P, 5.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mare Ainsaar: Eesti suur võimalus ähvardava hukatuse serval

Marti Aavik
Mare Ainsaar: Eesti suur võimalus ähvardava hukatuse serval
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Foto: Corbis / Scanpix
Hea uudis on, et erinevalt mitmete teiste Euroopa riikide inimestest tahavad eestlased lapsi saada ja meil on võimalus tõsta sündimus rahvana püsima jäämiseks vajalikule tasemele. Mis ja kuidas sündimuse kasvu takistab või soodustab, rääkis intervjuus Marti Aavikule rahvastikuteadlane Mare Ainsaar.


Rein Taagepera pani 2005. aastal kirja metafoori demograafilisest vetsupotist. Kas see on tõsi, et lähema kümne aasta jooksul on meil viimane võimalus vältida rahvana vetsupotist alla vuhisemist?

See mure on igati asjakohane ja lähtub praegusest rahvastiku struktuurist. 1990ndate sündimuse langus muudab meie kaugema tuleviku suhteliselt tumedaks. Suured demograafilised probleemid algavad aastast 2018. Me peaksime kohe mõtlema, mida teha saame.

Kes meie?

Ikka kõik inimesed. Ja lahendused on teada. Meil on sünde ja inimesi vaja juurde. Me ei ole Euroopas sündimuse poolest küll kõige kehvemad, aga Eesti häda on see, et meid on vähe ja pärast 2018. aastat muutub vanuseline struktuur järsult halvemaks. Valitsused ja inimesed seisavad siis väga keeruliste probleemide ees, mida on 2018 juba hilja lahendada. Ühel hetkel jõuavad rahvaarvu vähenedes ette piirid, kus pole enam majanduslikult võimalik kõiki seniseid tegevusi ja turge üleval hoida.

Millised valikud meil on?

Meil on kaks valikut, kas sündimus suureneb või peame aktsepteerima senisest palju suuremat immigratsiooni. Muidugi peaks parandama tervist ja pikendama eluiga.

Nii et tervise parandamine ja vanemate inimeste tööellu kaasamise jutt on küll õige, aga kui sündimus jääb madalaks, siis pole muust lõpuks ikkagi abi?


Just. Kõik inimesed on surelikud ja see seab piirid. Me võime küll pensionile mineku iga pikendada, aga mitte lõputult. Ka terves Euroopas on aru saadud ja võetud suund, et kõige tähtsam on ikkagi sündimuspoliitika.

Kui täpselt ja kui kaugele demograafid ennustada oskavad?

Ennustamine koosneb laias laastus kahest osast. Üks osa, kui palju saab arvuliselt olema sünde ja surmasid, tuleneb suuresti meie praegusest rahvastiku vanusstruktuurist, sellest sõltub üldjoontes, mis juhtuma hakkab, ja need ennustused on üsna kindlad. Teiseks on käitumuslik komponent, mida on keerulisem ennustada. Viie või kümne aasta ennustused on veel üsna usaldusväärsed, aga sealt edasi, näiteks 25 aasta peale ja edasi tehtud ennustusi ei tasu liiga tõsiselt võtta. Tavaliselt esitataksegi pikemaid ennustusi suunda näitavate variantidena – juhul kui läheb ühtpidi, on tulemus üks, ja kui teistpidi, siis teine.

Kas on nii, et Eesti peredes pole jäänud mitte lapsi vähemaks, vaid lastetuid naisi on tulnud juurde?

Mõnes riigis on tõesti suur probleem, et on palju inimesi, kellel üldse lapsi pole. Eestis see nii suur probleem veel pole. Samas on see üks tõsisematest tulevikuohtudest, et inimesed ei leia endale partnerit või partneri leidnud ei saa bioloogilistel põhjustel või soovimatuse tõttu lapsi. On riike, kus 15 või rohkem protsenti inimestest ütleb, et kõik muu võib nende elus olla, aga lapsed – tänan, ei. Eestis see nii pole. Kui lapsi ei ole perre sündinud, siis on see lihtsalt nii kujunenud. Pole aega olnud partnerit otsida või ei ole leitud sellist, keda tahetakse. Inimesed on järjest valivamad.

Kas meeste liiga varane suremine, enese noores eas autoga surnuks sõitmine mõjutab Eestis oluliselt sündimust?

Puhtdemograafiliselt see sündimust drastiliselt ei mõjuta. Samas on see, et mehed saavad maanteel hukka või on tervis kehv, muidugi oluline probleem. Räägitakse, et naised abielluvad välismaalastega ja lähevad ära. Kui iga Eesti naine otsustaks, et tahab just Eesti mehega abielluda, siis alates 30. eluaastast Eestis mehi igale naisele ei jätkugi.

Kui abiellumist ja laste saamist lükatakse edasi, siis tegeliku valiku tegemise ajal naised enam partnerit ei leia?

Jah, asi läheb raskemaks. Looduse poolt on asi seatud nii, et mehi sünnib rohkem, naisi vähem ja järelikult peaksid mehed konkureerima naiste pärast. Meil on see nii kuni 30. eluaastani. Hiljem peavad naised võistlema meeste pärast või abielluma välismaalasega.
Aga kogu riigi sündimust mõjutavad momendil paljud muud probleemid tunduvalt enam.

Millised need on?

Kõige suurem takistus laste saamisel on mure majandusliku toimetuleku pärast. Tõsi, möödunud kümne aastaga on mure oluliselt vähenenud. Tavaliselt ütlevad naised selle kohta, et neil «puudub turvatunne», ja mehed, et «pole piisavalt häid elamistingimusi», et lapsi muretseda. Kui 1999 seda uuriti, siis tõid inimesed majanduslikke probleeme laste saamise edasi lükkamise põhjendusena märksa enam esile kui viimastes uuringutes. Majanduslik olukord läks kuni viimase ajani aasta-aastalt paremaks ning samuti kasvas sündimus.

Põhjame nüüd kinnisvaramulli ja elumajade ehitust, aga kas eluasemete ruutmeetrite kasv on otseses seoses sündimuse kasvuga?

Jah, kindlasti. Eesti inimestel on standardid, mitu last ühes toas elada võiks jne. 90ndatel oli takistuste pingereas teisel kohal eluase. Kindlasti leidis see vahepealsel perioodil osaliselt lahendust. Samas tuli 2008. aasta lõpu uurimuses esile mure eluasemelaenude tasumise pärast. Seda aastal 1999 polnud.
Viimased aastad on olnud Eestile väga soodsad. Samuti on meil rahvastiku struktuuri mõttes praegu väga soodne olukord. Lähiajal jõuavad rohkemaarvulised põlvkonnad partnerivaliku ja sünnitamise ikka. Viimased suurtest põlvkondadest. Lähiaastatel oleks Eestil suur šanss iive positiivseks viia, aga küsimus on selles, palju majanduskriis inimeste demograafilist käitumist mõjutab.

Kas praegu, kui vanemahüvitis on olemas, aga teistpidi palgatõusu lootusi pole ja tööturul on vähem võimalusi, oleks just õige aeg laps muretseda?

See oleks ratsionaalne tegu. Vanemahüvitis sõltub eelmise aasta töötasust. Iseküsimus, kas inimesed on alati ratsionaalsed. Praegu kummitab turvatunde puudus. Kui valitsus arutab, kas ühte või teist peretoetust muuta ja inimesed pole päris kindlad, kas partneril järgmisel aastal tööd on, siis see ei suurenda turvatunnet. Samas kui perekond on otsustanud, et nad kindlasti soovivad last ja neil on eelmisel aastal hästi läinud, oleks õige teha paus karjääris just nüüd, kui tööturul on raske. Ent inimesed ei käitu alati majanduslikult loogiliste arutluskäikude järgi.

Aga meil on ju võimalus inimeste tähelepanu sellele mõttekäigule juhtida?

Jah, miks mitte sellele mõelda.
Milline seos ikkagi majandusedu ja sündimuse vahel on? Riike võrreldes tuleb ju välja, et mida kõrgem on sisemajanduse kogutoodang, seda madalam on sündimus.
Sellega on nii ja naa. Eestis on 1998. aastast alates sündimus suurenenud. Samal ajal suurenes iga aastaga ka optimism majandusliku tuleviku suhtes, eestlased olid Euroopas kõige optimistlikumad. Selle järgi võiks pigem öelda, et majanduslik kindlustunne suurendab sündimust. Kui laiemalt maailma vaadata, siis võidakse öelda, et vaadake Aafrikat, kus SKTd pole olemaski, aga lapsi on viis või kuus. Samas meie elame palju paremini, aga sündimusega on probleeme. Need asjad pole siiski päris võrreldavad, sest meie SKTga käib kaasas ka ettekujutus kõrgemast elustandardist.
Hea uudis on see, et kui sajandite vältel nähti tõesti, et majanduse edenemisega koos sündimus kahanes, siis viimastel aastatel on selgunud, et kõige jõukamates riikides hakkab SKP tõus tõstma ka sündimust.

Kui hea peaks majandusseis olema, et sündimus suurenema hakkaks?

Kahjuks pole sellele küsimusele praeguste teadmiste juures võimalik vastata. Eesti puhul võib ju oletada, et piir oli 1998. aastal. Samas on päriselus sündimust mõjutavaid tegureid palju. Majandus on vaid üks neist.

Kõige kuulsam majanduse ja demograafia seoste teooria ütleb, et vanemad valivad laste kvaliteedi ja arvu vahel. Koos majanduse tõusuga muutuvad ka inimeste ettekujutused sellest, mis lapsel peab olemas olema tervise, hariduse ja elamistingimuste näol, ning laste kasvatamine muutub kallimaks. Teooria järgi valivad ressursside puuduse puhul inimesed pigem kvaliteedi. See on üks seletus nähtusele, miks erineva majandusseisuga riikides laste arv erineb – arenenud riikides on laste hind kõrgem. Eestlaste jaoks on majanduslik toimetulek eriti tähtis. Eestlased on eriti rahatundlikud, mis pole ju iseenesest halb, sest see paneb püüdma parema elu poole. Samas on sellel hind näiteks sündimuses, sest ei olda nõus laste ja enda elustandardit oluliselt langetama.

Mida riik teha saab?

Eelkõige toetada lapse kasvatamist majanduslikult. Erinevates riikides on püütud uurida, kuidas lastetoetused sündimust mõjutavad. Seos ei ole üks-ühene, et annad 100 krooni ja jälle on laps juures – koefitsient on väiksem. Meeles peab pidama, et perepoliitikal on mitu eesmärki. Üks eesmärk on muidugi laste arvu suurendamine, aga teine perede heaolu kindlustamine ja selle läbi investeeringute suurendamine lastesse. Kui peredel pole raha, ei saa lapsed Eestis näiteks spordiringis käia, muusikat õppida, tantsida, mõnes riigis ei saa nad raha puudumise tõttu haridust või isegi arsti juurde. Seega: isegi kui sündimus ei tõuse, lähevad toetused investeeringuteks lastesse. Küsimus on selles, mis piiri juures pered otsustavad, et olemasolevatel lastel on piisavalt hea, et järgmine muretseda.

Kui suureks oleks Eestis võimalik sündimust kasvatada?

Eestis on ses mõttes kena olukord, et meie inimesed tahavad lapsi. Keskmiselt soovitakse oma perre 2,2–2,4 last. Kui praegu sünnib perre keskmiselt 1,65 last, siis nende kahe arvu vahe ongi meie arenguruum. Riigil oleks väga keeruline veenda inimesi, et te tahate küll ühte last, aga vaja oleks viit. Mõnedes riikides, näiteks Saksamaal, ongi inimeste soovimatus rohkem lapsi saada peamine probleem. Inimesed ütlevad seal, et üks laps peres on nende soovide piir. Meil see õnneks nii pole, inimesed tahavad lapsi, aga on terve hulk põhjusi, miks neid siiski ei saada. Kõige rohkem nimetatakse majanduslikke põhjusi. Suur rühm inimesi on neid, kes ütlevad, et on veel liiga vara, tahaks veel enne midagi teha, pole veel õige aeg.

Kui laste saamist edasi lükata, siis ju suurenevad riskid, et soovitud arvu lapsi tegelikult ei saadagi?

See on Euroopa demograafias kuum teema. 20 aastat tagasi oli seos väga selge – kui sünde edasi lükatakse, siis tulemuseks on vähem lapsi. Viimastel aastatel on selgunud, et Skandinaavia riikides, kus lapsevanemad on suhteliselt eakamad, saadakse soovitud lapsed hoolimata hilisest alustamisest. Kogu Euroopat vaadates jääb peale ikkagi seisukoht, et hilja alustades ei jõuta soovitud lapsi saada. Skandinaavias kompenseerib hilist alustamist jõuline perepoliitika – see, mille pered plaani võtavad, jõutakse ka ära teha. See on pigem riigiefekt. Mina isiklikult soovitaksin keskmiselt varem alustada. Hilja alustades saab ka hakkama, aga siis peab keskkond olema väga toetav.

Mida arvata erinevatest Eesti perepoliitika vahenditest, näiteks vanemahüvitisest?

Midagi halba vanemahüvitises pole. See suurendab kindlustunnet ja toetab sündimust.
Ühtne ja üldine lapsetoetus, kas see on kõige mõttetum toetuseliik ja raha loopimine lennukilt?
Ei, just vastupidi. Lapsetoetusel on üks häda: see on liiga väike. Kunagi varem pole lapsetoetus olnud keskmise palga suhtes nii väike nagu praegu. Mõju on ikka olemas.
Lihtsalt vaesuse uurimine oli ja on siiani populaarne. Kui küsida, kuidas erinevad sotsiaaltoetuse liigid vaesust vähendavad, siis on otse loomulikult vastus, et toetused, mida antakse ainult vaestele, vähendavad vaesust rohkem kui need, mida jagatakse mingi muu tunnuse alusel.

Kas ma saan õigesti aru, et lapsetoetuse mõju sündimusele pole Eestis üldse uuritud?

Jah. Minu teada pole seda uuritud. Palju on uuritud vanemahüvitist, sest see on populaarne teema. Lapsetoetus on kõige suurem peretoetus üldse. Kõik ülejäänud katavad väga väikest perioodi lastega pere elust. See on kõige klassikalisem toetamise viis ning üksiti ka kõige selgem ja lihtsam hallata.
Muidugi ei ütle ükski normaalne inimene, et laps muretseti 300-kroonise lapsetoetuse pärast. Inimesed nimetavad seda teisiti. Kui eestimaalasele öelda, et te võite endale lapse muretseda, aga riik hoolitseb teie eest ainult näiteks esimesed kolm aastat, siis see kindlasti ei suurenda turvatunnet. Ka see, kui riik iga poole aasta tagant kas või ainult arutab, millist abi peredele vähendada, ei soodusta laste saamist. 

Nii et suhtekorralduslikult oleks parem poliitikutel vähendamise teemad rahule jätta?

Professor Ene-Margit Tiit on öelnud, et parim perepoliitika on selline, et midagi ei tohi vähendada, juurde tohib panna. Ja täpselt nii see ongi! Vähendamiste arutamine annab laste saamist planeerivatele inimestele sõnumi, et ärge usaldage kedagi ega midagi. Pigem peaks majanduslikult keerukatel aegadel olema sõnum, et ärge muretsege, kui teil on lapsed plaanis, siis tehke see ära ja te ei pea kahetsema. See oleks julgustav ja sündimust tõstev, iga samm vastupidises suunas vähendab sündimust. Mõistlik riigi poliitika on, et lapse sünd ei pea tähendama perele vaesust. Lisaks sünni järgsele toetamisele peab perepoliitika olema suunatud kogu lapse kasvatamise ajale. Lapse kasvatamine on pikaajaline projekt.

Aga noortele peredele põllumaa, majade või metsa andmine?

Asju saab teha keeruliselt või lihtsalt. Hästi lihtne ja selge lahendus on lastetoetuse suurendamine – signaal on lihtsalt arusaadav. Spetsialistid peavad oluliseks riigi sõnumi arusaadavust. Riik võib ju toetada peresid erinevatel viisidel, aga kui need on nii peidetud, et vanemad lihtsalt ei saa aru, et see on toetus lapse kasvatamiseks, jääb mõju sündimusele nõrgaks. Lapsetoetus on nagu perepoliitika puu tüvi, millele võimule pääsenud erakonnad erinevate meetmete näol valimislubadusi külge poogivad.

Kuidas on lugu tulumaksuvabastusega?

Mitmed riigid rakendavad seda selleks, et premeerida neid inimesi, kes teevad ühtviisi tublilt kaht asja – kasvatavad lapsi ja osalevad tööelus. Puudus on see, et paljulapselised pered kipuvad olema lastekasvatamisel tublimad kui raha teenimisel ja nad ei saa kogu kasu. See meede on enam suunatud tööellu tagasitoomisele kui perepoliitikale. Ka näiteks Eurostat ei loe tulumaksuvabastust perepoliitika osaks, mis muidugi ei tähenda, et mõju peredele poleks.

Kumb oleks parem, kas saada lapsed järjestikku või pikemate vahedega?

Muidu ütleksin, et see on maitse küsimus, aga meie vanemahüvitise süsteem soodustab laste järjestikku saamist. See on pereökonoomika küsimus, kuidas vanemad otsustavad. Tähtis on see, et kõik soovitud lapsed sünniksid enne, kui bioloogilised piirid ette tulevad.

Märksõnad
Tagasi üles