Ma olen kogu elu elanud Mandri-Euroopa piiri peal. Oma kodu või töökoha aknast võin näha Aasiat, mis algab kohe teisel pool Bosporust. Ilmselt seepärast olen alati, kui mõtlen Euroopa ja modernsuse peale, tundnud end natuke provintsiasukana – arvatavasti üsna samamoodi kui kogu muu, mitteeuroopalik maailm.
Nagu paljud inimesed, kes elavad mujal kui läänes, olen pidanud oma identiteeti mõtestama Euroopat eemalt vaadates. Selle identiteedi väljatöötamise käigus olen sageli mõelnud, mida Euroopa õigupoolest nii mulle kui meile kõigile tähendab. See on kogemus, mis on mul ühine suurema osa maailma elanikega. Aga et minu kodulinn Istanbul asub just seal, kus Euroopa algab – või lõpeb, kui kellelegi niimoodi rohkem meeldib –, siis on ehk mu mõtted ja tunded olnud pisut intensiivsemad ja püsivamad.
Ma olen pärit ühest neist paljudest Istanbuli kõrgema keskklassi peredest, kes toetasid täiel määral Türgi vabariigi rajaja Kemal Atatürki 1920.–1930. aastatel ette võetud reforme maa läänestamiseks ja ilmalikustamiseks. Meile oli Euroopa midagi enamat kui koht, kust leida töö, enam kui piirkond, millega kaubavahetust arendada või mille investoreid peaksime ligi meelitama: meie jaoks oli see eelkõige majakas tsivilisatsiooni eesliinil.
Siinkohal tuleks toonitada üht väga olulist fakti: Türgit ei ole kunagi koloniseerinud ükski lääneriik, Türgi ei ole kunagi kannatanud Euroopa imperialismi käes. See on võimaldanud meil hilisemal ajal palju kergema südamega unistada euroopalikust läänestumisest, ilma et nende unistustega kaasneks liiga palju halbu mälestusi või süütunnet.
Seitsme aasta eest oli mul kombeks veenda end kuulama tulnud inimesi, kui imetabane elu ootaks meid kõiki ees, kui Türgi lõpuks ühineks Euroopa Liiduga. 2005. aasta oktoobris olid Türgi ja ELi suhted jõudnud haripunkti. Türgi avalik arvamus ja suurem osa ajakirjandusest tundis rõõmu, et ametlikult olid alanud Türgi kõnelused Euroopa Liiduga ühinemise üle.
Mõned Türgi ajalehed ennustasid optimistlikult, et kõik võib kulgeda päris kiiresti ja Türgi võib saada liidu täisliikmeks juba 2014. aastal. Teised ajalehed pajatasid muinaslugusid privileegidest, mis langevad Türgi kodanikele sülle, kui lõpuks täisliikmeks saadakse. Eelkõige tähendas see suuri investeeringuid ning äraütlemata tohutute varanduste voolamist ELi mitmesugustest fondidest Türgisse, mis annaks sarnaselt kreeklastega türklastele võimaluse kerkida sotsiaalsel redelil tervikuna sammuke kõrgemale ja elada sama mõnusat elu nagu ülejäänud eurooplased
Samal ajal muutus Euroopas konservatiivne ja natsionalistlik protestikoor Türgi võimaliku ühinemise vastu Euroopa Liiduga aina häälekamaks, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal. Sellesse debatti tõmmati mindki ning ma hakkasin endalt (ja ka teistelt) aina sagedamini küsima, mida Euroopa õigupoolest tegelikult tähendab.
Kui see, mis Euroopa piire määratleb, on religioon, siis on Euroopa kristlik tsivilisatsioon, leidsin ma. Aga mis on sel juhul Türgi, mille elanikest 99 protsenti on muslimid? See võib olla geograafiliselt küll Euroopa riik, aga Euroopa Liidus tal kohta ei ole.
Aga kas eurooplased ise peaksid olema rahul oma maailmajao nii kitsa tõlgendusega? Lõppeks ei ole mitte kristlus see, mis on muutnud Euroopa eeskujuks inimestele, kes elavad mujal kui läänes. Pigem on Euroopa kogum ühiskondlikke ja majanduslikke muutusi ning ideid – nii neid, mis on seisnud muutuste taga, kui neid, mida muutused on aidanud genereerida. Too tabamatu vägi, mis on taganud Euroopale paari viimase sajandi jooksul nii võimsa magneti staatuse kogu maailma jaoks, on väga lihtsustatult öeldes modernsus.
Usaldusväärsed ajalooraamatud kinnitavad meile, et modernsus on sündinud sellistest olemuslikult euroopalikest nähtustest nagu renessanss, valgustus, Prantsuse revolutsioon ja tööstusrevolutsioon. Ja on oluline, et kõigi nende paradigmaatiliste üleminekute taga ei seisnud mitte religioossed, vaid ilmalikud jõud.
Veel mõne aasta eest tavatsesin öelda, kui Euroopa Liit ühe või teise nurga alt jutuks tuli, et Türgi peaks ühinema ELiga tingimusel, et ta peab au sees vabaduse, võrdsuse ja vendluse põhimõtteid. «Aga kas Türgi austab neid?» küsisid inimesed minu käest, vahel ka õigustatult. Ning debatt läks edasi. Praegu neile päevile tagasi vaadates tunnen tahes-tahtmata nostalgiat selle pärast, kui kirglikult me arutlesime nii Türgis kui ka Euroopas väärtuste üle, mille eest Euroopa peaks seisma ja mida ta peaks väljendama.
Nüüd aga, mil Euroopa maadleb eurokriisiga ja Euroopa Liidu laienemine on toppama jäänud, vaevuvad veel üsna vähesed sellistel teemadel mõtlema ja kõnelema. Paraku on koos sellega haihtunud ka positiivne huvi nende küsimuste vastu, mis ümbritsesid Türgi võimalikku tulevast liikmestaatust.
Osaliselt on see tingitud sellest, et mõttevabadus on Türgis paraku endiselt kesisel järjel. Ent vaieldamatult seisneb suurim põhjus Põhja-Aafrikast ja Aasiast pärit muslimitest sisserändajate suures voolus Euroopasse. See on paljude eurooplaste silmis on heitnud kahtluse ja hirmu tumeda varju ka selle perspektiivi kohale, et liiduga ühineb riik, mis koosnebki valdavalt muslimitest.
On ilmne, et see hirm ajendab Euroopat oma piiridele müüre püstitama ning kogu ülejäänud maailmale tasapisi selga pöörama. Sedamööda, kuidas unustatakse loosung liberté, égalité, fraternité, muutub Euroopa kurvastaval kombel üha konservatiivsemaks paigaks, kus varasemate väärtuste asemel annab tooni religioosne ja etniline identiteet.
Orhan Pamuk on türgi romaanikirjanik, ühiskonnategelane ja sõnavabaduse eest võitleja, 2006. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.
2005. aasta veebruaris andis Pamuk intervjuu, kus vihjas armeenlaste genotsiidile Türgis ja 30 000 kurdi massimõrvale ka Türgi alal Anatoolias. Kuna Türgis on seaduse järgi Türgi riigi ja türkluse kritiseerimine kuritegu, algatati Pamuki suhtes kohtuprotsess. 2006. aasta jaanuaris vabastati Pamuk talle esitatud süüdistustest.
Pamukilt on ilmunud seitse romaani. Eesti keelde on tõlgitud neist kaks: «Lumi» (Pegasus 2007) ja «Must raamat» (Pegasus 2011).
Originaalartikkel ilmus 26. oktoobril 2012 ajalehes The Guardian. Artikkel avaldatakse autori loal.