Lotman: Silvergate'i mitmed küsimused on vastuseta

Mihhail Lotman. Foto: Margus Ansu

Professor Mihhail Lotman kirjutab oma ajaveebis, et teda häirib, et ehkki nn. Silvergate'ist on välja kasvanud peaaegu et rahvaliikumine, jäid selle tõstatatud tähtsad küsimused siiani vastuseta.

Lotman jagab need nelja suuremasse rühma.

«1. Kust tulid annetatud rahad. Ämma öökapi jutt ei ole mulle usutav ja ma ei tunne kedagi, kellele oleks. See, et Reformierakond tagastas väidetavalt hämara taustaga raha tähendab, et ta tunnistas kaudselt selle kui mitte ebaseaduslikku, siis vähemalt kahtlast päritolu. Ma saan aru Reformierakonna juhtide eetilisest dilemmast: nad ei saa ühepoolselt avalikustada tegelike annetajate nimesid, kui nende konfentsiaalsuses oli (seadusevastaselt) kokku lepitud. Kuid minu meelest peavad nad vähemalt kinnitama ühiskonnale, et tegemist ei ole ei välisriikide ega kuritegelike ühenduste rahadega. See oleks minimaalne nõue. Optimaalne aga oleks, et «ämmad» tuleks ise kappidest välja. Igal juhul tunnen ma praegu, et Reformierakond on ühiskonnale selgituse võlgu.

2. Silver Meikar tundis ausa inimesena ilmselt süümepiinu ja teatas oma erakonna (nüüd juba endise) kahtlastest rahastamisskeemidest, milles ta ka ise osales. Seda võib vaid tervitada, kuid paraku tekitab ka Meikari tegevus küsimusi.

Esiteks, ta mäletas Kristen Michali ja Kalev Lillo nimesid, kuid ei mäletanud, kes talle veel väidetavalt andis 20 000 krooni. Mul on seda raske uskuda. Pigem paistab asi mulle nii, et tegemist on inimesega, keda Meikar millegipärast kaitseb.

Teiseks, mul on samuti raske uskuda Meikari väidet, et ta ei mäleta, kas ta «annetas» kogu raha erakonnale või kulutas osa oma pere vajadusteks. Minu meelest õõnestab see tema väidet nagu ta ei saanuks algul aru, et tegemist on ebaseadusliku tehinguga. Tundub, et vastupidi, väga hästi sai. Ja lähtus siis loogikast «varga käest varastamine ei ole vargus». Arvan, et ka Silver Meikaril on ühiskonnale neid asju tarvis selgitada.

3. Ma ei saa hästi aru prokuratuuri tegevusest. Nagu arvatavasti enamikel Eesti kodanikel on mul kahju, et see asi lagunes koost. Ma ei tea üksikasju, kuid näib, et siin jäi puudu ka uurijate professionaalsusest. Kuid mulle tundub kahtlasena see, et prokuratuur avalikustas ülekuulamismaterjalid. Muidugi on need väga naljakad ja inimlikult saan ma prokuratuuri töötajatest aru: kui ei õnnestu luiskajaid vahele võtta, siis tekib kiusatus esitada need ämmajutud ühiskonna kohtule. Siiski olen veendunud, et poliitiline publitsistika ei kuulu prokuratuuri kompetentsi.

4. Nördimapanevad on peaminister Ansipi ja ka teiste reformierakonna juhtide halvustavad sõnavõtud uurimisorganite suhtes. Noomida said nii prokuratuur kui Kapo. Arvan, et sellised süüdistused ministrite, eriti peaministri suust on täiesti lubamatud, kuna õõnestavad riigiorganite autoriteeti. Kusjuures on isegi raske hinnata, kelle renomee kannatas rohkem, kas juurdlusorganite või valitsuse. Kuid paraku suurimaks kaotajaks on Eesti ühiskond,» tõdeb Lotman.

Ta leiab, et erakondade rahastamine vajab korrastamist ja läbipaistvust ning nõustub selles osas Harta 12 autoritega. «On täiesti selge, et hämarad rahastamisskeemid ei ole seotud vaid Reformierakonnaga. Nagu tunnistas Olari Taal, on küsitavusi ka minu erakonna minevikus. Millegipärast aga jääb pildilt täiesti välja Keskerakond, kelle rahastamise kohta küsimusi vist pole. Mõned nende «ämmadest» kannavad kuuldavasti FSB paguneid,» kirjutas Lotman.

«Silver Meikar on mulle tõesti sümpaatne veel tema riigikogus olemise ajast. Eriti puudutab see tema tegevust inimõiguste valdkonnas sellistes riikides nagu Valgevene, Hiina jt. Mis puudutab Silvergate'i, siis ehkki tema roll on teatud mõttes ambivalentne, kaalub, vähemalt minu silmis, positiivne aspekt siiski üle. Ta on veel võrdlemisi noor mees ning loodan, et teda ootab edukas karjäär. Ja arveid oma südametunnistusega suudab ta ise klaarida,» leidis Lotman.

«Me elame demokraatlikus ühiskonnas. Väiksed kriisid ja isegi suuremad protestid iseloomustavad just demokraatlikku ühiskonda. Autoritaarses ja totalitaarses riigis on kõik vaikne ning igaühel on õigus kiita valitsejaid juhul kui kiidutekstid on eelnevalt kooskõlastatud vastavates ametites. Demokraatliku ühiskonna üks tähtsamaid põhimõtteid on aga võimude lahusus ning täitevvõim ei tohi sekkuda kohtuvõimu suveräänsesse sfääri,» rõhutas professor Lotman.