«Põrgu on jäätunud. BBC teeb halba ajakirjandust,» ahastati 8. novembri Twitteri sissekandes. Just postkastidesse jõudnud Guardian oli paljastanud saates «Newsnight» tehtud vihjete ekslikkuse: Briti usaldusväärseim kanal oli esitanud kaudselt valesüüdistusi toorist ekspoliitikule Alistair McAlpine’ile, seostades teda äratuntavalt pedofiiliajuhtumitega.
McAlpine kirjeldas hiljem oma olukorda kui põrgu kõige sügavamasse soppi paiskamist, mida ükski süütu ei ole ära teeninud.
Järgnevate nädalate jooksul toimunud kirglikud seletamised, vabandamised, õigustamised, tagasiastumised ja kinnimaksmised on liikunud spiraali mööda probleemi südamiku poole – küsimuse poole, kas ajakirjanduse standardid on alla käinud ning kas BBC ei vaja mitte karmikäelist sekkumist. BBC-l kui ühel vähestest poliitiliselt sõltumatutest meediaorganisatsioonidest on sealsel poliitiliselt polariseerunud meediamaastikul palju vaenlasi, raha on vähem kui varem ja tekkis vihjamisi küsimus, kui õigustatud «Newsnighti» viljeldav uuriv ajakirjandus ülepea on.
Kuid «Newsnight» on üks mõjukamaid uuriva ajakirjanduse saateid. Kui BBCd võiks kujundlikult nimetada hea ajakirjanduse destillatsiooniks, siis «Newsnight» on selle teistkordne destillatsioon, kiirustamata valminud nagu aastaid tammevaadis seisnud viski.
Või vähemalt oli. Meediaanalüütikud veavad BBC allakäigu ajatelje läinud detsembrini. Toona otsustati mitte lasta eetrisse saadet, mis paljastanuks BBC kunagise saatejuhi Jimmy Savile’i pimeda poole: kasutades oma tuntust ja heategevuseks annetatud raha, oli Savile’il aastaid takistamatu ligipääs haiglates ja hoolekandeasutustes olevatele lastele. Konkurent tõi mahavaikitud teema vaatajate ette, ja arvatakse, et hirm saada süüdistatud BBCd ennast puudutava kurjuse varjamises sundis «Newsnighti» 2. novembril skandaalset kontrollimata andmetega saadet kiirustades eetrisse laskma.
Suurbritannia ei ole teab mis religioosne riik. Ükski Briti suurematest parteidest «ei tee jumalaga asja». Brittide arusaama heast ja kurjast pole mõjutanud mitte niivõrd religioon otseselt kui sellest kantud briti kirjandus, teiste seas John Milton ja William Blake. Kui McAlpine’i ütlus põrgust, kuhu ta on paisatud, kannab miltonlikult piina ja kurjuse kuvandit, mida arvatakse saavat vältida senisest rangema kontrolliga BBC üle, siis kanali kaitsjad viitavad kaude blake’ilikule arusaamale põrgust kui vabaduse ja inspiratsiooni allikast: BBCd ei saa allutada välisele rangele kontrollile, see tapaks vaba ajakirjanduse, jättes järele küll korrektse, kuid tühja sõrestiku. Välise kontrolli asemel tuleb suurendada ajakirjanike endi vastutust, või muidu on sellel kriisil veel vähemasti üks ohver: BBC sõltumatus.
Seda, et eneseregulatsioon on võimalik, on BBC juba ka tõestama hakanud. Omaenese peadirektori, nüüdseks tagasi astunud George Entwistle’i halastamatu nahutamine Radio 4 otse-eetris oli üks esimesest sammudest.