Tallinna ülikooli riigiteaduste üliõpilane Eimar Veldre kirjutab, et kui valimistulemuste kujunemine muutuks arusaadavamaks ja õiglasemaks ning parlamendisaadikud hakkaksid oma töös senisest enam isikliku vastutuse kaudu välja paistma, jääks tuima kummitempli juttu vähemaks ning tekiks ka võimalus esinduskogu ja iga saadiku pliiatsiteravust tõsisemalt hinnata.
Poliitika ja poliitikute usaldusväärsuse probleemi puhul on keskendutud õigustatult palju isikutele ja erakondadele. Samas väärib tähelepanu ka riigikogu kui kõrgeim kogu rahva ootuste ja vajaduste tõlgendaja ja seadustajana.
Ma ei ole nõus Liia Hänni väitega, et valimisseadust ei tohi puutuda ning et viimastel aastatel süvenenud poliitiline kriis laheneb suuresti poliitikute vabandamise ja neile andestamise kaudu. Sama on riigikogu töö- ja kodukorra reeglitega – teinekord on ka süsteem see, mis loob ja taastoodab käitumist, mida kodanikena taunime ning mille tõttu kodanike silmis on riigikogu tervikuna vähem tõsiselt võetav.
Hääl kandidaadile, parteile või mõlemale?
Selline veendumus on laialt levinud ja eks seda toetavad ka senised valimistulemused. Praegune valijate häälte saadikukohaks muundumise süsteem soodustab selgelt nimekirja, mitte kandidaati. Heaks näiteks on Harju- ja Raplamaa valimisringkond, kus üksikkandidaat Leo Kunnas sai 3267 häälega kuuenda tulemuse isikute pingereas. Riigikogu kohti oli sellele ringkonnale vabariigi valimiskomisjon näinud ette 14.
Kui riigikogusse saaks igast valimisringkonnast isikute pingerea alusel sisse enim hääli saanud kandidaadid, siis oleks meie parlamendis 29 reformierakondlast, 22 keskerakondlast, 20 Isamaa ja Res Publica Liidu saadikut, 21 sotsi, kolm rohelist ja üks vene-erakondlane ning viis üksiksaadikut (Leo Kunnas, Mark Soosaar, Andreas Reinberg, Mart ja Martin Helme). Sellises teoreetilises koosseisus oleks rohkem võimalusi läbi rääkida nii koalitsiooni moodustamist kui riigikogus ja valitsuses arutlusele tulevaid üksikküsimusi. Jutud mõne erakonna asendamatusest ja alternatiivide puudumisest jääksid avaliku arutelu ääremaile.
Selge on aga see, et osa kodanikke eelistab valimistel kandidaadi isikut ja teine osa erakonda. Seega ei oleks otstarbekas liikuda praegusest nimekirja- ja erakonnakesksusest teise äärmusse. Variante, kuidas muuta riigikogu valimistulemuste kujunemine arusaadavamaks, on mitmeid.
Leedu hiljutised valimised panid kindlasti paljusid kõrvu kikitama, et parlamendi liikmeid saab valida ka mitmes voorus ja mitmel moel – osa parteinimekirjade alusel ja osa otsevalimistena ühemandaadilistes ringkondades. Miks mitte teha ka Eestis näiteks nii, et riigikogu 50 kohta jagataks proportsionaalselt nimekirjade ehk praegusel juhul parteide vahel ning 51 kohta valimisringkondade kaupa?
Valimisseaduse sihiks ei ole riigikogu töövõime, vaid esinduslikkus
Tehnilisena tunduva ja samas kõige lihtsama muudatusena, mis vähendaks oluliselt juttu ebaõiglusest, paistab viieprotsendilise valimiskünnise kaotamine. Kui riigikogus on üks koht väärt 1,01 protsenti häältest, siis õigustada kõrgema künnise seadmist riigikogu töövõimelisusega on põhjendamatu – see sama künnis on viinud meid teistpidi parlamentaarse töö tõketeni. Minimaalsel häältehulgal põhineva künnise järgi oleks täna riigikogus esindatud kuus erakonda (lisanduvalt 3,8 protsendiga rohelised ja 2,1 protsendiga kunagine Rahvaliit) ning paar üksiksaadikut.
Küsimus on ka valimisringkondade arvus ja suuruses: kes, kui palju ja keda esindab. Viie mandaadiga Lääne-Virumaa kahvatub 14 kohaga Harju- ja Raplamaa ühendringkonna ees. Samas on kunstlik moodustis Järvamaa ja Viljandimaa liitmisel loodud ringkond. Kas moodustada seniste hiigelringkondade asemel 15 maakonnast, Tartu ja Pärnu linnast ning Tallinna linnaosadest 20-25 valimisringkonda või hoopis 50-100 üksikmandaadiga ringkonda? Jääb vaid määratleda, millist probleemi üritame lahendada: kas selleks on piirkondade või maailmavaadete parem esindatus või saadikute isiklik vastutus valijate ees.
Kas riigikogus on saadikud või fraktsioonid?
Põhiseadusega on rahvas pannud riigikogu liikmele isikliku vastutuse ja rolli. Samas, kui võtta ette riigikogu kodu- ja töökorraseadus, siis hajub saadik ja esile tõuseb hoopis fraktsioon. Kurb ja koomiline korraga on, kui riigikogus lahkub mõnest fraktsioonist saadikuid «akna alla». Miks neil ei ole õigust moodustada oma fraktsiooni ja saada selleks raha, tekitab kummastust.
Rahvasaadiku töö kvaliteet sõltub paljuski tema asjaajamisest (kohtumised, side valimisringkonnaga, suhtlus vabaühendustega, ettevalmistatus tööks komisjonis jne), aga selles on riigikogulased sügavas sõltuvuses oma erakonnast ja selle fraktsioonist. Selle asemel, et kärpida parteilist raha, kaotati masu ajal riigikogu liikme staatuse seadusest säte, millega saanuksid Eesti rahvasaadikud Soome Eduskunna eeskujul 2011. aasta valimiste järel igaüks endale nõuniku-abilise iseseisvaks asjaajamiseks. Raha selle olulise otsuse langetamiseks saaks tulla näiteks riigikogu liikme kuluhüvitise summa vähendamisest ja fraktsioonide personalikulude kärpimisest. Struktuurne reform, ütleks rahandusminister Jürgen Ligi.
Riigikogu komisjon – ettevalmistav avalik arutelu või saadikute arvamuste varjupaik?
Teine pool on riigikogu liikme töö väljapaistvus ja avatus. Riigikogu esimehe Ene Ergma põhjendused parlamendikomisjonide töö kinnisuse kohta ja komisjonide sisutühjad protokollid usaldust ei tekita. Protokollid sisaldavad tehnilist infot nagu istungi toimumisaeg, osalejad ja hääletustulemused, ent mitte põhjendusi langetatud otsuste ja reaalse arutelu kohta. Samas, kui vaadata riigikogu liikmete ajakasutust, siis kulub suurem osa ajast saalis toimuvale kui komisjonide koosolekutel, väljasõitudel ja avalikel aruteludel osalemisele.
Kui mitmed riigikogu liikmed rõhutavad, et suur töö tehakse ära komisjonides, siis peavad protokollid saama sisukamateks. Miks mitte vähendada aega, mis kulub riigikogu saalis istumisele või tihti ka tühja saali jaoks istungi pidamisele, ning anda rohkem ruumi komisjonide tööks, sealhulgas avatud istungiteks ja aruteludeks erinevate huvirühmadega? See on ka saadikute enda huvides, et neist jääks jälg maha ega tekiks spekulatsioone, mida ta tegi või väitis sel või tol komisjoni istungil.
Kui riigikogu valimistulemuste kujunemine muutub arusaadavamaks ja õiglasemaks ning saadikud hakkavad parlamenditöös senisest enam oma isikliku vastutuse kaudu välja paistma, jääks tuima kummitempli juttu vähemaks ning saaksime ka oma esinduskogu ja iga saadiku pliiatsiteravust tõsisemalt hinnata.