Lugesin Sirpi, et näha, kuidas kõrvalvoolumeedias räägitakse olukorrast riigis, ja võtaksin loetu kokku kahe kriitilise autoripositsiooni näitel. Marju Lauristin tunneb ärevust valitsuse uue teaduspoliitika pärast, mis loodusteaduste eelisarenduse egiidi all lõpetab või minimaliseerib tülikate sotsiaalteaduste ja kultuuri uurijate-kriitikute töörühmade rahastamise. Rahulolematud on ka esteedid, kes otsivad Sirbis kaitset jõhkralt jõulise, minevikuta kaasaja kunsti eest.
Macho’likust tehnokraatiast kantud teaduse visioonid ja konservatiivide rahulolematus kultuuriga, mis radikaalselt vastandub minevikule, tulevad, oh jumal küll, kuidagi tuttavad. Lugege 1970.–1980. aastate Sirpi ja Vasarat. Sealt sotsioloogide mõtteid küll palju ei leia, sest teadusharu kui võimudele ebameeldivat tõtt väljastav institutsioon oli poolpõrandaalune.
Kriitikanooli kaasaegse kunsti inimvaenulikkuse pihta leiate sealt ometi, sest antimodernism oli nõukogude kunstipoliitika põhilisemaid doktriine. Sirbis ei kirjutata loomingulise isiksuse igakülgse arendamise vajadusest või harmoonilise isiku kujundamisest, mida armastas korrata Sirp ja Vasar. Igavale võrdsusele on tehtud lõpp, uus neoliberaalne kultuuripoliitika ehitab kultuuriruumi maksujõulise publiku, tunnustatud brändi, metseeni ja kollektsionääri ideaalkujutise ümber.
Samuti tasulise hariduse ja teiste raha eest mõõdetavate väärtuste ümber. Isiksuse arengut mõtestab käitumisoskus töökohal, mis õpetab meeldima. (Loen vahel puhtast masohhismist moodsaid käitumisõpetuste kogumikke ja olen põrmustatud nõudmiste hulgast, mida tööandja vaesele töötajale esitada tahab.)
Kui kultuuris osutuvad edukamaks need, kes saavutavad finantsedu, on esteetidel märgatav edumaa uue kunsti valmistajate ees. Kui kommerts saab normiks ning kultuurimõistega kokku sulatatakse, jäävad ellu esteedid.
Seinal rippuval pildil on suuremad müügivõimalused kui installatsioonil, pilt on teisaldatav, kuid installatsioon ei ole, ka kõige armetum pilt on seostatav mingite traditsioonidega, tal esivanemad, kes tarbijas äratavad usaldust, installatsioon kui uus kunstinähtus on Eestis ajaloota ja ühe antikangelasega, kelleks on teadagi Toomik.
Kõige kohanemisvõimelisemaks osutub brändi loogikat järgiv tarbija, keda tavaliselt tuuakse näiteks, et ka brändi vahendusel saab parimat uuendusliku potentsiaaliga kultuuri toodet välja selekteerida. Uusrikkad endistelt arengumaadelt ja Euroopa äärtelt kollektsioneerivad disainrõivaid ja toetavad selle kõrval kaasaegse kunsti riskantsemaid vorme ning disainitooteid samal moel kui vanade riikide uusrikkad.
Eestis hetkel veel ei leidu kollektsionääri, kes astuks välja traditsioonilistest kunstikoguja rollidest. Minu sõber Jaanus tegi hiljuti ilusa kaelaehte, millesse oli paigutatud mürgiampull, aga seda näituselt ära ei ostetud. Lõuna-Koreas oleksid müügivõimalused suuremad, nende uusrikaste kogukonnas sümboliseerib probleemsest disainist lähtuv toode eksklusiivsust.
Nii parem- kui vasakpoolsete hoiakutega kunstikirjutistest selgub, et Eestis pole veel kujunenud konformistlikku vajadust antikonformistliku kunstist järele. Teater on selles punktis kunstis kõvasti ette läinud. Kunst ei teki subjektiivsetest soovidest, vaid objektiivsetest tingimustest.
Meie omad oleksid järgmised: Sirbi lehekülgedelt leidsin kultuurihoiakuid, mis tõid meelde Sirbi ja Vasara 1970/80 numbreid, neile sekundeeris laulva revolutsiooni aegset tõenõudmise vaimu, ka nende kandja Lauristin oli kohal, et taas kord valitsuse sepitsuste vastu välja astuda. Ei ole meil pääsu ajaloo käigu tuima monotoonsuse eest.