/nginx/o/2019/04/02/11919204t1h3c76.jpg)
/nginx/o/2012/11/16/1436898t1hdca0.jpg)
Sotsioloog Iris Pettai kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eestis on soolise võrdõiguslikkuse osas piirdutud vaid rääkimise ja moraalilugemisega, kuid pragmaatilistele eestlastele on tarvis praktilisi samme.
Iris Pettai: Eestile on kombeks üks naisminister korraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sooline võrdõiguslikkus ei ole Eestis kuigivõrd prioriteetne ja oluline teema. Tähelepanu pälvib teema, kui selgub, et Eesti on soolise võrdsuse edetabelis kuue aastaga langenud 31 koha võrra, või et juba aastaid oleme soolise palgalõhe poolest ELis esimeste seas, või kui meespoliitikute solvavad märkused naispoliitikute suhtes ületavad igasugused sündsuse piirid, või kui soovolinik püüab mõjutada kokaraamatute müüjate mõtlemisviisi jms.
Maailma majandusfoorumi hiljutine raport[1], mille kohaselt on Eesti 29. kohalt kukkunud 60. kohale annab märku, et meil on soolise võrdsuse tagamisega olukord kehvavõitu. Oleme langenud ühele tasandile selliste riikidega nagu Venemaa (59. koht), Makedoonia (61. koht), Brasiilia (62. koht) ja Kolumbia (63.). Teised Baltimaad on meist oluliselt paremal positsioonil - Lätil on 18. ja Leedul 35. koht.
Põhjamaad, kes on Eestile paljuski eeskujuriigid, on meist kaugele ette jõudnud ja asuvad pingerea esikohtadel: Island (1), Soome (2), Norra (3), Rootsi (4), Taani(7). Eesti positsiooni kisuvad põhiliselt alla kaks näitajat: naiste vähene osalus riigivalitsemises ja suur palgalõhe.
Tõrjutus riigivalitsemisest
Eestile on kombeks üks naisminister korraga, vahel harva ka kaks ja seda on praktiseeritud kogu iseseisvusaja jooksul. Praeguse ühe naisministri tõttu saab Eesti väga madala, 105. koha. Aastal 2006 oli meil 2 naisministrit, mis tagas 43.koha. Läti olukord on märksa parem - neil on naisi valitsuses 31 protsenti , mis tagab 22. koha. Kaugel ees on Põhjamaad: Norras on naisi valitsuses 53 protsenti, Rootsis 52, Soomes 50, Islandis 50, Taanis 39 protsenti.
Kehvas seisus on Eesti ka naiste esindatuselt riigikogus. Praegune osakaal, 20 protsenti, asetab meid 63. kohale. Kuus aastat tagasi oli naisi riigikogus enam-vähem samapalju – 19 protsneti, mis tol ajal andis 43. koha. Lätis on ka olukord parem, naisi on parlamendis 23 protsenti. Kõrgeima osakaaluga on naised esindatud Põhjamaade parlamentides: Rootsis 45, Soomes 43, Islandis ja Norras 40,Taanis 39 protsenti.
Eestil pole olnud naisriigijuhti
Näitaja, kus Eesti saab kindla nulli, on naispresidendi puudumine. Peale Eesti on teistel Baltimaadel naispresidendid olnud. Lätis oli Vaira Vike-Freiberga riigi eesotsas kaheksa aastat, Leedut on viimased kolm aastat juhtinud väga populaarne Dalia Grybauskaite.
Põhjamaadest valisid islandlased esimesena endale naispresidendi, kelleks sai 1980. aastal üksikema Vigðis Finnbogadóttir. Kokku on Islandis naine olnud riigi eesotsas 19 aastat. Soomes juhtis Tarja Halonen riiki 12 aastat.
Suur palgalõhe
Palgalõhe asetab Eesti soolise võrdsuse tabelis madalale 88. kohale. Ka kõige väiksema sissetulekuga meeste rühm (halvasti eesti keelt oskavad mehed) teenib Eestis ligikaudu 10 protsenti rohkem kui kõige suurema sissetulekuga naised.
Tabel: Kes teenib Eestis kõige vähem?
ETU andmebaas 200-2010, Ott Toometi analüüsile tuginedes
| % |
Mehed eestlased | 100 |
Mehed mitte-eestlased (hea eesti keele oskus) | 92 |
Mehed mitte-eestlased (kehv eesti keele oskus) | 76 |
Naised eestlased | 69 |
Naised mitte-eestlased (hea eesti keele oskus) | 64 |
Naised mitte-eestlased (kehv eesti keele oskus) | 45 |
Madalaimal palgapositsioonil on kehva eesti keele oskusega mitte-eesti naine, kes teenib vaid 45 protsenti eestlasest mehe palgast.
Ebavõrdse palga probleem on iseloomulik kogu maailmale. Sõltumata majanduslikust olukorrast jms. on maailmas keskmiselt meeste töötasud 35 protsenti kõrgemad kui naistel, ELis 17 protsenti. Palgalõhe loob suuri riske (vaesus, naiste madalamad pensionid jms) ja nii püüab enamik riike lõhet vähendada. Paraku taandub palgavahe visalt, viimase 25 aasta jooksul on vaid 2 protsendi võrra maailmas tervikuna naiste palgad lähenenud meeste palkadele. Vladimir Spidla (eelmine Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik) hinnangul kulub sellise tempoga jätkates veel 187 aastat, et naised ja mehed saaksid võrdset palka.
Teemal puudub üldrahvalik toetus ja usaldus
Eesti madalat positsiooni soolise võrdsuse edetabelis mõjutab kaudselt ka, et teema on inimeste jaoks võõras ja arusaamatu. Valdkonna ideedest ja eesmärkidest saab aru kriitiliselt vähe inimesi - naisteadlased, -poliitikud, naisorganisatsioonide liikmed ja väike osa naisriigiametnikest. Meeste seas on toetajate arv veelgi väiksem. Teema tekitab hirmu ja ohutunnet, sest pole selge, kuhu sooline võrdõiguslikkus viib, milliseid uusi ja keerulisi probleeme traditsioonilise maailma kadumine toob. Mõnikord kardetakse isegi, et soorollide pehmenemine (kadumine) muudab naised mehelikeks ja mehed naiselikeks, ning et Eestist saab ülepea kesksooliste ühiskond, millel pole mingit tulevikku.
Võib täheldada, et vastasseis soolisele võrdõiguslikkusele on viimase 5-6 aastaga tugevnenud ja teema on kiiresti devalveerumas. Oleme lähenemas väga ohtlikule piirile, millele viitas ka riigikontroll soovolinikuga kohtumisel (24.04.2012), kus nad arutasid riigieelarve sootundliku eelarvestamise üle. Riigikontrolör rõhutas, et võrdõiguslikkuse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse teema on oluline, kuid tuleks olla väga ettevaatlik, et teatud tõsiste küsimuste käsitlemine ei muutuks naeruväärseks. Samuti leidis riigikontrolör, et teema käsitlemine avalikkuses peaks olema konkreetsem ja selgete näidetega, sest abstraktne heietus ei vii kuhugi.[2]
Kust otsida lahendusi?
Eesti inimesi on soolise võrdsuse vajalikkuses püütud veenda pigem rääkimise ja moraalilugemise kui reaalsete saavutuste abil. Sellest ollakse väsinud, pragmaatilisi eestlasi paljas jutt ei veena. Sotsiaalteadlane Rein Vöörmann kirjutab murelikult: «...soolise võrdõiguslikkuse käsitluses on siiani olnud palju pealiskaudsust, trafaretsust ja populismi, vähe argumentatsiooni ja realistlikke ettepanekuid. Olgem ausad, ega neid tuhandeid kordi korratud „peab”, „tuleb”, „on vaja mõista” ei aita meid kuigivõrd edasi.» [3]
Teemaga edasijõudmist takistab praktilise väärtusega tulemuste puudumine. Hädavajalik on läbimurre mõnes valdkonnas, mis tõestaks reaalses elus võrdõiguslikkuse ideede olulisust. Maailma praktikas on väärtuslikuks osutunud näiteks naisettevõtluse arendamine. Riigid, kes esimestena avastasid, et naised on kasutamata ettevõtluspotentsiaal, on saanud võimsa tulemuse, eriti USA. Naisettevõtjad on USAs loonud üle 100 miljoni uue töökoha.
Soolise võrdõiguslikkuse pragmaatiline suund katkes Eestis paraku 2000ndate keskpaigas ja koos sellega lõppesid ka mitmed edukad praktilise suunitlusega teemad, nagu naisettevõtlus, perevägivalla ennetamine, naiste ettevalmistamine tipp-poliitikaks ja tippjuhtideks jt. Nendes valdkondades saavutatud esimesi praktilisi tulemusi paraku ei väärtustatud.
Praktiliste suundade katkemine annab end täna teravalt tunda kiratsevas naisettevõtluses. Eesti naisettevõtlus erineb USA omast nagu öö ja päev. USAs on naisettevõtjate jaoks käivitatud eripoliitika, mille abil on kujundatud soosivad hoiakud ja kõrvaldatud rohkearvulisi ja tihti nähtamatuid takistusi, mis Eesti naisettevõtluse hoiavad tillukesena ja ebakindlatel jalgadel. Meil on naisettevõtlus koondunud naiselikele ja enamasti vähetasuvatele aladele. Harva on naised mõne suurfirma omanikud.
Ka annab end masendavalt tunda perevägivalla kasv ja suutmatus perevägivalda ennetada. Kriminoloogiaprofessori Jaan Ginteri sõnul on kuritegevus Eestis jõudnud vägivallategude osas peaaegu karmide 90-ndate tasemele. Sel aastal kasvas üheksa kuuga pereliikmete või elukaaslaste vaheline kehaline väärkohtlemine 12 protsenti (2011 a. 17 protsenti), piinamiste osakaal on kasvanud 35 protsenti ja vägistamiste osakaal koguni 73 protsenti.
Pragmaatiliste suundadega tasuks kindlasti jätkata. Sooline võrdõiguslikkus on andnud maailmale suurel hulgal mõistlikke ja praktilisi ideid. Siit saaks abi ka paljude Eesti valupunktide leevendamisel (ületamisel), on selleks siis perevägivald, vaesus, poiste põhikoolist välja langemine, noorte töötus, meeste tervis ja lühike eluiga jms.
Põhjamaad, kes on soolise võrdsuse tabelis esikohtadel, on esimestena suutnud võrdõiguslikkuse põhimõtted sulatada oma ühiskonda ja muuta need igapäevaelu loomulikuks osaks. Teema ei tekita Põhjamaade inimestele hirmu ja ohutunnet nagu Eestis. Soolisest võrdsusest on võitnud kõik ja see avaldub nii nende riikide materiaalses heaolus, kuritegevuse vähesuses, meeste ja naiste heas tervislikus seisundis, võrdselt pikas elueas jms. Kui Eesti tahab kunagi kuuluda Põhjamaade hulka, siis tuleb teada, et soolise võrdõiguslikkuseta pole see mitte kuidagi võimalik.
[1] Raportis on naiste ja meeste olukorda võrreldud 135 riigis majanduslikust, poliitilisest, hariduslikust ja tervise seisukohast, kokku 14 näitaja alusel. Pingerida luuakse selle järgi, kuivõrd võrdselt nendes valdkondades naistele võrreldes meestega hüvesid jagatakse ja võimalusi antakse.