Kalle Kroon

FOTO: Erakogu

Ajaloolane Kalle Kroon kirjeldab Postimehe arvamusportaalis, kuidas Eesti sisepoliitika enesehävitusliku katku teele jäävad nii bastionid kui muuseumid.

Õnnetu vabadussamba saagat teame me kõik. Vähesed aga teavad seda, et selle samba püstiajamise eeltööde käigus lõhuti muinsuskaitseseadust räigelt rikkudes Ingeri bastioni vasakpoolne külg ehk flank. Sellel bastionil töötasid ja pidasid 300 aastat tagasi vahti Rootsi armee koosseisus ka eesti soost musketärid, kellele oli esmakordselt Tallinna ajaloos usaldatud Tallinna ja Toompea lossi kaitse alaliselt, nii sõja- kui rahuajal. Eestlaste sotsiaalses staatuses oli tegu märgilise tunnusega, sest relva kandmise õigus on vaba mehe tunnus.

Kui tõesti teisiti ei saadud, kui et kohe pidi midagi maha lõhkuma, siis muinsuskaitseseaduse kohaselt oleks hävitustööle pidanud eelnema teaduslikud uuringud. Seda aga ei tehtud. Leiti, et kellele seda ikka vaja, ja intelligendikesed olgu vakka. Ja on ka, sest mine tea, tehakse veel ametist lahti, kui oma õiguste ja seaduse eest seisad. Nii sõideti seadusest üle ja osake tänase vabaduse eelloost asendati vabadussambaga, millest on tõusnud palju tüli ja kulu.

See pole ainus sarnane juhtum. Aastal 2009 viidi Paide vallimäel läbi mullatööd, et ette valmistada lõbustusasutuse rajamine. Paide vallimäe tuumikut ümbritsevad vallid ja bastionid, mis on rajatud aastal 1584 ja mis on säilinutest vanimad, ühtlasi oma aja moodsaimad. Nende sees asub omakorda keskaegse ordulossi väline ringmüür. Nende ehitusjärgu kohta oli vallimeister M. Petern koostanud kaardi. Ka nendel vallidel teenisid Liivi sõja ajal eesti mehed. Asjaolud ja kaart eesti keelde tõlgitud tekstiga olid Paide linnapea Kaido Ivaskile hästi teada, kuivõrd käesolevate ridade autor teavitas teda juba pool aastat enne töid, jaanuaris 2009. Ühtlasi oli ta teadlik muinsuskaitseseadusest, mille kohaselt ka seal tulnuks enne mullatöid läbi viia ajaloolaste teadusuuringud.

Seda aga ei tehtud. Sama aasta suvel läks kopp maasse ja diletandist järelvalvaja kaasakoogutuste saatel hävitati vallides sees olev ringmüür, ilma et teadlased oleks sellele eelnevalt pilkugi heita saanud. Ei olevat raha. Kas tõesti ei saadud 26-miljonilise projekti puhul eraldada 10 000 krooni, või kas tõesti ei kalkuleeritud vastav summa projekti sisse nii, et seadus saanuks täidetud, teadlastel oma töö tehtud? Küsimus ei olnud rahas – küsimus oli järjekordselt poliitiku seesmises kultuurituses. Õnneks on hävitustööst säilinud fotod. Mingil moel sai käesolevate ridade autor organiseeritud ka sonariuuringu, kuid tehtud kahju see mõistagi ei korva.

Arhitektuurimälestiste hävitamisest on Eesti sisepoliitika enesehävituslik  katk kandunud  muuseumiteni. Suletud on Tartumaa muuseum, järg on jõudnud Järvamaa muuseumi kätte. Kuidagi ei taha edeneda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamine.

Ponkspoisist kõikesööva ministri juhtimisel töötavat kultuuriministeeriumi see kõik muidugi ei morjenda, sest kultuur ei ole nende rida, kultuurist ja kultuuriasutustest lahtisaamine aga küll.

Kultuuriministeeriumi tegelik ülesanne seevastu peaks aga olema kümne küüne ja hammastega võitlemine selle eest, et tema töövallas asutused edeneksid ja õitseksid, taotlema muuseumite ja teiste kultuuriasutuste toeks vahendeid Euroopast ja mis eriti tähtis – need vahendid ka sihtotstarbeliselt ära kasutama.

Selle asemel pakub ministeerium aga hoopis hävitust. Riik, mille juhtorganid toimivad riikkehandi sees võõrkehana, kaua ei püsi. Täpselt sama on näha ka juhtorganite suhtumisest Eesti rahvasse.

Kuid ega tahta olegi midagi, sest ministeeriumi nägemus Eesti muuseumite  eesmärgist on sootuks omapärane, täpsemalt öeldes, vulgaarne. Nimelt nõutakse, et muuseum peab teenima kasumit ja müüma nagu firma!

Kas pole pärl?! Mis järgmiseks müüki - naine ja lapsed? Kultuurset rahvast eristab kultuuritust teadmine, et mitte kõik ei ole müügiks. Näidake kusagil  normaalses maailmas mõnd tõsiseltvõetavat muuseumi, mis oleks üles ehitatud kasumile! Aga mis kasumit annab meile kaitsevägi - parem tuleks nad panna kapsaid harima! Midagi ei teata ministeeriumis sellest, et muuseumi ülesandeks on olla rahvusliku mälu varasalv, teadusasutus, samas ka inimeste teenistuses olev asutus niihästi näituste kui ka teadustööga, mitte aga kasumit taotlev tivoli. Kui nüüd samm-sammult on asutud eestlaste rahvusliku mälu kustutamisele, siis on selge, kelle huve see teenib.

Ajaloolane peab andma hinnangu pikemast ajalisest perspektiivist, ja siin avaldub kogu pilt veelgi grotesksemalt. Lõbuasutusega Wittenstein liitmisele määratud Järvamaa muuseum on asutatud aastal 1905, olles üks vanimaid Eestis. See muuseum on jäänud iseseisvalt kestma nii tsaariajal, esimese maailmasõja ajal, revolutsioonide ajal, esimesel Eesti ajal, Teise maailmasõja ajal, nõukogude ajal. Kuid 21. sajandil - olge lahke - enam ei ole võimalik! Emba-kumba: kas on majanduslik olukord tänases Eestis halvem kui revolutsioonide ja sõdade ajal ning 100 aastat tagasi või on Eesti erakondlik poliitika täiesti ebaõnnestunud. Ja ometi elame ajal, kus Eesti peaks olema Euroopaga justkui tihedamalt seotud kui kunagi varem viimase saja aasta jooksul, kus saadakse miljonitesse eurodesse ulatuvat abi, kus peaks toeks olema Euroopa ühisuse sõbrakäsi.

Tekib õigustatud küsimus: miks on olukord hullem kui kunagi varem?

On öeldud, et valitsus ja parlament olla oma rahva nägu, olla selle peegel. Kuid tänasel päeval Eesti rahvas oma nägu küll selles peeglis ära ei tunne, sest praeguse valimisseaduse toimel, kus sisuliselt valitakse parteisid ja telgitaguseid isikuid, on peeglist saanud kõverpeegel. Mentaliteedilt ja omadustelt on tänases Eestis kunagise ainuvalitsusliku partei kohale tekkinud seesama loom  nendesamade geenidega, ainult et mitme lohepeaga, värvile ja loosungitele vaatamata. Ja see loom, nagu iga mõistlik inimene näeb, on juba märksa ohtlikum nii Eesti inimesele kui ka kultuurile, sest kehtiva valimisseaduse tulemuste telgitagused on roojasemad kui kunagi varem.

Et Eesti katastroofist välja tuua, on vaja uut, maksimaalselt ausate vaadetega erakonda, kes suudaks Eestile anda uue valimisseaduse, mille järgi pääsetaks parlamenti isikumandaadi, mitte kompensatsioonikvoodi alusel või selle järgi, kui kõrgel kohal poliitbroiler parteiladvikus asub, ning mille abil oleks rahval õigus ennast mitte õigustavaid saadikuid vastava kvoodi häälte alusel tagasi kutsuda.