Peeter Kaljuvee

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Käes on aeg, kus palju arvamusliidrid võistlevad selle nimel, kes suudab kõige tabavamate võrdlustega hetkeolukorda Eestis iseloomustada, kirjutab riigikogu ja Demokraatide ühenduse liige Lembit Kaljuvee. Kellele meenutab tänase Eesti valitsemine Venemaad 20ndatel, kellele Eestit 30ndate lõpus jne, käib läbi ka nõukaaeg. See viimane annab muidugi oponentidele võimaluse taas rääkida nõukaaja igatsusest.

Võrdlused võrdlusteks, aga täna elame siiski Eesti Vabariigis, iseseisvas riigis, kus peaks toimima demokraatia. Iseseisev riik on ju see, mille nimel on võideldud ja kannatatud. Muidugi täna, kus paljud tunnetavad, et asjad ei lähe nii nagu nad minna võiksid, kuluvad igasugused illustratsioonid erinevaist ajastutest ära. Tänast aega võib iseloomustada aga ka olulisi erinevusi välja tuues. Kui keegi 30 aastat tagasi kritiseeris avalikult parteid, siis pandi ta hullumajja, otse kummituppa. Demokraatlikus Eestis seda ei tehta. Täna aetakse ainult partei juurest minema. Näiteid on juba mitu, väljapaistvamatest tegijaist nimetaks Silver Meikarit ja Kalle Laanetit.

Iga asja juurde käib ka oma nägu. Kui lääne demokraatias tehakse ka kõige ebameeldivamate olukordade puhul naerul nägu ja jäädakse üldjuhul viisakaks, siis mida ida poole minek, seda verejanulisemad, vihasemad ja vaenulikumad ollakse. Paraku käib see ka tänase Eesti kohta. Aga demokraatia puhul ei pruugi paljudele meeldida valitsejate kõiketeadev, ülbe ja ignorantne hoiak. Ühel hetkel tuleb ikka tagasilöök, ükskõik siis kui asendamatuteks ka võimurid ennast peavad.

Parlament peaks olema riigis rahva ideede, tahtmiste ja tegude realiseerija. Täna on Riigikogu teenitult löögi alla sattunud. Läbi aegade on olnud parlament poliitiliste parteide tahte elluviimise instrument. Muidugi on tähtis see, kuidas kõike toimetatakse, kas kaasatakse rahvast või siis kujundatakse parlamendist ühe või teise partei või kildkonna kummitempel. Usun, et kõik Riigikogu liikmed tahaksid olla rahva teenrid ja muuta ühiskonda paremaks. Küsimus ongi selles kas seda ka tehakse, kas parlamentäär ajab rahva või partei asja?

Riigieelarve on valitsejate nägu

Võtame Eesti tulevase aasta riigieelarve. Millest tuleks ühe riigieelarve puhul lähtuda. Minu meelest eelkõige rahva vajadustest. Rahandusminister Jürgen Ligi lähtub täna eelarve tasakaalust ja et ikka Euroopale meeldiks. Ja et matemaatiliselt klapiks. Aga iga numbri taga tuleks tegelikult näha inimest, sest iga numbri taga on ju inimeste elud, nende hea-või halbolu. Riigieelarvega otsustatakse ju tegelikult riigi ja rahva saatus pikemas ajavahemikus. Seetõttu on oluline, kuhu raha paneme – kui haridusse, siis tähendab see ju ka õpetajate palgatõusu.

Ei pääse ise ka võrdlusteta. 30 aastat tagasi kinnitas EKP pleenum eelarve pärast seda kui ülemnõukogu oli selle heaks kiitnud. Täna võetakse riigi eelarve vastu partei kontoris. Ühtegi opositsiooni erakondade eelarve sajast parandusest pole arvesse võetud. Ja see on midagi enneolematut. Minu jaoks on valus see, 30 aastat tagasi oli inimestes rohkem entusiasmi ja teha tahtmist kui täna. Ju siis surub ladvik oma mõtteid tõhusamalt peale kui toona?

Eelarvel on kaks poolt: kulud ja tulud. Kumba on keerulisem teha: kas raha teenida või seda jagada? Mõlemad on tegelikult rasked. Meil on aga mindud sedapidi, et parlamendis käib diskussioon, kellele raha anda, see tähendab, et tegeletakse ainult jagamisega. Peaksime aga hoopis küsima kust see raha tuleb, kuidas juhtida riiki nii, et kasvaks tulu? Siis oleks ju rohkem jagada ja saajaid oleks kah rohkem.

Kui vaadata aga riigieelarve tulude poolt, siis paljud tuluallikad kuivavad hoopis kokku. Võrreldes eelmise aastaga on riigi tulud vähenenud neljal tulupositsioonil kokku üle 300 miljoni euro. Euroopa toetused on vähenenud 145 miljonit eurot. Mittemaksulised tulud on samuti vähenenud, ehk siis riigi vara müüakse vähem. Dividendide pealt saadav maksutulu on vähenenud 9,3 protsendini, finantstulud on vähenenud 8,3 protsendini, samas suurenevad laenud.

Ettepanek, kust raha saada

Loogiline oleks, et selles olukorras tuleks otsida tulukohti. Neid teemasid aga ei arutata parlamendis üldse. Eelarve arutelul andsin sisse ka oma muudatusettepanekud. Tulumaks on täna 21 protsenti, seda võiks protsendi võrra tõsta. Siis saaks ka lubadused täita. Valitsusparteid väidavad, et nemad makse ei tõsta. Tegelikult on tõstetud aktsiisi, ressursimaksu jne. Kui tulumaksu ühe protsendi võrra tõsta, siis kaotab miinimumpalga saaja kuus 1,23 eurot, keskmise palga saaja 6,65 eurot, riigikogu liige aga 30,74 eurot. Need ei ole ju suured summad. Samas saaks riik raha, et hädavajalikke kulutusi teha.

Poliitika ei ole matemaatika. Matemaatika on küll tähtis ja kõigi teadmiste alus, aga poliitikasse ta ei sobi. Riigivalitsemises ei tohiks arvud ja raha olla tegelikult esiplaanil, vaid eelkõige tuleks arutada, mis vajab ühiskonnas kõige rohkem arendamist, aitamist, hoidmist. Alles siis tuleb raha mängu. Ja midagi on väga korrast ära siis kui riigi kodanikud tunnevad end solvatuna. Siis oleks võimuritel tarvis midagi muutma hakata, mitte end lõputult õigustada, sellega veelgi enam pingeid üles küttes.