Juhtkiri: Iisraeli liiga kannatlik kannatus

Gaza City pärast Israeli öiseid õhurünnakuid. Foto: SCANPIX

Panemata kahtluse alla Iisraeli õigust ennast kaitsta, tuleb ometi meilgi, nagu kogu maailmal, küsida: «Mis siis nüüd juhtus?»

Gaza tulistab aastas Iisraeli suunas välja üle tuhande raketi. Enamik neist maandub suuremat kahju tegemata Negevi kõrbesse. Loomulikult ei anna see ei Iisraelile ega tema kodanikele põhjust rahuloluks, kuid see pole mitme aasta jooksul andnud ka põhjust reservväelasi mobiliseerida ega maavägesid Gaza ümber koondada.

Maailmale tuli Iisraeli ja Gaza konflikti seekordne eskaleerumine samasuguse üllatusena nagu 2008. aastal.

Iisraeli ja Palestiina suhete komplitseerituse tõttu on põhjus mitme asjaolu üheaegse esinemise tagajärg. Kõiki asjaolusid me ei saagi kunagi teada, paljusid asjaolusid ei saa me teada enne, kui Iisraeli luureorganisatsiooni Mossad praegune juht Tamir Pardo pensionipõlves memuaare kirjutama hakkab.

Mõningad asjaolud on aga siiski teada ning need näitavad, et selliste suhete puhul on pingestumine sama vältimatu nagu selle korduminegi.

Esiteks, üks viimastest Gazast lähtunud raketirünnakutest oli eriline selle poolest, et asustamata kõrbeala asemel oli nüüd valitud sõjaline sihtmärk. Et juba see rünnak ei toonud kaasa inimohvreid, oli õnnelik juhus. Samuti avastas Iisrael hiljuti lõhke­ainega täidetud tunneli, mis tõi Gazast nende poolele ja oli mõeldud lähedal asuvate Iisraeli sõdurite tapmiseks või röövimiseks, nagu 2006. aastal, mil sarnases aktsioonis kaotas elu kaks sõdurit ning kolmas, Gilad Shalit, veetis viis aastat röövituna Gazas. Need kaks kokkusattumust on tõlgendatavad kui Gazat valitseva Hamasi püüd konflikti eskaleerida ning see viis Iisraeli valitsuse kannatuse katkemiseni.

Teiseks ei saagi Iisraeli peaministrilt Benjamin Netanyahult neil päevil pikka meelt oodata – jaanuaris toimuvad Iisraelis valimised. Kuigi valitsevate parempoolsete ja rahvuslaste positsioon näib praegu kindel olevat, võib olukord iisraellaste elu nõudnud terroriaktide järel kiiresti muutuda, kui valitsust ei nähta rahva kaitsele asuvat.

Kolmandaks asjaoluks on Egiptus, kelle presidenti Mohamed Mursit on mõned vaatlejad nimetanud kõige suuremaks ebastabiilsuse faktoriks niigi ebastabiilses piirkonnas. Mursi on öelnud, et rahuleping Iisraeliga tuleb üle vaadata. Seda pole küll juhtunud, kuid Siinai poolsaarele on end sisse seadnud terrorirühmitused, kellest Kairo jõud üle ei käi ning kes pingestavad olukorda Iisraeli piiril.

Selles valguses on täiesti pretsedenditu Egiptuse peaministri Hisham Qandili eilne visiit Gazasse, mida on raske tõlgendada teisiti kui toetusavaldusena Hamasile.

Hamas on aga toetust saanud rohkem kui Tel Aviv siiani ehk arvata oskas – eilne päev näitas, et äärmuslaste valduses on sellisedki raketid, mis suudavad ohustada ka Iisraeli pealinna. Tel Avivi ründamine näitas, et võib-olla on Netanyahu olnud isegi liiga kannatlik.