Eesti demokraatia laguneb meie silmade all – selliste sõnadega algas äsja avalikustatud «Harta 12» nime kandev pöördumine. Allakirjutanud on kõik targad inimesed ning sõnad on suured: «Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon», «Võim on müüdav», «Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha».
Otse öeldes: see «tõusen veoautokasti ja räägin rahvale»-retoorika on täiesti üle võlli reageering. Ma olen sada protsenti nõus, et Andrus Ansip ja paljud teised Reformierakonna tipud ei taju enam adekvaatselt avalikkust. Headel poliitikutel on tavaliselt hea intuitsioon, aga kaua võimul olles intuitsioon kuhtub. Eriti siis, kui oled teinud palju tugevaid otsuseid, kogunud 20 000 häält, võidukalt üle elanud ajaloolise majanduskriisi. Siis aga hakkad eksima. Ajas vead kuhjuvad. Seejärel õigustad ennast. Otsid süüdlasi.
Kümneid kordi oleme samasuguseid arenguid näinud teistes riikides. Tony Blair ja Margaret Thatcher võisid olla poliitilise spektri vastandlikest otsadest, aga areng oli sarnane. Alguses säravad, tõelised riigimehed, kes suutsid inimesi veenda, innustada ja kaasa tõmmata. Viimastel aastatel aga mõlemad üha enam pirtsakad, keerutavamad ja vassivamad. Ometi ei olnud see Suurbritannia demokraatia lagunemine. Midagi sarnast toimub praegu ka Eestis. Kõike seda märgatakse ja kritiseeritakse üha rohkem, täiesti õigustatult muuseas.
Mõned kritiseerivad muidugi alati, ka hartale allakirjutajate seas on neid, kes rääkisid sarnast juttu ka viis ja kümme aastat tagasi. See viitab, et kriitika taga on alati ka mingi maailmavaateline komponent, mitte lihtsalt mingi murrang Eesti demokraatias. Praegusel hetkel kriitika lihtsalt haagib rohkem ja neil samadel eelviidatud võimuerakonna kuhjuvate eksimuste pinnal.
Demokraatial, ka kitsamas esindusdemokraatia tähenduses, ei ole ühte ja kindlat korraldust. Ameerika Ühendriigid ei ole meist vähem demokraatlikud, kuigi neil on ainult kaks, meil aga neli parteid. Nii nagu ka meie ei ole vähem demokraatlikud kui Itaalia sellepärast, et seal vahetuvad peaministrid iga kolme kuu tagant.
Šveitsis võivad erakonnad teha oma rahaga mida iganes ja parteide rahastamise kohta seadusi peaaegu pole. Rootsis on peetud debatti parteiraha ja avatuse üle ning jõutud hoopis teisele järeldusele kui meil. Sealse arusaama järgi on parteide ja ka teiste vabatahtlike ühenduste autonoomia, õigus tegutseda oma äranägemise järgi ilma välise sekkumise, aruandluse ja kontrollita demokraatia jaoks niivõrd tähtis, et kaalub üles avatuse. See ei tähenda, et Rootsi või Šveitsi tee on parem, küll aga näitab, et ka demokraatlikkust saab tõlgendada erinevalt.
Eesti valimissüsteemil ega ka parteide rahastamisel ei ole fundamentaalseid hädasid. Muidugi võib neid muuta. Ka hartas toodud ettepanekud võivad läbi minna ning sellest ei pruugi juhtuda midagi hullu, kuid ei maksa oodata imet, et teeme nii ja siis on hopsti! mingi imedemokraatia kohal. Kui Indrek Tarand suudab 2500-eurose valimiskampaaniaga koguda üle 100 000 hääle, pole vaja ka rohelistel kurta halbade rahastamisreeglite, vaid omaenese lolluse ja eksimuste üle. Kui Andrus Ansip ülbitseb, siis ei muuda teda teistsuguseks seaduste ja valimisüsteemidega.
Eesti demokraatial pole häda midagi. Muutus poliitilistes jõuvahekordades ja parteide populaarsuses on loomulik, nii nagu ka see, et ühel hetkel peabki iga partei ja iga poliitik valitsemisest puhkama.