jääb lahti 2014. aasta veebruarini. See on suurepärane võimalus, sest MUMOK on Euroopas tuntud institutsioon ja mulle tuttav juba sellest ajast, kui olin 2004. aastal Viinis vahetusüliõpilane. Kavatsen näidata uusi teoseid, mille tegemist alustasin eelmise aasta kevadel. Neid töid on praeguses etapis veel veidi keeruline kirjeldada, aga mind huvitab kontoriesteetika, kasutan leitud fotomaterjali ja pildistan ise. Piltidele on lisandunud objektid, nüüd on veel enne MUMOKi näitust jäänud aasta jagu aega edasi töötada ja seda kõike ruumis katsetada.