Luke Harding: Venemaal on ees pikk seisaku ja poliitilise rõhumise aeg

Vladimir Putin Foto: Corbis/Scanpix

Luke Harding oli aastatel 2007–2011 briti lehe The Guardian korrespondent Moskvas. Ta pagendati Venemaalt oma kriitiliste artiklite tõttu. Eelmisel aastal avaldas Harding Venemaa kohta raamatu «Maffiariik». Eesti keeles ilmus see selle aasta esimesel poolel, soome keeles mõne nädala eest oktoobris. Raamatu esitlusel Helsingis antud usutluses ütleb Harding, et kuigi Putin näib kartvat Liibüa või Süüria stsenaariumi kordumist Venemaal, ei paista seal olevat vägivaldse riigipöörde vaimu, pigem läheb kõik veel aastaid senist rada pidi.

Millal teil tekkis huvi Venemaa vastu?

See sündis juhuse tagajärjel. Mõned inimesed lähevad Venemaale ja armuvad sellesse maasse, neil on venelasest kallim ja nii edasi. Minu juhtum oli teistsugune. Olen olnud The Guardiani väliskorrespondent alates 2000. aastast. Olen töötanud Delhis ja Berliinis.

Berliinis ütles ülemus mulle, et tema arvates on mul tarvis suuremat väljakutset. Küsisin, mida ta sellega mõtleb. Ta vastas, et ajaleht tahaks mind Moskvasse saata. Ütlesin, et hüva, aga ma ei oska vene keelt. Tema vastas seepeale, et vene keel ja saksa keel on põhimõtteliselt peaaegu ühesugused.

Hakkasin vene keelt õppima ja see kestis neli aastat. Kui ma 2007. aastal koos perega Venemaale jõudsin, olin küllap üsna naiivne. Jah, ma olin kuulnud näiteks perestroikast, Jeltsinist ja ma teadsin muidugi ka seda, et Venemaa polnud Soome või Saksamaa moodi riik. Mõtlesin siis, et Venemaa on mingisuguse pooliku demokraatiaga riik. Kui ma Venemaale jõudsin, siis taipasin, et olin eksinud.

Briti korrespondendi jaoks oli see tõenäoliselt kõige halvem aeg Venemaal tööd alustada. Nagu mäletate, mõrvati 2006. aasta novembris Londonis endine agent Aleksandr Litvinenko, kellest oli saanud teisitimõtleja. See mõrv oli täiesti uskumatu vandenõu tulemus. Litvinenko mürgitati radioaktiivse polooniumiga. Suurbritannia valitsus usub kindlalt, et mõrva taga on Venemaa salateenistus FSB, KGB järglane. Lisaks sellele mõrvati 2006. aasta oktoobris ajakirjanik Anna Politkovskaja.

Suurbritannia ja Venemaa suhted pole sugugi alati olnud nii halvad nagu siis. Kui Putin 2000. aastal võimule sai, siis oli London esimene välisriigi pealinn, kuhu ta visiidile läks. Suhted halvenesid aga üsna ruttu, sest Londonis oli palju Putinisse kriitiliselt suhtuvaid pagulasi Venemaalt. See vihastas Putinit. Ta võttis asja isiklikult. Kui mina Moskvasse jõudsin, olid suhted madalseisus.

Kas teie usute, et FSB korraldas Litvinenko tapmise?

Usun seda mitmel põhjusel. Esiteks on olemas rohkelt tõendeid. On selge, et polooniumi jälg, mille Scotland Yard tuvastas, juhib Moskvasse. Saame näidata, et polooniumi jälgi on leitud Londoni ja Moskva vahelt. Ja neid jälgi on jätnud mõrvas kahtlustatavad Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtun.

Aga kes oli mõrva tellija? Kas mõrva tellis Kremli peremees Putin ise või keegi teine? Kes saaks kätte polooniumi, mida kasutatakse Venemaa tuumareaktorites? Kõik Briti diplomaadid jõudsid järeldusele, et tegu on riigi korraldatud mõrvaga. Kui rääkida mõrva läbiviimise operatsioonist, siis tuleb tõdeda, et see polnud väga edukas, sest esiteks tuvastati poloonium ja teiseks oli Venemaa juhtkond teinud valearvestuse, oletades, et endise agendi saatus ei huvita kedagi. Nad alahindasid sellega üksiti ­Euroopa Liidus valitsevat arusaama õigusriigist.

Venemaal sai mõrvas kahtlustatavast Andrei Lugovoist duuma ehk parlamendi liige. On täiesti selge, et ta on Venemaa kõrgeima juhtkonna kaitse all. Venemaa keeldus oma põhiseadusele viidates Lugovoi väljaandmisest brittidele ülekuulamiseks.

Üsna varsti pärast Litvinenko mõrva oli mul huvitav jutuajamine Vladimir Bukovskiga, kes tuli dissidendina Nõukogude Liidust Inglismaale 1970ndatel ja elab nüüd Cambridge’is. Ta on erakordselt nutikas inimene. Mul on seda mõistagi raske kontrollida, kuid tema teooria järgi võis Putin pärast Litvinenko raamatu ilmumist, kus ta süüdistas FSBd erinevates kuritegudes, öelda oma abilisele, et ta ei taha Litvinenko nime enam kunagi kuulda. Bukovski arvates oleks sellist ütlust võidud mõista vihjena, et Litvinenkoga tuleb midagi ette võtta.

Mida tavalised venelased Litvinenko mõrvast rääkisid?

Nad õigupoolest ei rääkinud sellest midagi. Tavalised venelased pole sellest juhtumist aru saanud. Venemaa inimesed elavad teistsuguses infoväljas ja Venemaa ajalehed kirjeldasid seda juhtumit hoopis teistmoodi. Nende järgi oli mõrva taga ­Suurbritannias elav, Putini suhtes kriitiline miljardär Boriss Berezovski või siis kirjutati, et Litvinenko tegi enesetapu.

Kremlil on kombeks luua neile ebamugavate asjade kohta viis või kuus erinevat lugu, nii et lõpuks ei suudaks keegi enam aru saada, mis tegelikult juhtus. Kremli võimumehed rõhutasid ka, et Litvinenko polnud mingil moel tähtis isik ehk siis nii vähetähtsat persooni poleks olnud põhjust tappa.

Venemaal oli ka neid inimesi, kes ütlesid, et Litvinenkole mõõdeti selle järgi, mis ta oli ära teeninud, sest ta rikkus KGB reegleid, ta oli reetur, ja äraandja palk on surm. Venemaa parlament kiitis ju 2006. aastal heaks seaduse, mille järgi võib Venemaa vaenlasi elimineerida ka väljaspool Venemaa piire.

Olete kohtunud mõrva peamise kahtlusaluse Andrei Lugovoiga. Millise mulje ta jättis?

Ma intervjueerisin teda mitu korda. Kirjutasin temast oma raamatus «Maffiariik». Välimuselt on ta justkui mingist spioonifilmist välja astunud. Ta kannab väga kalleid Briti ülikondi. Tal on keigarlikud mansetinööbid ja nii edasi … Lugovoi jutt Londonis toimunud sündmuste kohta oli iga kord absoluutselt samasugune. See polnud mitte mingil kombel usutav.

Lugovoi juhtum tõuseb uuesti rambivalgusse järgmise aasta alguses, kui esmakordselt avaldatakse sellega seotud Scotland Yardi materjalid. Ma usun, et see toob kaasa tormi Londoni ja Moskva suhetes.

Olite Moskvas ka 2007. aasta kevadel, kui Eesti valitsuse otsusele kolida niinimetatud pronkssõdur kesklinnast sõjaväekalmistule järgnesid meeleavaldused. Milliseid reaktsioone see Moskvas tekitas?

On muuseas huvitav, et Venemaal on muutuv välisvaenlaste edetabel. See meenutab jalgpalliliiga edetabelit, kus on võimalik ülespoole tõusta. Tundub, et Soome rühib praegu selles tabelis üles. Aga selles tabelis saab ka langeda.

Näiteks Gruusia koht välisvaenlaste edetabelis on langenud pärast seda, kui Mihheil Saakašvili on sisuliselt võimu kaotanud, sest parlamendivalimistel võitis opositsioon Ivaniš­vili juhtimisel. Nüüdne peaminister Ivanišvili on Venemaa silmis sümpaatsem valik.

Need riigid, kes Venemaa võimu alt eemale liiguvad, tõusevad selles edetabelis. Eesti on kogu aeg püsinud vaenlaste edetabeli tipus. Kui lugeda Venemaa ajalehti, siis tekib põhimõtteliselt selline pilt, et Eestit valitsevad fašistid, Eestis kiusatakse venelasi taga ja nii edasi. Kui mina Venemaal elasin, siis kasutati seal Eesti kohta kogu aeg sellist retoorikat.

Pronkssõduritüli ajal tõid Naši liikumise noored Eesti saatkonna ette täispuhutud tanki. Ühtpidi oli see koomiline ja teistpidi ei olnud üldse koomiline. 2007. aasta suvel külastasin Naši suvelaagrit. Putini-meelsetel noortel oli seal siga, kelle nad olid Eesti presidendi järgi nimetanud Ilveseks. Poiss, kes seda siga karjatas, oli kostümeeritud ameeriklaseks ja tal oli samasugune kübar nagu onu Samil nõukogude propagandas. Kübara külge oli pandud dollarite koopiaid …

Mitte ükski maa, mis on energiavarustuse mõttes või mingil muul moel Venemaast sõltuv, ei saa ohust lihtsalt mööda vaadata.

Kuidas USA ja Venemaa suhted muutusid sel ajal, kui te Moskvas olite?

See on suurepärane küsimus. Oli väga huvitav jälgida nende suhete muutumist. Ehkki George Bushi ja Putini läbisaamine oli isiklikul tasandil täiesti rahuldav, ei olnud seda riikide suhted. Neid mõjutasid sõjad Iraagis ja Afganistanis.

Kui Barack Obamast sai 2008. aasta valimiste järel USA president, siis püüdis tema valitsus suhteid Venemaaga parandada. Dmitri Medvedev oli ju neli aastat Venemaa president ja Vladimir Putin peaminister. Ameeriklased püüdsid Medvedevi kaalu tõsta, pidades teda peamiseks vestluspartneriks. Ameeriklastele tundus, et nii saavad nad innustada Venemaad liberaalsemasse suunda pöörduma.

Mina elasin Moskvas ning mulle ja teistele seal töötavatele välismaistele ajakirjanikele oli kogu aeg absoluutselt selge, et Medvedev polnud midagi muud kui nukuvalitseja. Wiki­leaksist saime teada, et teda kutsuti Batmani Robiniks. Medvedevi liberaalne retoorika oli tore – kõik see, mis ta rääkis õigusriigist, võitlusest korruptsiooni vastu ja nii edasi. Need kõned olid lollidele lääne inimestele mõeldud eksportkaup. Polnud mingit plaanigi neid kodumaises elus kasutada. Sai selgeks, et ameeriklaste strateegia ei toiminud.

Sõltumata sellest, kes võidab USA presidendivalimised (intervjuu on tehtud oktoobris – toim), saab Venemaa olema USA valitsuse jaoks probleem. Mitt Romney on öelnud, et Venemaa on USA geopoliitiline vaenlane. Obama ja Venemaa suhted pole samuti head. Putini Venemaa toetab ju näiteks Süüria hirmuvalitsejat Al-Assadit…

Kuidas te hindate meedia olukorda Venemaal?

See pole ühemõtteline. Riigi juhitavad telekanalid on täielikult Kremli käpa all. Põhimõtteliselt on tegu zombi-televisiooniga. Kui paned televiisori mängima, siis on tunne, justkui Nõukogude Liit polekski kunagi kadunud. Tundub, justkui oleks nõukogude televisioonile tehtud lihtsalt mingi ilulõikus.

Uudiste alguses näidatakse alati kümme või viisteist minutit Putinit. Kui Putinil on olnud põnev päev, siis näeme teda jääkaruga maadlemas või kureparve eesotsa lendamas või merepõhjast antiikseid amforaid üles toomas. Kui Putinil on olnud tüütu päev, siis võime teda näha võõrustamas Türkmenistani presidendi riigivisiiti. On mis on, aga esimesed viisteist minutit uudistest on reserveeritud Putinile, sõltumata sellest, mis on tema tegemiste tegelik ­uudisväärtus.

Loomulikult teatakse televisioonis seda, et kui nad ei tegutse nii nagu oodatakse, siis toimetajad enam palka ei saa. Inimestele, kes elavad väiksemates linnades või maal ja kellel pole internetti, on televisioon ainukene infokanal, ja televisioon on vaid valitsejate käepikendus.

Venemaal on opositsioonilisi ajalehti, nagu Novaja Gazeta ja Kommersant, on ka liberaalne raadiojaam Ehho Moskvõ. Aga kõik nad on mõjult täiesti marginaalsed. Neil on tähendus Moskva ja Peterburi liberaalide foorumina, kus liberaalid vahetavad mõtteid teiste liberaalidega. Neil on parem enesetunne, kui nad saavad üksteisele öelda, kui paha Putin on. Aga kui nad on selle välja öelnud, siis jätkub kõik endistviisi. Valitsuse jaoks on need väljaanded lihtsalt kahjutud ventiilid pahameele väljalaskmiseks.

Venemaal on mõrvatud terve hulk ajakirjanikke. Osa mõrvatutest on olnud teie tuttavad.

Jah. See on üks kõige masendavamatest asjadest Vladimir Putini Venemaal. Ajakirjanikke koheldakse erinevate reeglite järgi. Minusuguseid välismaa ajakirjanikke, kes on Kremlit kritiseerinud, võidakse taga kiusata. FSB murdis sisse minu korterisse, minu e-posti murdsid lahti häkkerid, mulle vihjati, et mu lapsega võib midagi juhtuda. Ent see ahistamine püsib siiski mingites piirides.

Kriitilisi venelastest ajakirjanikke koheldakse aga teiste reeglite järgi. Kui oled ületanud piiri, mida FSB peab reetmiseks, siis võib sinuga kõike juhtuda. Kui juba selline rahvusvaheliselt tuntud ja märgilise tähendusega ajakirjanik nagu Anna Politkovskaja tapeti, siis võib sama juhtuda igaühega. Kõige masendavam on, et ajakirjanike tapjaid ei saada kunagi kätte. Me ei tea ikka veel, kes organiseeris Politkovskaja tapmise, me ei tea endiselt, kes vastutab Natalja Estemirova surma eest. Miks me ei tea? Aga seepärast, et jäljed viivad otseselt Vene riigivõimu juurde.

Viimase aasta jooksul on Venemaal olnud suuri meeleavaldusi Putini vastu. Kuidas hindate praeguse opositsiooni jõudu?

Jällegi on tegemist mitmetahulise asjaga. Mind saadeti Venemaalt välja just enne massimeeleavalduste algust. Keegi ei osanud siis ennustada, et niisugused meeleavaldused tulevad. Need on ju suurimad pärast Nõukogude Liidu lagunemist, eriti Moskvas. Paljud keskklassi kuuluvad, laia silmaringiga ja hästi koolitatud venelased vihkavad Putinit. Need inimesed tahaksid Venemaale demokraatlikumat süsteemi. Mina olen siiski pessimistlik lootuste suhtes, et need meeleavaldused võiksid Venemaad muuta.

Venemaa eliit soovib Putinit võimul hoida, sest tema on isik, kes tagab nende välismaiste pangaarvete turvalisuse. Nii lööbki riik üha jõulisemalt meeleavaldusi tagasi. Riik ei astu kõikide meeleavaldajate vastu, vaid valib kinnipidamiseks opositsiooniliidrid.

Vene riik pani Pussy Rioti liikmed vangi, aga üksiti saadeti sellega ülejäänutele signaal, et meeleavaldusi ei taluta ja nendega, kes mingil moel oma Putini-vastast meelsust avaldavad, võib juhtuda midagi ebameeldivat. Nendega, nende pereliikmetega või siis nende ülikooliõpingutega…

Ma ei näe praegu Venemaal vägivaldse riigipöörde vaimu. Ma ei usu, et Venemaa käiks Liibüa või Süüria teed, ehkki paistab, et Putin midagi sellist kardab. Mulle tundub, et Venemaal on ees pikk seisaku ja poliitilise rõhumise aeg. Venemaa julgeolekuteenistus FSB on sügavalt paranoiline organisatsioon. Ja see on probleem venelastele, aga ka Venemaa naabritele.

Raamatud

Luke Harding

«Maffiariik»

eesti keeles ilmus 2012. a märtsis

inglise keeles 2011. a septembris
 

David Leigh, Luke Harding

«WikiLeaks: Inside Julian Assange's War on Secrecy by David Leigh and Luke Harding»

2011

Režissöör Steven Spielberg on ostnud õiguse teha Hardingi ja Leigh’ raamatu põhjal Wikileaksist film.