FOTO: Corbis / Scanpix

Kui tahate midagi sisuliselt muuta, siis te tavaliselt kuulutate muudetava nähtuse ebasobivaks. Kuid on ka teine võimalus – muuta nähtuse tähendust.

Minule sümpaatseima demokraatia definitsiooni on kümme aastat tagasi avaldatud mõjukas uurimuses «Democratization. A Critical Introduction» pakkunud Jean Grugel: «Olla demokraat tähendab uskuda inimesesse, arvata, et inimestel on võõrandamatu õigus teha enda jaoks otsuseid ise, ja olla veendunud arusaamas, et kõik inimesed on fundamentaalselt ja sisuliselt võrdsed.»

Demokraatiat või rahva võimu on viimase sajandi jooksul peetud tavaliselt heaks nähtuseks: eranditeks näiteks 1930. aastate Saksamaa, mil sakslased Adolf Hitleri jälgedes Weimari vabariigi demokraatiat põlastama hakkasid, ning 1990. aastate demokraatia Venemaal, mida suur osa venelasi Boriss Jeltsini aegse kaosega seostab.

Sagedamini pole aga sõnast «hea» loobutud, vaid selle sisu teisendatud. Drastilisematest näidetest on sobilik 1970.–1980. aastatel silmakirjalikkuse tippu jõudnud Nõukogude Liit, kus Leonid Brežnev rahvale ilmutas, et kätte on jõudnud arenenud sotsialistlik demokraatia. See on karikatuurne näide. Kuid tundub, et enamikus läänemaailma demokraatlikes riikides mõisteti demokraatiat Grugeli tähenduses kõige selgemini 1920.–1980. aastatel.

Edasi aga on seda mõistet üha enam hakatud kasutama lihtsalt sellena, mida poliitladvik parasjagu rahvale paremaks peab. Kui näiteks üritada välja mõelda, mida me Afganistani demokraatia nime all relvaga eksportida üritame, siis oleks tõenäoline vastus, et liberaalset turumajandust ja vähemuste õigusi. Vaevalt küll keegi vastaks, et rahva valikut. Üha sõimusõnastuv «populism» võib olla samuti selle trendi väljendus: populism peaks olema end senisele eliidile vastandav, ühiskonnale laiemalt apelleeriv poliitiline ideoloogia. Seega: kui demokraatiat rahva võimuna käsitletaks, poleks populismi halvustamisel mõtet.

Igatahes on mõistenihe toimunud. Politoloog Martin Mölder väidab: «Näiteks korrutame püha mantrana siiamaani, et demokraatia on rahva võim [---] Väga raske oleks põhjendatult väita, et midagi sellist reaalsuses tähenduslikult eksisteeriks.» (EPL, 16. juuli 2011). Tõnis Saarts üldistab aga, et demokraatia on üldse tühi tähistaja. (Vikerkaar nr 6, 2012). Politoloogid teadagi ei muuda maailma, vaid analüüsivad seda, ning need järeldused on ehk ehmatavad, ent Eesti ja Euroopa Liidu praktikat arvestades täpsed.

Sest arvan, et veel kümmekond aastat tagasi oleks Jürgen Ligi väide, et Euroopa häda on see, et ei suudeta avalikust arvamisest üle olla, nii meil kui Brüsselis olulise skandaali tekitanud. Nüüd võib ehk vulgaarse Ligi järgi defineerida Brüsseli enda hoiakuid.

Veel murettekitavam on aga see, et ka paljud arvamusliidrid näivad tegelikult toetavat demokraatia tähendusmuutust, võib-olla seda endale ise teadvustamata. Mõni aeg tagasi imestasin Marju Lauristini kinnituse üle, et nõudmine korraldada Eestis referendum eurole ülemineku küsimuses on provokatsioon. Postimehe peatoimetaja Anvar Samost väitis aga 29. oktoobril: «Eurole ülemineku referendumile panek Lätis oleks sama vähe seaduspärane, kui ta oleks Eestis olnud, sest tegelikult on nii Eesti kui Läti Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinedes võtnud ka kohustuse eurotsooniga ühineda [---], kui nad seal siseriiklikult korraldavad mingi referendumi, siis sellel on muu tähendus, mitte juriidiline tähendus.»

Kuid eurole ülemineku küsimust ei ole rahvale Euroopa Liiduga ühinemise referendumi käigus otsustada antud. Ning kui ka oleks antud, siis ei tähendaks see igavest seotust, loobumist õigusest olukordade radikaalsel muutumisel ümber otsustada. Nõukogude propagandistid väitsid veel 1989. aastal, et Eesti ja Läti töörahvas valis ühinemise Nõukogude Liiduga igaveseks 1940. aastal. Arvan, et 1989. aastal võis olla rohkem neid lätlasi, kes tõesti soovisid olla NSV Liidu poolt okupeeritud, kui praegu neid lätlasi, kes soovivad ühineda eurotsooniga. Viimaseid on küsitluste järgi koguni kolm protsenti.

Võib-olla on demokraatia kui rahva valitsuse mõistest eemaldumine seotud euroliidu juhtide võimetusega leppida 2000. aastal Austrias valimiste tulemusena valitsuskoalitsiooni pääsenud Vabadusparteiga ning Euroopa Liidu põhiseaduse referendumi tulemustega 2005. aastal Prantsusmaal ja Hollandis. Küllap on demokraatia mõiste laialivalgumisele aidanud kaasa USA retoorika, mis on õigustanud sõjategevust Iraagis ja Afganistanis sinna demokraatia viimisega.

Marksismiperest pärit poliitiliste voolude puhul on rahva valiku hülgamist teiste, kõrgemate eesmärkide nimel sageli ette tulnud. Õigemini on selle pere sõjakamad pojad – kommunistid – juba alates 20. sajandi algusest tunnistanud, et eesmärgi ehk riigistatud majandusega rahvusetu maailmariigi poole liikumine on demokraatlikul teel võimatu. Esialgu eristas see neid sama eesmärgiga sotsiaaldemokraatidest. Kuid mitte alatiseks ja mitte igal pool. Kui 1930. aastate alguse kriisi ajal kaotasid sotsialistid Eestis rahva poolehoiu vabadussõjalastele, siis asuti kõikvõimalikul moel vältima ühiskonna osalust otsustusprotsessis. Poliitiliste vastaste elimineerimine oli sotsialistide jaoks olulisem kui rahva valiku järgimine.

Ka Euroopa Liidu liidrite Herman Van Rompuy ja José Manuel Barroso väljaütlemised ei jäta kahtlust, et suurimaks vaenlaseks peetakse rahvuslust, seega on eesmärgiks rahvusetu ühiskond. Ehk klassikaline juhtum – kui rahva valik ei kattu poliitladviku omaga, loobutakse demokraatiast. Nii nagu Eesti sotsialistid 1933.–1934. aastal, kuid mitte riigipöörde toetamisega, vaid demokraatia tähenduse muutmisega.

Euroopa Liidu otsustajad pärinevadki põhiliselt marksismiperest. Suurem osa sotsialistidena, ent Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso oli koguni maoistliku suunaga Portugali Kommunistliku Partei üks juhte, Angela Merkel aga Ida-Saksa komsomoliorganisatsiooni (FDJ) ühe osakonna agitatsiooni- ja propagandasekretär. Ka meie seast on Euroopa Liidu otsustajateks pürginud sama suuna esindajad: Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas astus komparteisse 1972. aastal, Läti volinik Andris Piebalgs 1979. aastal jne.

Kunagisest kommunistlikust minevikust ei pruugi olla alles jäänud usku riigistatud majanduse elujõusse, ent seda tugevam näib olevat rahvuslusevastasus. See on nüüd realiseeritav viimasel kahekümnel aastal erakordse mõjuvõimu saavutanud suurkorporatsioonide, eriti finantssektori huve esindades. Viimane on vähkkasvajana paisudes omandanud tohutu poliitilise mõjuvõimu. Kuid spekulatsioonide teel kokkuaetud rikkuse kasutaja ei ole ühiskonna huvide osas nii vastutustundlik kui isik, kes on jõukaks saanud teel, mis on ühtlasi parandanud ühiskonna heaolu. Kokku moodustab aga see marksistliku ideoloogia ja globaalse äri pragmaatiline kombinatsioon mürgise kokteili eelkõige rahvuslusele, aga juhul kui rahvad oma identiteetide hävitamist ning rikkuse ja võimu koondumist väheste kätte ise heaks ei kiida, ka demokraatiale.

Eesti parlamendis esindatud kartellierakonnad põhilisi probleeme meie rahvuse ja demokraatia tulevikust ei aruta. Ühiskonna jaoks pole vahet, kas valitseb Vene raha kasutada tahtnud Keskerakond või teadmata päritolu raha kasutanud Reformierakond.

Vähemalt osalt on selle põhjuseks valimisseadus ja erakondade rahastamise viis, mis ei transformeeri valijate tahet pädevalt poliitilisse esindusse, vaid moonutab seda poliitladvikule meelepärases suunas. Seega riigikogu praegune koosseis ühiskonda ei esinda ning pole õige näha meie poliitladviku ebamoraalsuses ühiskonna peegeldust.

Nii pole meil ka alust arvata, et demokraatia, mõistetuna rahva valikuna, ei saaks enam meil ega teistes läänelikes ühiskondades toimida põhimõtteliselt. Heaks näiteks on Šveitsi ühiskond oma rahvahääletuste traditsiooniga. 2012. aastal on seal toimunud juba kolm referendumit. Viimasel otsustati ühte parlamendi poolt ja kahte rahvaalgatuse korras püstitatud küsimust.

Šveits on küll Eestist vähem poliitkorrektne, kuid sidus ja endast lugupidav ühiskond, kus ka suuräri on kontrolli all. Näiteks – ja see ei ole otsitud näide, vaid peegeldab reeglit – kui Swedbanki Eesti haru registreeris oma 2012. aasta esimese kvartali kasumiks 52,2 miljonit eurot, siis Šveitsi ühe mõjukama panga Credit Suisse’i sama aja kasum oli 44 miljonit Šveitsi franki ehk 36,5 miljonit eurot. Ühelt kliendilt keskmiselt sai aga Swedbank Credit Suisse’ist neli korda suurema kasumi, mille tõenäoliselt suuremalt jaolt riigist välja viis, meie poliitladviku heakskiidul seejuures. Koos väljaveetud miljonitega lahkus Eestist töökohti ja inimesi, lahkus ka usaldust oma riigi, demokraatia ja iseenda vastu ehk sotsiaalset kapitali. Sedasama, mida referendumid Šveitsile samal ajal sisse tõid.

Eesti rahvuslikud jõud on juba vähemalt viimasel viiel aastal osutanud sellele, et rahva valikut lülitatakse üha enam otsustusprotsessidest välja. Eesti demokraatlikult mõtlevate kodanike, rahvuslaste, mitterahvuslaste, vasakpoolsete, parempoolsete ühiseks eesmärgiks peakski olema ühiskonna arvamuse väljendamiseks vajaliku raamistiku tagamine, aga sõltumata sellest, kas see arvamus meeldib või ei meeldi.

Ma ei tea, kas siinkohal on niisugune dramatiseerimine asjakohane, aga 1940. aasta suvel, kui kusagile taganeda polnud, suutsid riigivolikogu valimistele vastaskandidaate esitades koostööd teha nii Pätsi kui Tõnissoni pooldajad, nii vapsid kui sotsid. Aga siis oli juba hilja.