Indermit Gill: viis müüti Euroopa kohta

Indermit Gill Foto: SCANPIX

Viis valearusaama on viinud Aasia ja Ameerika eksiteele Euroopa probleemide analüüsimisel. Kuigi Euroopa riigid peavad tegema suuri muudatusi, on ELi majandusmudel siiski elujõuline, kirjutab ökonomist Indermit Gill.

Euroopat on viimasel ajal palju kritiseeritud. Kreeklasi ja itaallasi siunatakse euro ohtu seadmise pärast ning Islandi, Iirimaad, Portugali ja Hispaaniat sarjatakse karmi finantspoliitika rakendamise eest. Lõputu tippkohtumine Brüsselis pole tulemusi andnud. Ameerika ja Aasia meelest on Euroopa järjest tagurlikum, kui mitte lausa raisku läinud. Järgnevalt esitan viis valearusaama, mis on sellise pessimismi põhjuseks.

1. müüt:

Euroopa käib alla

Nullindatel püsis Euroopa osa maailmamajanduses ligikaudu 30 protsendi juures, samal ajal kui USA osakaal vähenes 31 protsendilt 23-le. Viimase kahe kümnendi vältel on Euroopa SKT kasvanud umbes kaks protsenti aastas, mis on veidi rohkem kui USA-l. Paljude ELi riikide majandus on arenenud tunduvalt kiiremini. Iirimaa jõudis pärast ELiga ühinemist maailma kümne rikkama riigi hulka ning püsib seal kriisist hoolimata. Pärast Berliini müüri langemist on Kesk- ja Ida-Euroopa majandus kasvanud kiiremini kui kogu ülejäänud maailm, v.a Hiina.

Ligikaudu pool maailma kaupade ja teenuste müügist käib läbi Euroopa. Kaks kolmandikku sellest kaubandusest toimub Euroopa piires ning see on tõenäoliselt ka tema tugevaim külg: piirkondlik kaubandus on aidanud Euroopa vaesematel riikidel jõukamatele järele jõuda. Vahemikus 1970–2009 kasvas Euroopa vaesemate riikide majandus peaaegu neli protsenti ning isegi jõukad majandused peaaegu kaks protsenti aastas. USA majandus arenes maailma suurimaks eelkõige tänu pikaajalisele 1,8-protsendilisele kasvule.

Mujal maailmas on riigid rikkaks saanud ainult juhul, kui neil erakordselt veab – nagu Saudi Araabial nafta leidmisega – või kui nad on erakordselt karmid, nagu Ida-Aasia tiigrid, kes ohverdasid edu nimel tarbimise ja kodanikuvabadused. Euroopas on aga piisanud distsipliinist – mõistlikest eeskirjadest ja riikide maksevõime tagamisest –, et aidata 1980. aastate keskpaigast alates tosinal riigil saada arenenud majanduseks.

2. müüt:

Euroopas on maailma halvim finantssüsteem

Võimalik, et hoopis kõige parem. Raha peab liikuma rikkamatest ning aeglasemini kasvavatest majandustest vaesematesse ja kiiremini arenevatesse riikidesse. Peaaegu kõikjal maailmas oleme aga näinud vastupidist suundumust – nimetagem seda Hiina sündroomiks. Riikidel, kes on saatnud oma raha Lääne-Euroopasse ja USAsse, on läinud paremini kui neil, kes on proovinud tegutseda mõistlikult: laenata välismaalt, investeerida oma riiki ja seeläbi saavutada kiirem kasv.

Euroopas käitub kapital nii, nagu ta seda majandusteadlaste meelest tegema peakski: Austria, Prantsuse, Itaalia ja Rootsi säästud investeeritakse Bulgaariasse, Tšehhi Vabariiki ja Poolasse, nii et tehing on kasulik mõlemale poolele. Veel paarkümmend aastat tagasi kommunismimaade hulka kuulunud riikide pangandus on nüüd maailmas esirinnas. Kohati on raha ka valesti kasutatud, st investeerimise asemel ära kulutatud, kuid iga riigi kohta, kus nii on läinud, leiame Euroopast kaks riiki, kes on kasutanud vahendeid mõistlikult.

Üleni võlgades valitsusi, ettevõtteid ja majapidamisi leidub Vahemere piirkonnas ohtrasti, kuid Kesk- ja Põhja-Euroopas tunduvalt vähem. Kahjuks on aga finantskrahhid sama silmatorkavad kui lennuõnnetused, mistõttu need vähesed riigid, kes on väliskapitaliga halvasti ümber käinud, saavad endale kogu tähelepanu.

3. müüt:

Euroopa ettevõtted ei suuda enam konkurentsis püsida

Andmed seda ei kinnita. Ajal, mil Aasias leidis aset suurt tähelepanu pälvinud kriis, millele järgnesid buumiaastad, ning USAst käisid üle nii tootlikkusrevolutsioon kui ka suurejooneline finantskrahh, püsisid Euroopa ettevõtted stabiilselt heal järjel. Aastatel 1995–2009 lõid Euroopa ettevõtjad rohkem uusi töökohti kui USA ärimehed. Euroopa riigid eksportisid toodangut enam kui Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina, kusjuures Ida-Euroopa ettevõtete tootlikkus kasvas kiiremini kui Ida-Aasias.

Viimase kümnendi jooksul on tootlikkus vähenenud Kreekas, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias. Kuna Euroopa turud ja institutsioonid on omavahel niivõrd tihedalt seotud – eelnimetatud neli riiki kasutavad koguni ühist raha –, võivad ühe riigi majanduslikud vääratused kiiresti kaasa tuua raskusi ka teistele.

Saksamaa kogemus näitab, kuidas majandusliku lõimumise toel on võimalik jõuda maailmas juhtpositsioonile. Koduriigi pragmaatilistele ametiühingutele ja sotsiaalkaitsereformidele toetudes on Saksa firmad Ida-Euroopas tütarettevõtteid ja partnereid kogudes oma konkurentsivõimet kasvatanud. Neil on õnnestunud Ida-Euroopa riikide, nt Tšehhi endised riigiettevõtted tõhusalt tööle panna ning anda neile järjest keerukamaid tellimusi. Prantsuse ja Itaalia firmad teevad sama Rumeenias ja Türgis, sest selline ärimudel on tõhus. Volkswagen ostis Škoda kümme aastat tagasi ning saavutas eelmisel aastal rekordkasumi 21 miljardit dollarit, samal ajal kui USA ja Jaapani autotöösturid näguripäevi näevad. Tänavu sai Volkswagenist maailma suurim autotootja.

4. müüt:

Euroopa riikides on valitsussektor liiga suur

Oleneb. Euroopa riikide valitsused on tõesti kulukamad kui teistel mandritel, võttes riigi SKTst umbes 10 protsenti rohkem kui mujal maailmas. Seda aga peaaegu täielikult ühel põhjusel: nad kulutavad rohkem sotsiaalkaitsele – pensionidele, töötuskindlustusele ning hoolekandele. See on ühiskonnamudeli tuum, mis on aidanud Euroopal saada suveräänseks elustiililiidriks. Enamiku objektiivsete näitajate poolest on elukvaliteet Euroopa jõukamates riikides inimkonna senise ajaloo kõrgeim.

Saavutatul on aga kaks negatiivset kõrvalmõju: see on vähendanud inimeste motivatsiooni tööd teha ning on suureks koormaks riigieelarvele. Nii nagu USAs, Jaapanis ja Lõuna-Koreas, on kasvanud heaolu Euroopaski kaasa toonud lühema töönädala ja pikemad puhkused. Peale selle julgustavad paljude riikide helded sotsiaaltagatised inimesi varem pensionile jääma, samal ajal kui nende eluiga on järjest pikem.

Euroopas, kus elab 10 protsenti maailma rahvastikust ja kust pärineb 30 protsenti maailma majandustoodangust, kulutatakse umbes 60 protsenti kogu maailmas sotsiaalkaitsele minevast rahast. Arvestades, et järgmise viie kümnendi jooksul kahaneb Euroopa tööealine elanikkond igal aastal ühe miljoni võrra, tuleb neis valdkondades teha otsustavaid muudatusi.

5. müüt:

Euroopa peab oma majandusmudelist loobuma

Euroopa peab oma majandussüsteemi revideerima, kuid mitte seda kõrvale heitma. Mõned mudeli osad, nagu kaubandus ja rahandus, toimivad hästi. Digitaalteenuste kaubandus oleks tunduvalt laiahaardelisem, kui Euroopa riikidel oleksid selles valdkonnas ühesugused eeskirjad. Samuti muudaks rahanduse stabiilsemaks see, kui seadusandjad üksteisega rohkem koostööd teeksid. Selles suunas praegu ka liigutakse.

Kreeka, Itaalia ja Hispaania peavad ärikeskkonda parandama. Lõunapoolsed riigid on siin aga erand, mitte reegel: üle poole maailma 30 parima ettevõtluskeskkonnaga riikidest asub Euroopas. Island ja Iirimaa on esikümnes. Kreeka on 100. kohal – selle peapõhjuseks pole mitte ülehinnatud valuuta ega ebapädevad riiklikud investeeringud, vaid ettevõtlust pärssivad seadused.

Eurooplased muretsevad, et nad pole nii edukad kui USA «uus majandus», ning kurdavad Apple’i, Google’i ja Microsofti mõõtu hiiglaste puudumise üle. Innovatsiooni hoogustamiseks pole Euroopa suurtel, nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik, aga tarvis üle Atlandi kiigata.

Piisaks, kui võtta eeskuju oma põhjapoolsetest naabritest. Taani, Rootsi ja Soome on maailma innovatsiooniedetabelite tipus ning isegi tilluke Eesti on sünnitanud üleilmse haardega Skype’i. Selleks on vaja läinud paari ameeriklastelt õpitud nippi, milleks on pidev kõrgharitud töötajate juurdekasv, teadus- ja arendustöö rahastamine niimoodi, et ülikoolidel ja ettevõtetel oleks huvi koostööd teha, ning intellektuaalomandi kaitse.

Probleem on aga selles, et nende väikeriikide majandused kokku on väiksemad kui Texase osariigil. Olukord paraneks tunduvalt, kui võetaks kasutusele Euroopa ühine patent ning parandataks ühtse digitaalteenuste turu toimimist.

Esmajärjekorras ja kiiresti peavad Euroopa riigid muutma oma suhtumist töösse ja valitsemisse. Mõned riigid on juba näidanud, et see on võimalik. 1990ndate majanduskriisiga silmitsi seistes kujundas Rootsi ümber oma sotsiaalsüsteemi ning vähendas ettevõtete halduskoormust, näidates eeskuju teistele põhjala riikidele, nagu nt Soome. 2000ndatel uuendas Saksamaa – «Euroopa haige mees» – oma majandusstruktuure ning inspireeris naaberriike, nagu Slovakkia, sama tegema. Nüüd on Vahemere-äärsetel riikidel aeg neist eeskuju võtta.

ELi mahategijad peaksid tähele panema, et suurimad saavutused ja kiireimad muutused on teoks saanud ikka siis, kui koostöö Euroopas on olnud tihedaim.

Indermit Gill on Maailmapanga Euroopa ja Euraasia küsimuste peaökonomist.