FOTO: A.Peegel

Kahe nädala eest neljapäeva hommikupoolikul kogunes Tallinna lennujaama kohvikusse kaheksaliikmeline seltskond. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et tegu on justkui mingite vandenõulastega – istuvad, arutavad omavahel, ühtki jooki ei telli.

Ning see mulje polnukski ülemäära ekslik: alanud oli operatsioon pealkirjaga «Kriitiline mass» (hiljem muundus nimi «Kriitiliseks piiriks»).

Avalikkuse ette jõudis see aga selle nädala kolmapäeval nimega «Harta 12».

Esimesele koosolekule tulid Indrek Tarand, Jevgeni Ossinovski, Tarmo Jüristo, Juhan Kivirähk, Silver Meikar ja Ahto Lobjakas. Kohal oli ka professor Marju Lauristin, kes parajasti kiirustas Soome sõitma. Lennujaam oligi kohtumispaigaks vaid sel proosaliselt põhjusel.

Kaheksandast tegelasest on põhjust kõnelda pikemalt. 27aastane Tartu ülikooli tudeng, internetikogukonna aktivist Siim Tuisk on laiemas avalikkuses vähetuntud. Noormees käib ringi samuraistiilis soenguga ja edendab üleeuroopalise kodanikualgatuse vormis netineutraalsuse põhimõtet. Ta on õppinud 1,5 aastat psühholoogiat ja veidi semiootikat, reisinud Iraanis, Pakistanis ja Lääne-Saharas, põiganud ka Karabahhi ja Transnistriasse.

Ilma Siim Tuisuta sel nädalal mingit hartat kindlasti poleks üllitatud. Just tema võttis novembri algul esimese telefonikõne Ahto Lobjakale, kui enda sõnul tundis jõuetust, et keegi ei kuula sind. Arutelud Eesti poliitika varjukülgedest käisid küll hoogsalt Facebookis, kogusid «laike», aga grammi võrragi muutust ei paistnud.

Tuisk helistas läbi veel võimalikke osalisi, pani püsti listi hartalaste suhtluseks ning hiljem pärines temalt ka mõte panna valminud tekst üles petitsioon.ee keskkonda rahvalt allkirju koguma.

Et ürituse nimeks saab «Harta 12», oli Lauristini mõttevälgatus, millega teised kiirelt haakusid. 12 on sealjuures viide tänavusele aastale. Esimese mustandi pani kirja Ahto Lobjakas.

Järgmisel päeval kohtus suuresti sarnane seltskond Tallinna ülikoolis. Sealt tuli kaasa ka Rein Raud, kes esimesel arutelul ei saanud osaleda. Ka David Vseviov oli algusest peale rakukeses.

Teksti koostamise käigus tekkis teatud tõrkeid. Kui sotsid tulid välja oma erakorraliste valimiste loosungiga, tajusid hartakirjutajad seda löögina allapoole vööd.

Osa seltskonda oli valmis isegi tagasi tõmbuma, sest mingil juhul ei tahetud jätta muljet, et see avaldus sõidab sotsiaaldemokraatide kiiluvees – aga see oleks kergesti võinud tekkida, arvestades Lauristini ja Ossinovski rolli.

Sisemiselt õnnestus viimastel hirme hajutada. Konkreetsete meetmete osa kirjutasid hartas kokku peamiselt Raud, Kivirähk ja Lauristin. Kuna osalised said teada, et sotsid mõtlevad veel mingite uute algatustega välja tulla, tekkis ka ajaline surve «Harta 12» kiirelt avalikkuse ette tuua.

Kogu ürituse mõte oli tegelikult mitte lasta avalikkuses vaibuda ühiskondlikul aktiivsuslainel, mis oli sündinud Reformierakonna rahastamise kohta välja ilmunud seikade ja parteipoolse reaktsiooni vahelise dissonantsi pinnalt. Tuli hoida teemat üleval ja võimupoliitikuid surve all.

«On harukordne hetk, kus võim on sunnitud meid kuulama ja meil on kohustus rääkida,» iseloomustas Siim Tuisk Postimehele antud intervjuus võimaluste akent, mida hartakirjutajad ära kasutada tahtsid.

Algne grupp otsis veel allakirju juurde. Selle taga oli eri kaalutlusi – näiteks jällegi see, et kui autorite seas on kaks sotsi, aga ei kedagi teistest erakondadest, siis on dokument avatud rünnakutele. Ei tahetud, et see saaks vasak- või parempoolse sildi.

Ideaalseks lihvida allakirjutanud seltskonna koosseisu siiski ei õnnestunud, näiteks pole seal ainsatki naist peale Marju Lauristini.

President Ilves tervitas «Harta 12» ilmumist avaldusega, mida on mitmeti tõlgendatud, kuid selgelt on näha, et ei Kadriorg ega autorid ei otsi omavahel konfrontatsiooni. Ilvese kutsel saabub enamik allkirja andnuist kolmapäeva hommikul presidendi kantselei administratiivhoone läheduses üle tee asuva «Jääkeldri» suurde nõupidamisruumi. Kaasa võetakse netis hartale juba antud tuhanded allkirjad.

Ilvese kutse tekitas kutsutuis siiski teatud segadust – nimelt on nad kokku leppinud, et «Harta 12» pole mingi rühmitus või selle algrakuke, vaid igaüks kommenteerib seda üksnes enda nimel ja kirjutas alla kodanikuna. Niisiis pole võimalik Ilvese juurde minekuks esindajaid valida, vaid need, kes saavad, lähevad kohale ja esindavad iseendid.

«Tahaks, et president ütleks välja, et muutust on vaja. Tegelikult ja sisuliselt,» loodab Siim Tuisk.

Tema sõnul ei piisa sellest, et Reformierakond kutsub Kristen Michali ministrikohalt tagasi ja võib-olla teeb veel paar kosmeetilist käiku. «See oleks vaid alguseks. Me ei teinud hartat selleks, et Michalit vallandada. Eesmärk on süsteemi muutus, lõhkuda kartellid, anda võimalust uutele inimestele.»

Kolumnist Ahto Lobjakas käis televisioonis välja idee, et kohtumisest Jääkeldris võiks teha internetis otseülekande, kuid Kadrioru jaoks oleks see ilmselt rahaliselt ülejõu kallis (sarnane ülekanne peaks aga toimuma järgmisel päeval Tallinnas aset leidvatel Presidendi kärajatelt, kus esinevad Eesti riigi ja selle demokraatia reformimise teemadel näiteks Jürgen Ligi, Jüri Raidla ja Kaido Kama).

Kui palju harta ideedel tegelikku kandepinda on, saab näha muu hulgas täna Tallinnas ja Viljandis toimuvatel meeleavaldustel valeliku poliitika vastu