Juhtkiri: aeg mõelda, kuidas liikuda edasi

Teisipäeval Tartus toimunud meeleavaldus ning eile hommikul perioodikaväljaannetes ilmunud «Harta 12» tekst, mille koostajad kutsuvad inimesi kaasa mõtlema poliitika avatumaks ja ausamaks muutmise üle, räägivad suuresti samast: arvestatav osa Eesti inimestest leiab, et poliitiline maailm ja poliitikaväline maailm on teineteisest nii kaugele tüürinud, et koos hakkama saada pole praeguste mängureeglite järgi enam võimalik. Probleem on ammu väljunud pelgalt rahastamisskandaali raamidest ja vormunud üldisemaks pahameeleks valede, ülbe ignorantsuse ja kodanike alavääristamise pärast.

Nii Tartu Raekoja platsile kogunenud pool tuhat inimest kui mõne tunni jooksul «Harta 12-le» antud 5000 toetusallkirja peaksid olema tõestus, et tegu ei ole «väikse kildkonna põhimõtteliste erakondade vastastega», kui osundada Valdo Randpere määratlust. Paljude jaoks on erakondlikku demokraatiamängitsemist ammu piinlik vaadata.

Ehkki nii meeleavalduse kui «Harta 12» põhjusena võib näha samu protsesse, mis Acta ümber toimunud arutelu naeruvääristamisest alates järjest tuure kogunud, on nende pakutav erinev. Kui esimene kannab enam meelsuse näitamise eesmärki, siis «Harta 12» pakub välja ka ühe võimaliku suuna edasi liikumiseks: on vaja leida lahendused probleemidele, mis puudutavad erakondade rahastamist, erakondade loomist, nende töö läbipaistvust, valimissüsteemi.

Eilne päev on tähelepanuväärne ka selle poolest, et seni toimuva suhtes üsna napisõnaliseks jäänud president andis meedia vahendusel teada, et kutsub esimesel võimalusel enda juurde erakondade ja organiseerunud vabakonna esindajad ning riigiõiguse spetsialistid, et probleeme arutada ja hiljemalt kevadeks muutusteks vajalikud kokkulepped seadusteks vormida.

See avaldus väärib tunnustamist ja toetamist. Tõsi, seda pidi kaua ootama. Ehk oleks nii ulatuslik pahameel olemata jäänud, kui riigipea seisukoht ja lahendusepakkumine oleks tulnud varem ja selgesõnalisemalt. Ka eilses avalduses on president valitseva erakonna kriitikaga üsna tagasihoidlik.

Oluline on, et «Harta 12» ei annaks Reformierakonnale võimalust näha selles mugavat pääsemist vastutusest rahastamisskandaali ja sellele järgnenud vassimiste eest. Küsimusel, kuidas on juhtiverakonda rahastatud ja kas sellega seoses on avalikkusele valetatud, ei tohi lasta tähelepanu alt kaduda.

Kuid mineviku tuulutamisega samal ajal tuleb mõelda ka sellele, mis edasi saama hakkab. Meeleavaldusel osalenute, «Harta 12» koostajate ja presidendi arusaamal nii lähtepunktist kui lahendustest on sarnaseid jooni. Nende vahel tuleb leida see ühisosa, mida praegusi institutsioone arvesse võttes edasi arendama hakata.