Küllike Rooväli: sõõm Eesti õhku

Küllike Rooväli Foto: Erakogu

Estonian Airi Boeing 737-500 toetas rattad Roomassaare lennuväljale. Pidurite krigin, undamine ja vibratsioon kandusid piki lennumasina keret välja kuni võbiseva sinivalge sabaotsani. Kui lennuk enne ülilühikese maandumisraja lõppu kenasti pidama sai, naeratas kokpitist väljunud kapten Anatoli Roost reisijatele ning samamoodi kui pidurikrigin kandus lennuki sabaotsani ka kuhjaga väljateenitud aplaus.

See juuni alguse päikeseline päev oli lennukitäiele lastekodulastele nagu pidupäev, sest päris lennuk viis nad Saaremaale ekskursioonile. Avaruse tunne ja sõõm Eesti õhku. Kui keegi oleks liuelnud selle lennuki kõrval, mis Tallinnast tulles tavakõrguse asemel viis korda madalamal lendas, oleks õhumasina akendest paistnud allavaatavate laste rõõmsad näod nagu nõukaaegses multifilmis.

Ja eks see reis pigem filmi moodi oligi. Sest tavaelus ju Boeing Saaremaale ei lenda ja veel vähem sõidutab ta sinna tasuta lapsi. Ning veel vähem pääsevad sajad saarlased lennumasina ümber tunglema ja seda seestpoolt uudistama nagu tookord lennupäevadel. Aga see on vaid üks näide, mida võimaldab riigile kuuluv lennukompanii.

1993. aastal lendas Lennart Meri esimest korda Estonian Airiga riigivisiidile ja loomulikult pidi lennuk teda ootama. Tagasiteel serveeriti presidendile tema soovi järgi kaerahelbeputru. See oli auasi. Toona oli meie jaoks ülimalt tähtis, et meil oli oma president, pank, politsei, piirivalve, sõjavägi... ja ka oma sinivalgete tiibade ning rahvuslike hellitusnimedega õhumasinatest koosnev lennukompanii.

Ma ei räägi äritulemustest. Iga majandus­inimene ütleb, et ainus mõistlik mõte on agoonias lennufirma sinilinnud riigi rahakoti küljest võimalikult ruttu lahti haakida ja vabadusse lasta. See oleks ka vaevlevale ettevõttele enesele kahtlemata parim lahendus. Estonian Airi töö riigi visiitkaardina on olnud tänuväärne, aga kui legendid unustada, siis tegelikult on need lennukid täiesti tavalised transpordivahendid.

Kuigi pealinn lubab tasuta ühistransporti, maksab riik kuhjaga peale nii saarte praamiliiklusele kui maabussiliinidele. Ja Estonian Airile. Eesti on väga väike ja samas suur. Kui sõidame Tallinna lennujaamast kümmekond kilomeetrit sisemaale, kaovad tehnoparkide tuled ja korrusmajad. Juba linna piiri taga on külad, kust kunagi Estonian Airi lennukile ei minda. Kuigi ilusad õhumasinad just nende majade kohalt iga päev maanduma tulles madalalt üle tuhisevad. Nendes külades on hoopis teised mured ja võib-olla on isegi hea, kui riik lahendab pigem need teised mured.

Estonian Air on enamiku eestlaste jaoks aastakümnetega teadvusse kinnitunud nagu midagi püha. Tegelikult on see vaid üks kanne äriregistris. Ilmselt tuleb meil peagi leppida, et sinivalgetest lennukitest jäävad päikeses soojenevale asfaldile maha mustad Boeingu kummijutid, nagu tookord Saaremaal. Ja ilusad legendid. Ja sõõm Eesti õhku.