Andres Herkel: demokraatia pole veel kaaperdatud

Andres Herkel Foto: Toomas Huik / Postimees

Eesti ühiskond, mis leppis hädavajalike kärbetega, ei lepi parteilise ülbusega. Riigikogu liige Andres Herkel (IRL) näeb lahendust: avalikkus aitab erakondadel tabuteemadel rääkima hakata.

Protesti juured on alati heterogeensed ja arusaam nendest niisamuti. Viimane piisk kerkis üle karikaserva ilmselt siis, kui Silver Meikar parteist välja visati.

Reformierakonna tipud olid joobunud võidust, millena nad tõlgendasid prokuratuuri otsust erakonna rahastamisküsimustes süüdistust mitte esitada. Ei tajutud, et avaliku arvamuse jaoks pole tõendite puudulikkusest tulenenud võit sugugi veenev. See võit kujunes kohe pilamise ja pahameele objektiks.

Kuid vaadakem ümberringi. Demokraatia tagasilangus on pikaajaline protsess pea kõigis SRÜ maades, osalt ka Euroopa Liitu jõudnud Ida-Euroopa maades. Võlakriisi ajel protestib Lõuna-Euroopa. Sel taustal on meie pikk meel ja leppimine korduvate kärbetega tähelepanuväärne. Kuid eksivad need, kes tegid siit järelduse, et Eesti ühiskond lepib kõigega. Ühiskond lepib kärbetega, kui need on põhjendatud. Palju raskem on leppida põhjendamatu parteilise ülbusega.

Väide, et demokraatia on kaaperdatud, on siiski üle pakutud. Demokraatia on kaaperdatud Venemaal ja Valgevenes ning peaaegu kaaperdatud Ukrainas. Raskustes on ELi liikmesriigid Ungari ja Rumeenia, Kreekalt on võlalõks ära võtnud hulga poliitilisi valikuvõimalusi.

Meie oleme küllalt hea tervise juures. Selle dotseeriva võrdluspildi ettemanamine on vajalik, et saaksime olukorda rahulikumalt hinnata ja mõnele diskussiooni käigus vängelt öeldud sõnale ka raevus tagasi vaadata.

Küll aga vastab tõele see, et toime on pandud rida väikesi kaaperdamise katseid ning mitmedki neist on olnud edukad. Demokraatia lämmatamise jõhkramate näidete taustal on need pigem siidkinnastes tehtud sammud, mis pole kaugemalt vaadates nähtavadki, kuid nende kumuleerumine võib viia juba sügavate haigusnähtudeni. Ent kriis on alati ka võimalus millekski, ja parim, milleni me jõuda võiksime, on vigade parandus.

Katsed demokraatia kandepinda ahendada ja koondada parteide kätte kontroll kogu poliitilise protsessi üle said selge hoo sisse umbes kümme aastat tagasi. Toon mõned olulisemad näited.

2001. aasta presidendivalimiste eel saatis Reformierakond kõige kaduva teed varem koalitsioonis ettevalmistatud haldusterritoriaalse reformi kava. Selle sammuga püüti enda poole meelitada kohalikest volikogudest tulevate valijameeste hääli. Reformierakond küll kaotas, võitis hoopis Arnold Rüütel. Aga reformi asemel saime hoogustuva sundparteistamise. Valitsus ja erakonnad eraldi tegelevad sellega, et omavalitsusi rahakraane juhtides lõa otsas hoida.

2002. aastal, kui kontroll omavalitsuste üle oli veel lapsekingades, kavandasid Keskerakond ja Reformierakond tugeva administratiivse sammu, keelates valimisliitude osaluse kohalike omavalitsuste valimistel. Argumendiks toodi peamiselt see, et erinevalt erakondadest puudub «Kodumuru»-tüüpi liitudel nii vastutus kui maailmavaade. Selle keeluplaani lõikas läbi üksnes õiguskantsleri sekkumine.

Kuid soov parteilist kontrolli laiendada ei vaibunud. 2003. aastal astus vastne Res Publica valitsus järgmise sammu, muutes erakonnaseadust ning kolmekordistades samas riigieelarvest parlamendiparteidele eraldatavaid summasid. Sellega kallutati konkurentsitingimused häbenematult iseendi kasuks ning tehti mis tahes uue poliitilise jõu lavaletulek hästi keeruliseks.

Võib nimetada veel terve rea tähelepanuväärseid tendentse. Näiteks riigikogu rolli vähenemine ning iseseisvate ja asjatundlike poliitikute järkjärguline asendumine parteikuulekate lojalistidega. Näiteks erakondade sisedemokraatia erosioon. Näiteks administratiivse ressursi järjest kasvav kasutamine parteide huvides. Ja nõnda edasi.

Ei saa öelda, et neid tendentse pole varem tähele pandud, küll aga on nende viljad massiivse protesti tekitanud alles nüüd.

Vaevalt oskavad protestijad ise kogu praeguse olukorrani viinud sõltuvusahelat lahti mõtestada ja ega minugi analüüs saa pretendeerida lõplikule tõele.

Tähtis on aga see, et neist asjadest lõpuks ometi räägitakse, võimupüramiidi tipp ei saa teisitimõtlejate häälte suhtes kauem kurt olla. Ja see pole üksnes Reformierakonna vastutus, sest olukorra kujunemises on süüdi kõik neli kartelliparteid.

Kuidas edasi? Võti ei ole erakorralistes valimistes, rahvarevolutsioonis ega erakondade asendamises millegi muuga. Võti on eeskätt dialoogis ja selles, et erakonnad ise hakkavad tabuteemasid lahti harutama. Parteiline karjameel on tekitatud hirmu- ja mugavusmehhanismidega. Liiga sügavalt on harjutud mõttega, et parteil on alati õigus, kuid üksikliikmel või häälel rahva seast – mitte kunagi!

Mõned sammud saab kiirelt teha, kui selleks on poliitiline tahe. Saab vähendada parlamendierakondade riiklikku ülerahastamist ning luua võimalusi uutele poliitikasse pürgijatele.

Tuleb kaotada repressiivsed normid, mis karistavad kartelliväliseid jõude, kui nad kasutavad oma põhiseaduslikku õigust valimistel osaleda. Tuhande liikme nõue toob uude erakonda juba eos fiktiivliikmeid, aga kõrge kautsjon karistab valimiskünnise alla jääjaid suurte võlgadega. See pole mõistlik ega otstarbekas. Ja lõpuks – Reformierakonnal tuleb rääkida rahaasjadest nii, nagu kõik tegelikult toimus.

Jah, võimul olles tekib tendents võimu taastoota. Siiski luuakse demokraatlikus ühiskonnas sellised reeglid, mis annavad võimaluse ka oponentidele. Muuhulgas peavad sellised võimalused olema erakondade sees.

Eesti parteides seevastu on tekkinud tendents, kus siseopositsioonil ei jää lõpuks muud üle kui lahkuda. Meie demokraatia üks nõrgemaid kohti ongi see pimeala, mis jääb erakondade sisse. Siingi saab abi anda ühiskonna sekkumine ja avalikkuse terav pilk.

Autor on ENPA monitooringukomitee esimees ja MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liige