Sulev Alajõe: pooleteise linnaga Eesti

Sulev Alajõe. Foto: PP

Samal ajal kui naabrid soomlased ja rootslased pingutavad nähtavalt riigi kui terviku nimel, eelistame meie regionaal­arengusse mitte sekkuda, kirjutab Pärnumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse juhatuse liige Sulev Alajõe.

Vooremaa ja Hiiumaa tühjade teede pärast muretseti hiljuti Eesti Ekspressis. Ja soovitati uute inimeste saabumiseks tõsta immigratsiooni­kvooti. Kas tõesti näeksime immigrantide saabudes rohkem inimesi Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Eestis? Või oleks meedia õppeaasta algul veelgi enam seotud Tallinna bussiradade temaatika seadmisega üleriigiliseks esiuudiseks?

Muidugi vajame uusi töökäsi. Ent väljaspool Harjumaad mäletatakse aegu, mil maakonnakeskuste rahvaarv suurenes, mil noored pöördusid pärast kõrgkooli lõpetamist hea meelega kodukohta tagasi. Kas see tuleks nõukaaja nostalgiaks kuulutada? Vaadates Läti poole, võime isegi rõõmustada, et me sedavõrd kogu eluolu pealinna pole koondanud. Eeskuju otsime tavaliselt rohkem põhjanaabritelt – vaataks pigem sinnapoole.

Helsingis elab vaid 11 protsenti Soome rahvastikust, kutse- ja kõrgkoolid katavad ühtlaselt kogu riigi. Näiteks 60 000 elanikuga Vaasas on kuuendik elanikest tudengid, kusjuures palju õppijaid on ka ingliskeelsetel õppekavadel. Oskuskeskuste programmis on soomlased kokku leppinud, et teadmissiiret ärirakendusteks toiduainetetööstuses koordineerib Seinäjoki, metsatööstuses Lappeenranta, biomeditsiinis Turku, terviseedenduses Kuopio, turismis Rovaniemi, merenduses Turku, nanotehnoloogias Jyväskylä, energiatehnoloogias Vaasa, keskkonnatehnoloogias Lahti, tarkades masinates Tampere.

Kui Soome välisesindused hangivad innovatsiooni- ja tehnoloogiateavet, edastatakse see otse vastava sektori koordinaatorlinnale. Üleriigilisest programmist pakutakse lisaväärtust arengule orienteeritud ettevõtetele; majandus- ja hariduspoliitika on ühendatud regionaalseks innovatsioonisüsteemiks. Kes nimetatud linnades käinud on, teavad sealsest teadmispõhisest rahvusvahelisest ärist, mis uut tööjõudu ligi meelitab.

Kas mäletate hiljutiste kõrgharidusreformi-vaidluste ajal, et keegi oleks regionaalsele aspektile tähelepanu pööranud? Kvaliteedi tagamise sildi all kuulutatakse pigem kahest keskusest välja jääv kõrgharidus jätkusuutmatuks. Autonoomsete ülikoolide rektoraadid küll deklaratiivselt toetavad kolledžeid, ent teaduskondade jaoks on need ressursikillustajad. Tartu Ülikooli uus rektor kuulutas juhtimiskonverentsi ettekandes kolledžite vähenemise juba välja. Võru kutsehariduskeskuse mehhatroonika õppekava toimis hästi seni, kuni sama eriala lubati avada Eesti Maaülikoolis ja oligi Võru vastuvõtt hävitatud.

Regionaalsete kompetentsikeskuste meetme avamisel (2009) pandi targa spetsialiseerumise kokkuleppimise asemel maakonnad omavahel võistlema. Tulemuseks võimalusest ilmajäänute pettumus ning poole Eesti arengupotentsiaali alakasutus. Tallinnas ja Tartus asuvate tehnoloogia arenduskeskustega regionaalseid kompetentsikeskuseid võrgustikku ei seotud.

Lääne-Virus ei teadnud maakondlik arenduskeskus midagi sealse Tallinna Ülikooli kolledži «targa maja» ideest, kuigi just maakonna arendamiseks loodud keskused sobiksid avaliku sektori, ettevõtete ja haridussüsteemi (Põhjamaades tuntud kui triple helix) koostööd eest vedama. Regionaalpoliitika sisuks on aastaid olnud tulemusteta vaidlus haldusterritoriaalse reformi üle, justkui looks piiride nihutamine kõrgharitud noori ligi tõmbavaid töökohti.

2007.–2013. aasta ELi ettevõtlustoetused on maandunud peamiselt Tallinna ja Tartusse ning oleme seega regionaalset ebavõrdsust «oskuslikult» suurendanud. Soomes vaadatakse valitsuses haridus- ja majanduspoliitika küsimusi alati ka regionaalmõjude kontekstis.

Valimiskampaania ajal pakkus minister Aaviksoo välja, et sotsiaalkindlustusamet võiks näiteks Pärnus olla, ent hiljem pole riiklike töökohtade üleriigilist paiknemist käsitletud. Äkki ametnikud saavad pahaseks, et neid n-ö depressiivsesse perifeeriasse aetakse, nagu Sisekaitseakadeemia puhul Narva minekut kardetakse. Mis sest, et tuhanded riigiametnikud ja paljud teised on pidanud töökohtade kadudes oma kodu jätma ja pealinna või üle mere suunduma. Mis sest, et Voore- ja Hiiumaa ettevõtja rabab makse maksta, ent palkadeks makstakse need maksutulud ikka pealinnas. Rootslased on oma statistikaameti pannud põhja Kirunasse, tarbijakaitseameti Karlstadi, maanteeameti Borlängesse ning Gotlandile Rootsi Loto ja suure ülikooli. Ülikooli loomine Umeåsse on Põhja-Rootsi loonud linnregiooni 116 000 elanikuga, kusjuures 40 aastat tagasi oli elanikke 24 000.

Miks soomlased ja rootslased nii teevad? Küllap saavad aru, et valitsusel on vastutus kogu riigi territooriumi arengu eest sotsiaal-majanduslikel, kultuurilistel ja julgeolekulistel põhjustel. Viimased 20 aastat on meile näidanud, et liberaalne sekkumatus toob kaasa regionaalse turutõrke.

Seepärast avatakse unikaalseid õppekavu ainult spetsialiseerumiskohas, et nii haridussüsteemi poolt sektori ettevõtluse arengut tagant lükata. Kaovad kutse- ja kõrgkoolid, lähevad noored ja ettevõtetele ei kasva tööjõudu peale. Regionaalseid keskuseid aidatakse täita konsultantidega, kes rahvusvahelise oskusteabe ja turunõudluse põhjal sektori arengut eest veavad.

Milleks jääb kasutada ELi toel rajatud sotsiaalne taristu, kui maakondades puudub arvestatava lisandväärtusega majandusstruktuur ja noored tööle ei tule? Kas tõesti vaatavad parlament ja valitsus pealt, kuidas Eestis on 20 aasta pärast 1,5 linna, nagu Andres Arrak raadio majanduskommentaaris ennustas?

Kõik ei taha Tallinna ja sellise pealinna planeeringuga ei mahu ka. Küllap oleks ka pealinlastel põnev sõita plastitööstuse kantsi Hiiumaal, vaadata igale kontinendile tehtavaid väikelaevu Saaremaal, imetleda puidutööstuse arengut Võrus, näha kultuuri ja ettevõtluse põimumist Viljandis, avastada (ravi)turismi kõrval Pärnumaad kui roheenergia kombineeritud rakenduskohta …

Kui välisinvestorid näevad valitsuse süsteemset panustamist ettevõtete tõusu sektori väärtus­ahelas, toovad nad sellesse maakonda nii uut tehnoloogiat, töökohti kui ka välismaiseid spetsialiste. Koos kodumaakonda või lemmiktöö juurde naasvate pealinlaste ja üle mere suundunutega näeksime algava ELi rahastusperioodi 2014–2020 lõppedes, et me paikneme riigis ühtlasemalt, teeme targemat tööd ning selle kaudu kasvatame jõudsalt ekspordimahtu.