Juhtkiri: riik vajab raha – milles küsimus, võtame!

Foto: Urmas Nemvalts

Võimulolijad jäävad oma valikutes paratamatult mitme tule vahele. Pole vahet, kas tegemist on jõulise reformi või siis vastupidi, otsustamata jätmisega – ka viimane on valik, mis mõnes olukorras võib olla õigustatud. Mitte kunagi ei saa kõik otsused kõigile ühtviisi meeldida. Kuid peamine on, et oldaks avatud ja altid igakülgselt selgitama, kuidas üks või teine lahendus just nüüd ja praegu töötab ning kuidas otsus mõjutab eri valdkondi. Niiviisi luuakse pind vajaliku, ent tihti ka ebapopulaarse otsuse mõistmiseks.

Aga paraku ei ole meil kaasamise ja selgituste jagamisega hästi ning siis on ka huvirühmadel põhjust nuriseda. Viimaste päevade jooksul on avalikkuse ette jõudnud vähemalt kaks niisugust otsustusprotsessi, kus ettevõtjad peavad juba lähitulevikus arvestama tuntavalt suureneva maksukoormusega.

Esiteks riigikogus menetluses olev veeteedetasusid muutev seaduseelnõu, mis on pahandanud laevnikke. Jutt käib jäämurdmise kulude katmisest, mida tehtavat kiirustades ning kohati üsna vastuoluliselt, sest seda tasu nõutakse ka neilt ettevõtetelt, kelle laevad ise jääga kenasti toime tulevad.

Teiseks on valitsus võtnud vastu määruse, mis tõstab tuleval aastal tunduvalt loodusvara kasutusõiguse tasumäärasid. Otsusest üllatunud ja nördinud ettevõtjad on pöördunud õiguskantsleri poole, et teha kindlaks, kas määrus vastab põhiseadusele. Õiguskantslerile tehtud avalduses seisab muu hulgas, et määruse eelnõu ei avalikustatud eelnõude infosüsteemis ning huvirühmade arvamust eelnevalt ei küsitud.

Kirjeldatud protsessidel on mitu ühendavat joont. Mõlemal juhul on üks pool ettevõtjad, kelle äritegevust suurenevad tasud mõjutavad ja kes enda väitel on teadmatusse jäetud. Valitsusel on mõlemal puhul varuks kaunis põhjendus: otsus on avalikes huvides. Ja samal ajal joonistub väga selgelt välja, et ilmselt oleme just meie tarbijatena need, kes tulemuse (kallinev laevapilet, elekter jne) kinni maksavad.

Kuskilt peab raha tulema. Iseäranis püüdlikud ollakse muidugi valimiste aasta eel, menetledes «iga inimese elujärge parandavat» riigieelarvet. Kuid poliitika on ja jääb lõpuks kompromisside kunstiks. Kompromisse ei sünni, kui midagi jäetakse rääkimata, püütakse otsuste mõju ilustada või tehakse hoopis salaja. Liigne kiirustamine paneb asjaosalised halba olukorda, rikub suhteid ja ärikeskkonna mainet. Asjaolu, et Maailmapanga edetabelis Doing Business oleme võrreldes mullusega kuus kohta tagapool, võiks valvsaks teha.

«Ka sisuliselt õigeid otsuseid ei või teha rapsides. Kiirustades tehtud otsused võivad sagedasti rikkuda inimeste põhiõigusi ja tekitada suure segaduse ühiskonnas,» on õiguskantsler Indrek Teder kirjutanud.

Riigieelarve arutelul tihtipeale kergekäeliselt õhku tühilaske kõmmutav opositsioon peaks oma kriitikasihiku tunduvalt paremini paika seadma.