Mihkel Mutt: meie sisemine hiinlane

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Protestihäälte sekka kostab ka räuskamist, mis konkreetsete poliitikute (või erakondade) kritiseerimiselt laieneb riigi laussõimamiseks, saades ise osaks sellest, mille vastu võideldakse, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Mõtted lähevad vägisi Vana-Kreekale ja uuele Hiinale. Mõlema kogemused valitsemise, igapäevaelu ja poliitika seostest on reljeefsed ja Eestile õpetlikud.

Hiina puhul räägib lääs inimõiguste puudujäägist. Ka hiinlased ise on muutunud seoses majanduse edenemisega oma juhtide suhtes nõudlikumaks. Ent siiski on kahel nägemusel vahe. Enamik ka noori ja haritud hiinlasi ei nõua niivõrd demokraatiat kui asja iseeneses, vaid ikka seoses majanduse ja muu eluga, mida suhteliselt jäik poliitiline süsteem pärsib.

Küllap on paljusid pannud imestama, miks rahvas, kes on leiutanud paberi, püssirohu, kompassi ja palju muud, näppab nüüd lääne litsentse, selmet ise midagi välja mõelda. Selle taga, nii ütleb osa hiinlastest, ongi see üldine riiklik suhtumine, mis julgust, katsetamisvalmidust, riskeerimist tagasi hoiab. Keegi ei julge uuendusi teha, sest pole kindel, kas mingid turuvälised jõud su pingutusi ära ei nulli.

Jutt on tegutsemisvabadusest, mis on inimestele ikka esmane ja kõige tähtsam olnud. (Ka tegutsemine poliitikavallas on tegutsemine, aga siiski vaid osake sellest.) Tegutsemisvabadusega seostub aspekt, mis mind ka Eestis enim häirib. Selleks et tegutseda, peab paljudel elualadel kuuluma õigesse ordusse.

Sundparteistumisega kaasneb automaatselt keskpärasuse edutamine, ometi peaks nii väikese rahva puhul olema ainsaks elujäämisstrateegiaks kõikide andekate inimeste kaasamine.

Hiina õppetund võib olla suur ja kainestav. Sest kui üle miljardi inimese tahavad elada mõnes suhtes teistmoodi, kui seda peavad õigeks lääne inimõiguslased, siis on juba üksnes nende hulk võimas argument. Kas pole meis kõigis läänlase kõrval siiski ka oma sisemine hiinlane, kelle poole poliitikud peaksid pöörduma?

Kõik ei pea poliitikas osalema. See ei pea kõiki huvitama. Sellest ei sõltu inimese väärtus. On palju asju, mis jäävad sellest nii üles- kui allapoole. Kreeka polises, kus praktiliselt kõik võimalused on läbi mängitud, võisid poliitikaga tegelda need, kes olid vabad elumuredest. Elu toetamine (taastootmine) ja poliitikakunst olid lahus. Uuemal ajal on poliitika üksnes elumurede lahendamiseks muutunudki. Ja inimesed on Prantsuse revolutsioonist alates häälekalt nõudnud osavõttu valitsusest ja ligipääsu poliitikavallale. Aga nad ei ole teinud seda sellepärast, et neid poliitikakunst väga huvitaks, samuti mitte vabaduseihast (mis uuemal ajal ongi vormistunud inimõigusteks), vaid usaldamatusest nende suhtes, kel oli võim nende elu ja vara üle. Nad on tahtnud vahetada haldusfirmat.

Eesti vaikivat ajastut on hurjutatud ja hoiatavana silme ette manatud. Aga suuresti on selle põhjuseks ju järgnev ajaloo käik, mille eest too ajastu on osaliselt vastutavaks tehtud. Tollal nurisesid eeskätt haritlased, kes tundsid end suukorvistatuna. Ja kindlasti potentsiaalsed poliitikud, kes ei saanud end teostada. Kas tavakodanik tundis mingit suurt surutist?

Kahtlen, sest kuidas muidu on võimalik, et lauldi siis ja nüüdki: «Ma tahaksin kodus olla... kui Päts on president ... ja Laidoner juhatab väge ...» Muidugi oli tunda majanduskriisi järelmõjusid, aga kriisi põhjused olid mujal ja elu läks tasapisi ülesmäge. Näiteks kõik need riigi loodud kojad majanduse edendamiseks meeldisid enamikule.

Praegu tahetakse meil leida kangi, millega eesti inimest tema passiivsusest välja tõsta. Sellega kaasneb aga igivana küsimus, kui palju on ühtedel inimestel moraalset õigust teiste eest otsustada, kuidas nood peaksid end tundma. Kui palju tohivad ühed teistele sisendada, et tegelikult elavad nood halvasti, ainult et nad ise ei saa sellest aru? Loomulikult on see teatava piirini lausa kohustus. Targemad peavad avama orja silmad selle suhtes, et ta on ori, hoidma kaaskodanikke tagasi end majandusbuumi ajal lõhki laenamast jne. Ja siiski on kusagil piir.

Ütled inimesele: ole poliitiliselt aktiivne! «Misjaoks?» küsib ta. «See ju poliitikute asi.» Kuidas, ütled talle, aga nad ju ülbitsevad meiega. «Sedan’d küll, aga seda on nad ikka teind. Ma ku…n selle peale. Mulle on tähtsam see, et muu elu oleks enam-vähem normaalne.»

Aga see võib ebanormaalseks muutuda, kui sina kõrvale jääd, armas kodanik! «No kui asi lausa hulluks läheb, küll ma siis tulen välja ka, lauluväljakul sai ju käidud.» Ütled talle, mine välismaale, vaata, kuidas on Soomes ja Inglismaal, sealt elatakse hoopis aktiivsemalt. Inimene ehk käibki ära, vaatab, nõustub. «Jaa on küll teistmoodi, aga … mulle meeldib ikka nii, nagu meil on.» Siis ei ole sellele inimesele mõtet enam peale käia. Intelligentsil, kes on teatavasti välja töötanud kõik ideoloogiad, et neid siis rahvale anda või peale suruda, ei pruugi see meeldida.

Mõelgem nüüd Marcus Aureliuse eeskujul, millega on meil tegemist, mis on praegu asi iseeneses. Meeleavalduste loosungitest ja laiemaltki jääb ikkagi mulje, et pahameel üldisemate kitsaskohtade pärast kanaliseeriti moraalisfääri. Nii nagu keegi ei ole emigreerunud Eestist vabaduse puudumise pärast, pole seda tehtud ka põhjusel, et Ansipi valitsuse stiil käib närvidele. Mindud on majanduslikel kaalutlustel.

Üldised loosungid kõmisevad algul hästi, aga varsti lahtuvad. Seepärast, kel soovi, peaks konkreetselt rahvale näitama, kus ja kuidas on poliitikute «valetamine ja vassimine» halvendanud tavakodaniku (majandus)elulisi väljavaateid.

Võiksime ka küsida vastupidi: kas poliitikute ülbus oleks mingitki reaktsiooni pälvinud, kui olukord majanduses oleks parem? Näiteks kui valitsus räägiks Brüsselist põllumajandustoetuste tõusuks järgnevail aastail 80 protsenti Euroopa keskmisest välja?

Lõpuks (aga mitte vähim tähtsana) on kogu protestilaines halvasti varjatud hämmingut, et «nad on ikka veel pukis». «Nemad» on teadagi kes. Nüüd öeldakse: olite, aitab, nüüd on teiste kord. Hartal on sotside silmavaade.

Meil on viimasel ajal olnud kuulda räuskamist (ma ei pea silmas hartat), mis konkreetsete poliitikute (või erakondade) kritiseerimiselt nagu iseenesest laieneb kõige riigisse puutuva laussõimamiseks. Paradoksaalselt on see sõim osa samast diskursusest, mille vastu ta näib võitlevat. Tase on üks. Ootan, mil tõstab pead vastupidine liikumine – tõeline ja mitte populistlik konservatiivsus-paremtsentrism selle haritud kujul. Üksikuid märke on.

Siiski pean tunnistama, et kui lugesin, et kohale tuli alla kahe tuhande inimese, tundsin end justkui petetuna. Oleks siis paarteist tuhat... Nüüd kisub asi ju vastupidiseks. On karta, et mõned poliitikud tõlgendavad vähest osalust kui enda õigeks mõistmist. Päris niimoodi seda nüüd ka ei peaks võtma.

Reformipartei ei ole suutnud käia poliitikute kuninglikku teed, mis seisneb selles, et olles küll oma võimu tipul, mõjuda ometi alandlikult – see on asi, mis laiadele massidele alati kõige parema mulje jätab. Nüüd on neile veel üks võimalus antud.

Vaadakem realistlikult tulevikku. Varsti seisame valimiskastide juures. Küllap on paljud naernud mõtte peale teha veel üks erakond, sest ausa poliitika loosungiga on juba tuldud. Ometi moodustus netis allkirjade andnutest parteiks just paras seltskond. Osa neist tuli ka füüsiliselt välja. Valige endile ninamehed, et kõik neid tunneksid! Ja hakkate valmistuma. Arvestades meie suhtlusvõrgustikke ja tohutut vabadust on võimalik ka valijaskonda organiseerida. Suurt edu siiski ei ennusta. Rahulolematus üksi ei ühenda kaua.

P. S. Tunnistan, et tähtsam kui poliitikute stiil on minu jaoks see, et eelarves leiduks raha haridusele, teadusele, kultuurile, spordile jne. Et oleks sõltumatuid mõttekodasid, kõrgetasemelist ajakirjandust, et inimesed saaksid käia teatris, näitustel, muuseumides, pühakodades ja terviseradadel.