Anvar Samost

FOTO: SCANPIX

Jama küll, kui mõne erakonna vigade parandamise asemel jõuame seisukohale, et erakonnad ja parlamentaarne demokraatia üleüldse ei kõlba enam. Eesti on selles punktis juba olnud ning kõik «Harta 12» nimelisele pöördumisele allakirjutanud teavad, kuhu sealt tee viib.


Emotsionaalselt on lihtne kaasa tunda inimesele, kes vaatab telerist võimuerakonna poliitiku intervjuud, kus see end asendamatuks kuulutab, ning otsustab, et pole enam mitte ühtegi erakonda, kelle poolt valimistel hääl anda. Samuti saan aru nendest, kes tahaksid ühiskonnas midagi muuta, Eesti asja uueks luua, aga välistavad erakonnaga liitumise, valimistel kandideerimise või avalikku ametisse asumise. Arvestades mitmes erakonnas ees ootavat seltskonda, puudulikku läbipaistvust, tüütut avalikku tähelepanu ning lõpuks ka üsna tagasihoidlikku materiaalset hüvitust, on see hoiak loogiline.

Samas vaevab mind juba mõnda aega väike kahtlus, kas mõne erakonna peakontor selle üle salamisi rõõmus pole. Erakonnasisene konkurents püsib väike, parlamendifraktsioon vagur. Sisevalimiste tulemused on juhitavad. Need, kelle töö piirdub alati erakonna seisukoha toetamisega, on rõõmsad nelja keskmise palga üle. Liikmemaksu ei maksta, aga tüli ka ei ole.

Ja selles ongi häda, mitte juba 1994. aastast erakonna asutamiseks nõutavas liikmete arvus, erakondade avaliku rahastamise mudelis või võimatuses parlamendi või volikogu asemel jutupulgaringis kogu ühiskonda puudutavaid arutelusid pidada.

Reformierakond jäi kõigepealt kriitika alla rahastamisel kasutatud võtete pärast. Seejärel kerkis küsimus kümnete erakonna liikmete võimalikust valetamisest. Praeguseks on ebamugav tähelepanu jõudnud Reformierakonna avatuse ja uuenemisvõimeni. Ei ole arukas tõmmata siinkohal joon alla ja öelda, et vahet pole, kõik nad on lootusetud.

Rain Rosimannus (ei soovi, et teda poliitikuks nimetatakse – kui märgiline) pidas eelmisel nädalal Facebookis Reformierakonna kriitikutega, kellest mitu ütles, et on varem just seda erakonda valinud, vihase vaidluse. Kord kutsus ta neid üles Reformierakonna kõrvale uut erakonda tegema, kord Reformierakonda astuma. Ma ei usu, et ta oli siiras, aga üleskutse on õige: need, kes tunnevad vajadust Eesti poliitilist kliimat parandada, peaksid tõsiselt kaaluma erakonda astumist.

Ei pea tingimata astuma Reformierakonda, ehkki tundub, et praegu oleks neil värskete mõtetega liikmete juurdevoolust kõige enam abi.