Juhtkiri: protokolliline otsus - jätkata arutelu

Seda juhtub: sündimas on oluline otsus, valitsus on saatnud eelnõu riigikokku, kus määratud komisjon seda menetleb. Asjast huvitatud grupid loomulikult ei oota, käed rüpes, vaid esitavad oma ettepanekuid, kes kuidas, mõni avalikult komisjonile, mõni vähem avalikult mõnele komisjoni liikmele. Kui nüüd mõne teise komisjoni liikme kaudu tuleb avalikuks, et komisjoni liikme A esitatud ettepanekud kattuvad üks ühele ettevõtte B seisukohtadega, siis ei jäta see head muljet A-st ega B-st, eelnõu menetlemisest komisjonis C ammugi mitte.

Riigikogu liikmed armastavad öelda, et põhiosa riigikogu tööst tehakse ära komisjonides. Ent avalikkus enamasti ei tea, mida seal tehakse, sest komisjonide istungid on kinnised, kui pole otsustatud teisiti, ütleb seadus. Loomulikult menetlevad riigikogu komisjonid ka sellised teemasid ja dokumente, mis ei saa olla avalikud, kuid siis see peakski olema komisjoni otsus – konkreetne istung kuulutatakse kinniseks sellisel või teistsugusel põhjusel.

Praegu on pea kõigi riigikogu komisjonide istungid muutunud kinnisteks ja salajasteks ning suurde saali jõudnud seadusloome kujunemislugu on teadmata isegi teistele, sellesse komisjoni mitte kuuluvatele riigikogu liikmetele. Nagu avalikkusel, tuleb neilgi uskuda seda, mida ütlevad komisjoni liikmed. Komisjonid teevad küll protokolle, kuid enamikul juhtudel nimetab see vaid osalejad, päevakorrapunkti ja otsuse.

Sellest, et riigikogu komisjonide töö võiks olla avalik, on räägitud mitu korda. Avalikuks pole see veel saanud. Ometi, millist kahju võiks avalikkuse ligipääs riigikogu komisjonide tööle teha, peale selle kahju, mida teeb avalik tähelepanu igale riigikogu liikmele, kes oma seisukohti kaitsta ei oska?

Riigikogu usaldusväärsus pole kiita, inimesed ei mõista sageli riigikogu liikmete tööd ega vastutust. Komisjonide töö avalikuks tegemine ei ole mingi võlupräänik, mis kohe mainet parandab ja läbipaistvust tekitab. Esialgu tooks see otsus kaasa just selle, mida kardetakse. Nii kujuneks komisjonide istungeist rohke publikuga lava neile riigikogu liikmetele, kes igas rambivalguses enese headust kiidavad. Teised riigikogu liikmed leiaksid end aga kaitsmas üksikuid tsitaate, mis ilma kontekstita vajavadki kaitsmist.

Ent see on vaid esialgu. Mõne aja möödudes uudsuse võlu kaob ja asjalikkus tuleb asemele. Riigikogu liikmete jaoks muutuks oma otsuste põhjendamine töö tavapäraseks osaks. Inimesed teaksid, miks mõni otsus on just selline, nagu see on.

Kokkuvõttes oleks rahvas informeeritum, riigikogu töö läbipaistvam ja riigikogu liikmete maine parem. Eriti just praegu kujunenud sisepoliitilises olukorras oleks komisjoni istungite avalikuks tegemine riigikogu võimalus näidata, et nad pole ainult kummitemplid.