Raamat John Updike «Brasiilia» Ilmamaa, 2012 Tõlkinud Ann Must

FOTO: Repro

Ameerikas on palju suuri kirjanikke, ja üks suurimatest neist on John Updike (1932–2009), olgugi et ta pole Nobeli preemiaga kroonitud. Aga Pulitzere on tal kaks!

«Brasiilia» puhul lööb lausa keeletuks eelkõige sõnastus.

Mind ongi Updike alati võlunud oma piiritult visuaalse kirjeldamisega. Iga lõik tema tekstist oleks otsekui filmikaader, milles peegeldub detaili-, värvi- ja elamusterohke reaalsus. Updike maalib Brasiilia suurlinnu, kõnnumaad ja džungleid sellise üksikasjalikkuse ja veenvusega, et veaks lugeja nagu käsist-jalust tõmmates sinna kohale.

Antagu andeks, ehk ei kõla frivoolselt, kui ma tõden, et kõige muu hulgas sisaldab «Brasiilia» ka ehk parimaid seksuaalaktide ja tapmiste kirjeldusi, mida ma olen lugenud. Ja hetkekski ei teki tunnet, et oled ülepea pornosse pistetud. Või et autor õilistab kuritegusid.

Updike kirjeldab Brasiiliat ja brasiillasi absoluutselt seestpoolt, ja oskus ongi minu jaoks maagiline realism. Aga veel maagilisemaks asi läheb. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis Updike polegi Brasiilias käinud. Ja mis tal sinna asja olekski? Ta on ju kirjanik, mitte rändur. Vähemalt pole Brasiiliasse jala maha panemine olnud vajalik selle teose sünniks. Julgelt osutab Updike tosinkonnale teosele, mida ta on oma Brasiilia-romaani kirjutamiseks kasutanud. Ka tänab ta toimetajaid, kes on parandanud tema teose faktivead.

Ja faktid polegi ju ilukirjanduses olulised, tähtis on kunst.  Veel kord tõdeme: pole oluline, mis moel kunst sünnib, peaasi, et see sünniks.

Ausa intelligendina on Updike vasakpoolne, romaani tegevus toimub ajal, mil Brasiilia majandus tormiliselt arenes ning mil maad valitses julm sõjaväeline diktatuur. Oma koslepi saavad pankurid ja poliitikud, töösturid ja spekulandid, pagunikandjad ja korravalvurid. Loeme: «Brasiilias tapetakse inimesi tõerääkimise pärast.» Aga nahatäie teenib ära ka vaikiv mass, kes ei mõtle muule kui palgakasvule. Nende kohta ütleb Updike: «Me orjastame end raasukeste pärast – paljalt kujutluste ja kõlakate pärast raasukestest.»

Ja kõike seda ülipõneva süžee juures, mis peaks olema tuttav. Tegemist on Tristani ja Isolde müüdi, maailma meeletuimaks peetava armastusloo nii-öelda rekaveriga, peategelasteks muistsete keltide asemel  Tristão ja Isabel.

Minu arvates tahab Up­dike öelda, et seks ja armastus on kaks täiesti ise asja nagu keha ja hing. Ja truuduski oma armastatule olgu eelkõige hingeline. Loeme Tristão kohta, kel partnereid nagu kirjusid koeri: «Ometi oli ta karskeks jäänud oma hinges, selles vaimses organis, kus tema elu kisendas oma igavese vormi järele.» Sama kehtib tema armastatu ja teda armastava Isabeli kohta.

Tõlkijal on kõige lihtsam edastada meile süžeed. Tuua meieni aga sõnakunst kogu oma värvikuses ja külgetõmbejõus, see nõuab tõlkijalt samuti sõnakunsti valdamist. Sellega on teose eestindaja Ann Must häbematult hästi toime tulnud. Põhjalikud ja teksti mõistmiseks vajalikud on ka tõlkija kommentaarid joone all, neid on kokku mitusada.

Brasiilia liigub maailma tähelepanu fookusesse. Lähemal ajal tulevad selles riigi olümpiamängud ja jalgpalli maailmameistrivõistlused. Just enne neid on õige aeg kätte võtta  see raamat, saamaks teada, milline on see tohutu suur maa tegelikult.

Raamat

John Updike

«Brasiilia»

Ilmamaa, 2012

Tõlkinud Ann Must