Juhtkiri: need mehed ei nuta, nad süstivad

Foto: Urmas Nemvalts

Meeste narkosurmade arv Eestis on üheksa korda üle Euroopa keskmise ning see teadmine peaks olema jahmatav. Üllatusmoment aga kahaneb faktide valgel: üle 80 protsendi neist, kelle surma põhjuseks on narkootikumid, on vanuses 20–34 eluaastat, 70 protsenti neist on vene rahvusest, sama palju neist on Tallinnast või Harjumaalt ning «valge pärslane» ja «valge hiinlane» on nende lemmik.

Põhjused on teada juba aastakümneid: madal haridustase, konkurentsivõimetus tööturul, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Lisaks veel riskikäitumise üldiselt kõrgem tase meeste seas, mis peegeldub ka alkoholi tarbimises ja õnnetussurmades.

Olukord pole küll muutunud hullemaks, kuid et see ka oluliselt ei parane, näitab, et midagi tehakse süstemaatiliselt valesti. Ei saa otse laita kärpeaastail tehtud valikut, mil vähendati esmaseks ennetuseks minevaid summasid, aga ravi ja rehabilitatsiooni ning kahjude vähendamise rahastamine eriti ei kannatanud.

See ei tähenda, et ennetustöö koolis oleks tähtsusetu – lausa vastupidi –, kuid kui kümme aastat tagasi lapsevanemad tõesti ei osanud narkootikumidega seotud ohte selgitada, siis praegusele vanematepõlvkonnale ei tohiks see enam tundmatu teema olla. Neid aga, kes juba sõltlased, ei aita tihti enam keegi muu kui ainult maksumaksja.

Ja maksumaksjat võib narkoteema panna õlgu kehitama – mind see ei puuduta; nad on ise süüdi; noor mees ikka tööd leiab, kui tõesti tahab; HIV levib ainult nende seas jne. Selline suhtumine on lubamatult lühinägelik.  

Esiteks juba sellepärast, et iga inimene on väärtuslik. Seda mitte kulutatud kontekstis, et «nii väikeses riigis nagu Eesti …», vaid lihtsalt – iga inimene ongi väärtuslik ning kui ta on teinud valikuid, mis hävitavad tema elu, siis tuleb teda aidata, et päästa, mis päästa annab.

Teiseks, ükski inimene ei saa sellise narko- ja HIV leviku juures nagu Eestis on, öelda, et see teda ei puuduta. Olgu tegemist inimese enda või tema lähedasega, piisab ühest valesti valitud partnerist, ühest ebaõnnestunud sõpruskonnast või ühest hilisõhtusest kojuminekust ning narkotemaatika võib muutuda väga kiiresti väga isiklikuks.

Aastate eest, seoses HIVga nakatumise plahvatusliku levikuga, oli narkomaania Eestis rahvatervise probleem number üks. Tänaseks on ta muude tervisemurede varju jäänud. Kuid sellega tegelemine pole ainult süstlavahetuspunkti ülesanne. Narkoennetus algab juba kodust ja koolist: koolist väljalangemise vältimine on osa sellest, nagu seda on uimastite pakkumise vähendamine, mida teeb politsei.

Ometi, olles narkosurmade osas Euroopa punase laterna rollis, tuleb meil oma ennetusstrateegiad ja -tegevused kriitiliselt üle vaadata. See, mida me teeme, pole lihtsalt piisav.